Briti kirjanik Virginia Woolfi (1882-1941) romaane loetakse kirjandusklassika hulka ja teda kõrvutatakse suurkujudega nagu Proust või Joyce. Woolfi stiil sarnaneb mõlema mehega, käsitledes oma figuure pigem siseperspektiivist ja hoidudes pikkadest kirjeldustest, keskendudes erinevate figuuride siseelule.
"Proua Dallowayst" (1925) sai paari aasta eest juba räägitud ja kaks aastat hiljem ilmunud "Tuletorni juurde" täiustab Woolfi tehnikat veelgi, leides edukalt kesktee: kirjelduste vähesusest hoolimata ehitab autor adekvaatse ja huvitava narratiivi ning siseelule keskendumisest hoolimata ei upu lugeja ühe figuuri hingeelu siplemistesse ning säilitab poolehoiu tekkimisest hoolimata ülevaate sellest, mis figuuride ümbruses toimub.
"Tuletorni juurde" on romaan ühe pere liikmetest ja pere sõpradest ning nendevahelistest suhetest. Romaan koosneb kolmest osast: esimene ja viimane kirjeldavad süvitsi teatud hetki Ramsayde pere ja perega seotud figuuride elus, keskendudes iga figuuri vaatele antud situatsioonile; teine osa annab kiire seose ja ülevaate aja lendamisest nende kahe hetke vahel, luues refleksiivse momendi kahe pikemalt kirjeldatud hetke vahel.
Esimene osa oleks justkui kõige põhjalikum, keskendudes härra ja proua Ramsay vaadetele oma elust ja neid ümbritsevatest inimestest, nende ambitsioonidest iseenda ja nende laste jaoks. Teises osas kirjeldatakse põgusalt, kuidas pere tabavad saatuslikud traagilised elamused ja kolmandas osas keskendutakse laste ja peretuttavate vaatenurgale, loomaks lugejale uut perspektiivi ja näitamaks kõiki figuure teatud objektiivsusega, olgugi et nende salajasemadki mõtted esimeses osas lagedale laotud.
Nii Proust kui Joyce võtavad oma siseelukirjeldustele keskendumise missiooni väga tõsiselt ja selle tulemusel on nende figuuridega sümpatiseerimine ja none elude jälgimine keerukas, kuna vahepealne narratiiv kohati täiesti kaob ja seetõttu mõtete jälgimine raskeks muutub - seletusteta nõutud empaatia teatud situatsioonides on vundamendita arhitektuur.
Woolf aga on leidnud suurepärase tasakaalu, kirjeldades argisündmusi ja figuuride muresid ja mõtteid, koorides seejärel välja nende emotsioonid ja suhtumise teineteisse ja iseendasse. Romaan põhineb mitmeti Woolfi enese peredünaamikal ja -probleemidel, mistõttu realistlikud kirjeldused nii nais- kui meessoo maailmast on väga hästi õnnestunud. Samuti on autoril õnnestunud tabada toon, mis on küll refleksiivne ja emotsionaalne, kuid mitte liialt tundeküllane või ülevoolav, et pragmaatilisema lugeja maitset liialt suhkruda glaseerida. We perish, each alone.
Woolf on valinud kaks aastate kaugust päeva kestvat hetke ühe pere elust ja kirjeldanud, võrrelnud ja ilmestanud neid hetki niivõrd hästi, et pere traagika tuleb kaunilt esile, samal ajal on narratiivi osakaal viidud miinimumini ja empaatia figuuridega aina süveneb, jälgides neid jälgimas teisi figuure. Realistlikult lühike keskmine osa aja möödumisest meenutab, et aeg ei säästa kedagi samal ajal kui aeg figuuride mõtetes vaat et peatub. Suurepärane kontrast.
Väga hea lugemiskogemus, soovitan Woolfi huvilistel ka lugeda just seda romaani, kuna tegu on paremini kokku pandud teosega kui näiteks "Proua Dalloway".
"Proua Dallowayst" (1925) sai paari aasta eest juba räägitud ja kaks aastat hiljem ilmunud "Tuletorni juurde" täiustab Woolfi tehnikat veelgi, leides edukalt kesktee: kirjelduste vähesusest hoolimata ehitab autor adekvaatse ja huvitava narratiivi ning siseelule keskendumisest hoolimata ei upu lugeja ühe figuuri hingeelu siplemistesse ning säilitab poolehoiu tekkimisest hoolimata ülevaate sellest, mis figuuride ümbruses toimub.
"Tuletorni juurde" on romaan ühe pere liikmetest ja pere sõpradest ning nendevahelistest suhetest. Romaan koosneb kolmest osast: esimene ja viimane kirjeldavad süvitsi teatud hetki Ramsayde pere ja perega seotud figuuride elus, keskendudes iga figuuri vaatele antud situatsioonile; teine osa annab kiire seose ja ülevaate aja lendamisest nende kahe hetke vahel, luues refleksiivse momendi kahe pikemalt kirjeldatud hetke vahel.
Esimene osa oleks justkui kõige põhjalikum, keskendudes härra ja proua Ramsay vaadetele oma elust ja neid ümbritsevatest inimestest, nende ambitsioonidest iseenda ja nende laste jaoks. Teises osas kirjeldatakse põgusalt, kuidas pere tabavad saatuslikud traagilised elamused ja kolmandas osas keskendutakse laste ja peretuttavate vaatenurgale, loomaks lugejale uut perspektiivi ja näitamaks kõiki figuure teatud objektiivsusega, olgugi et nende salajasemadki mõtted esimeses osas lagedale laotud.
Nii Proust kui Joyce võtavad oma siseelukirjeldustele keskendumise missiooni väga tõsiselt ja selle tulemusel on nende figuuridega sümpatiseerimine ja none elude jälgimine keerukas, kuna vahepealne narratiiv kohati täiesti kaob ja seetõttu mõtete jälgimine raskeks muutub - seletusteta nõutud empaatia teatud situatsioonides on vundamendita arhitektuur.
Woolf aga on leidnud suurepärase tasakaalu, kirjeldades argisündmusi ja figuuride muresid ja mõtteid, koorides seejärel välja nende emotsioonid ja suhtumise teineteisse ja iseendasse. Romaan põhineb mitmeti Woolfi enese peredünaamikal ja -probleemidel, mistõttu realistlikud kirjeldused nii nais- kui meessoo maailmast on väga hästi õnnestunud. Samuti on autoril õnnestunud tabada toon, mis on küll refleksiivne ja emotsionaalne, kuid mitte liialt tundeküllane või ülevoolav, et pragmaatilisema lugeja maitset liialt suhkruda glaseerida. We perish, each alone.
Woolf on valinud kaks aastate kaugust päeva kestvat hetke ühe pere elust ja kirjeldanud, võrrelnud ja ilmestanud neid hetki niivõrd hästi, et pere traagika tuleb kaunilt esile, samal ajal on narratiivi osakaal viidud miinimumini ja empaatia figuuridega aina süveneb, jälgides neid jälgimas teisi figuure. Realistlikult lühike keskmine osa aja möödumisest meenutab, et aeg ei säästa kedagi samal ajal kui aeg figuuride mõtetes vaat et peatub. Suurepärane kontrast.
Väga hea lugemiskogemus, soovitan Woolfi huvilistel ka lugeda just seda romaani, kuna tegu on paremini kokku pandud teosega kui näiteks "Proua Dalloway".
No comments:
Post a Comment