Wednesday, November 13, 2013

83. Shakespeare: Kuningas Lear

Briti näitekirjanduse tuntuima nime William Shakespeare'i traagilisem tragöödia "Kuningas Lear" on kirjutet' 1603 ja 1606 vahel ja ilmus rohkem jutustuse vormis 1608 aga esimeses nö. lavaversioonis alles 1623.

"Kuningas Lear" on üldsuse arvates Shakespeare'i kohutavaim jutustus ja musternäidis ühe mehe allakäigust. Näidendi lõpp olla olnud publiku silmis nii kohutav, et 18. ja 19. sajandil kirjutati ja näideldi alternatiivvariante, kus kas kuningas Lear või tema tütar Cordelia ellu jäävad ja kuningriiki edasi valitsevad.

Tegelikkuses aga on "Kuningas Lear" näidend mürgiste ja kalgi südamega inimeste saatustest ja kuninga noorim tütar Cordelia on vist ainus tegelane, kelle jaoks näidendi lõpuni natuke sümpaatiat alles jääb. Naljakal kombel on Cordelia ka üks väikseima repliikide arvuga tegelasi näidendis (mõningad anonüümsed aadlikud ja rüütlid välja arvates).

Kuningas ise on üdini ebasümpaatne kuju, kuna mõõdab oma tütarde armastust sõnadega ja pagendab kuningriigist alamaid, kes vähegi tema arvamusest lugu ei pea ja jätab oma noorima, sõnaahtra tütre ilma kolmandikust kuningriigist. Hiljem selgub kuninga rumalus ja asjaolu, et kumbki tütar temast eriti ei hooli. Hoopiski soovivad mõlemad tütred oma abikaasadest lahti saada ja enesele sama mehe armukeseks krabada - krahv Cloucesteri ebaseadusliku poja. Kuningas kaotab mingil hetkel mõistuse ja saab selle mingil hetkel tagasi, visatakse mingil hetkel koos Prantsusmaaga naitunud Cordeliaga vangi - sest kogu perekondlike intriigide maastik tehakse värvikamaks sõjatormiga Inglismaa ja Prantsusmaa vahel - ja näidendi lõpuks on vaene piinatud kuningas oma mõistuse tagasi saanud vaid selleks, et oma hukatud noorimat tütart kätel kanda ja leinata hetkel, mil liiga hilja oma endiseid valikuid kahetseda.

"Kuningas Lear" kuulub tõesti Shakespare'i verisemate näidendite hulka ja seetõttu on tekkinud probleeme näidendi lavastamisega - kulisside poolest pole küll palju vaja, nagu enamikul Shakesepeare'i näidendite puhul (käisin viimati Frankfurtis Hamletit vaatamas ja kogu lava oli valge kuliss peegeltaustal - põhimõtteliselt sobiks selline kuliss pea iga Shakespeare'i näidendi jaoks), aga on keeruline laval näidata kellegi silmade väljatorkamist, kellegi kaljult langemist ja nii paljusid surmasid ja hukkamisi nagu "Learis" ette tuleb.

Shakespeare'i jaoks on siiski tüüpiline, et näidendi lõpuks 90% tegelastest surevad (vt. Othello link allpool), aga nii mürgist figuuride koguhulka pole ma tõesti üheski teises tema lavateostest kohanud. Igal nendest figuuridest on pidevalt oma isekad intriigid käimas ja need vähesed, keda võiks altruismis süüdistada, jäävad täielikult tagaplaanile ja surevad mingil hetkel nagunii.
Mis näidendi vähem traagiliseks teeb, on asjaolu, et kuningas Lear teenib oma surma täies mõõdus välja ja empaatiat ei tekita ta minus mitte teps..

Näidendid nagu "Hamlet" või "Romeo ja Julia" sisaldavad suuremal määral autori remarke, mis  lugeja perspektiivist elu lihtsamaks teevad ja näidendit jutustusena kogeda lasevad, "Lear" koosneb aga suuremal määral dialoogist ja/või monoloogist, mistõttu näidendit on raske kirjalikul kujul lugeda. Seega, kui fännate Shakespeare'i, vaadake mõni "Leari" mängimise teatriaeg välja ja jätke näidendi kirjalik variant riiulisse. Sellisel juhul saab teile kindlasti osaks võimas lavakogemus. Oma nüüdse lugemiskogemuse põhjal pean aga nentima, et eelistan iga teist Shakespeare'i näidendit.


Antud blogi sisaldab muide juba hulgaliselt Shakespeare'i:
Romeo ja Julia
Othello
Hamlet

1 comment:

  1. Soovitan vaadata Grigori Kozintsevi filmi "Kuningas Lear" (1971), kus peaosas oli Jüri Järvet. Internetist peaks leidma nii vene keeles kui ka ingliskeelsete subtiitritega. Järvet oli suurepärane.

    ReplyDelete