Wednesday, September 23, 2015

1907. Rudyard Kipling: "Džungliraamat" (The Jungle Book, 1894)

Briti-India kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) allegooriliste jutustuste kogumik "Džungliraamat" ilmus esmalt osadena ajakirjades 1893–94 ning avaldati siis 1894 raamatuna.

Kipling sündis Indias ning veetis seal oma esimesed viis eluaastat, seejärel elas Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, Indias, taas Inglismaal, tõstis jalga Jaapanisse ning puhkas perega regulaarselt Põhja-Aafrikas. Jutustused pärinevad autori kogemustest ning seega kogu maailmast, kuid põhiliselt siiski Indiast.

Akadeemia soovis Nobeli anda riigile, mida veel tunnustatud polnud ning nö. "suured" olid oma kandidaadid juba edukalt esitanud, seega oli Inglismaa kord. Lühinimekirjas oli ka nt. Algernon Swinburne, kuid taheti pärast vanemaid laureaate valida kedagi, kes polnud veel vana ning oleks üllitanud ka pärast preemia pälvimist. Seega oli Kipling suurepärane kandidaat.

Esiletõstetult kiidetud aspektid: tähelepanelik jälgimisoskus, originaalne kujutlusvõime, ideede mehisus ning erakordne jutustusanne. Kiplingi allegoriad on tõepoolest erakordsed kuid suuremalt jaolt ilmselt vaid lapsepõlvemälestused - tegelased on loomad erinevatest maailma nurkadest, enamasti India džunglitest, kuid Kipling jutustab ka näiteks hüljestest ning inuiitidest.

"Džungliraamat" koosneb proosajutustustest ning luuletustest, mõlemad kompositsioonilt kaunid - taas asjaolu, mis Kiplingi kirjanikuoskut näitab ning tema kogumiku eriliseks teeb.

Mowgli jutustused said Kiplingi loomingust kuulsaimaks, tehti film, ilmusid illustratsioonidega lasteraamatud, multifilmid, "Džunglilood" tuli ETVst ning omab kindlat kohta minu põlvakonna lapsepõlves. Mowgli lugu lavastatakse, filmitakse ning joonistatakse korduvalt.




Kiplingi lood on tegelikult väga lihtsad valmid ning kirjeldavad baastõdesid, kuid loomariigi seaduste maailmas on võimalik jutustada radikaalsemalt, kuna vere valamine on igapäevane tegevus. Reeturlikkus, edevus, uhkus, pealiskaudsus kuid samuti sõprus, lojaalsus ning vaprus on omadused, mis teatud loomadele omased. 

Üldise võrdsuse idee jahihüüdes "minu veri on sinu veri" ühendab erinevaid loomaliike; kodu džungel allub samadele reeglitele... kui Mowgli hundikarjast välja heidetakse ning ta lühikest aega inimeste külas elab, on tema arvamus inimestest väga negatiivne ning inimesi endid, välja arvatud Mowgli kasuema, portreteeritakse ka kui üpris tühiseid mammonat ning - vahet pole kui põhjendamata - imetlust jahivad, oma teel teistest üle astudes.

Ühesõnaga on Kiplingi lood moraalselt rikastavad ning eksootilised, seega euroopa lugejale põnevad ning värsked.

Tänapäeva lugejana ma ei teagi, kas Kipling oleks olnud nõnda edukas. Samas on Mowgli kui väljaheidetu ning nii inimeste kui loomade maailmas eriline kuid võõras igavene, ajatu motiiv ja noore mehe motivatsioon ning hingeelu on kirjeldatud subtiilsel, sihikindlal, vähesõnalisel kuid paljuütleval viisil.


Džunglilood on mõnus, kerge lugemine, kuid pakub soovi korral ka piisavalt materjali mõtisklemiseks.


Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarja Kiplingi väljaandes ning Akadeemia sooviks oli antud postituses valitud looming, kuid soovitan väga tugevalt lugeda 19. sajandi lõpul mängivat romaani "Kim", mis keskendub India ühiskonnale, kommetele, usule ning kahe protagonisti spirituaalsele arengule ja mida võib pidada Kiplingi loomingu kõrgpunktiks.


Kas Rudyard Kipling on humanist või misantroop? Iga argumenteeritud arvamus on legitiimne. Otsustage teie.

No comments:

Post a Comment