Briti kirjanik, näitekirjanik jurist ning ärimees, PENi kirjandusklubi esimene president John Galsworthy (1867-1933) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1932. Tema tuntumad teosed moodustavad romaanipõimiku "Forsyte'ide saaga", mille kolm köidet jagunevad järnevalt:
I köide sisaldab romaani "Varakas mees" ja novelli "Ühe Forsyte'i järelsuvi";
II köide sisaldab romaani "Ahelais" ja novelli "Ärkamine";
III köide sisaldab saaga viimast romaani "Välja üürida".
Ühesõnaga on tegu viiest osast koosneva kolmeköitelise suurromaaniga.
Lisaks sellele on veel ilmunud mõningad järgromaanid "Kaasaegne komöödia" ning viimase raamatuna tituleeritud "Peatüki lõpp".
Kõik Forsytede saaga romaanid on üpris traagilised, nad käsitlevad hiljuti jõukaks saanud perekonna ängi oma rahaka staatusega ümberkäimisel ning seltskondlikel-perekondlikel kogunemistel, nende põlvkondade vahelisi pingeid, õnnetuid abielusid ning - hirmsaimas peatükis - mehe kindlat arvamust, et abikaasa on tema omand ja õigustatut naise vägistamist.
Kuigi Forsytede saaga on psühholoogiliselt üpris teravmeelne ning tabavalt seltskonnakriitiline - antud vägistamisepisood oli inglismaal täiesti legaalne kuni aastani 1991 -, kuid Galsworthy on teinud oma figuurid niivõrd ebameeldivaks, et mul õnnestus vaid esimene romaan läbi lugeda. Tema figuurid on niivõrd oma minevikku ja ebakindlustesse imbunud, et nende inimlikkus haihtub ja neist saavad inimesed, kellega mina tegemist teha ei soovi.
Samuti on romaanis enim ruumi võtnud mõnevõrra kuivad, korduvad dialoogid ilma, kinnisvara ning hobuste ja mööbli hindade ja teiste pereliikmete pattude üle, mis mingil hetkel niivõrd shabloonseks muutuvad, et enam huvi ei paku. Olgu sisemaailmad kuivõrd hästi, huvitavalt ja süvitsi minevalt kirjeldatud - välismaailm ei ole piisavalt dünaamiline, et pinget ülal hoida.
Aga üldine lugejaskond kas ei nõustu minuga või on neil brittidele omaselt suur nauding teiste allakäiku vaadata, sest Forsytede romaanisaaga aineil on vändatud tohutu kogus filme ning 26-osaline telesari.
Eks veenduge ise, kas Galsworthi romaanid on midagi väärt või mitte. Mulle nad ei meeldinud.
I köide sisaldab romaani "Varakas mees" ja novelli "Ühe Forsyte'i järelsuvi";
II köide sisaldab romaani "Ahelais" ja novelli "Ärkamine";
III köide sisaldab saaga viimast romaani "Välja üürida".
Ühesõnaga on tegu viiest osast koosneva kolmeköitelise suurromaaniga.
Lisaks sellele on veel ilmunud mõningad järgromaanid "Kaasaegne komöödia" ning viimase raamatuna tituleeritud "Peatüki lõpp".
Kõik Forsytede saaga romaanid on üpris traagilised, nad käsitlevad hiljuti jõukaks saanud perekonna ängi oma rahaka staatusega ümberkäimisel ning seltskondlikel-perekondlikel kogunemistel, nende põlvkondade vahelisi pingeid, õnnetuid abielusid ning - hirmsaimas peatükis - mehe kindlat arvamust, et abikaasa on tema omand ja õigustatut naise vägistamist.
Kuigi Forsytede saaga on psühholoogiliselt üpris teravmeelne ning tabavalt seltskonnakriitiline - antud vägistamisepisood oli inglismaal täiesti legaalne kuni aastani 1991 -, kuid Galsworthy on teinud oma figuurid niivõrd ebameeldivaks, et mul õnnestus vaid esimene romaan läbi lugeda. Tema figuurid on niivõrd oma minevikku ja ebakindlustesse imbunud, et nende inimlikkus haihtub ja neist saavad inimesed, kellega mina tegemist teha ei soovi.
Samuti on romaanis enim ruumi võtnud mõnevõrra kuivad, korduvad dialoogid ilma, kinnisvara ning hobuste ja mööbli hindade ja teiste pereliikmete pattude üle, mis mingil hetkel niivõrd shabloonseks muutuvad, et enam huvi ei paku. Olgu sisemaailmad kuivõrd hästi, huvitavalt ja süvitsi minevalt kirjeldatud - välismaailm ei ole piisavalt dünaamiline, et pinget ülal hoida.
Aga üldine lugejaskond kas ei nõustu minuga või on neil brittidele omaselt suur nauding teiste allakäiku vaadata, sest Forsytede romaanisaaga aineil on vändatud tohutu kogus filme ning 26-osaline telesari.
Eks veenduge ise, kas Galsworthi romaanid on midagi väärt või mitte. Mulle nad ei meeldinud.
No comments:
Post a Comment