
on my face they are still together.
Afroameerika, afroinglise ning aafrika naiste ilukirjandus on alati ääretutes kogustes kurbust ning mineviku ja oleviku valu ja realiseerimata valu energiat täis. Tony Morrison või Zadie on täiuslik näide sellisest võimsast, emotsionaalsest kirjastiilist - mida küpsem, seda sügavam, seda okkalisem.
Kuid Morrison kirjutab proosat, kus valu imbub läbi jutustuse detailide ja nüansside hääletult välja.

Autor pälvis laiemat kuulsust, sest lauljatar Beyonce märkas teda ning kasutas tema luuletusi lühifilmis "Limonaad" lugude vahepala(de)na. Kuid kriitikud olid teda juba varem tunnustanud: Shire sai 2013. aastal Bruneli ülikooli aafrika kirjanduse auhinna, tema looming valiti 655 kandidaadi seast väljapaistvaimaks.
Kuid see pole veel kõik, Shire jätkab oma luulekogu kolmekümne neljal leheküljel, juttu tuleb sõjast, haigustest, surmast, naisekssaamisest, iluideaalidest ning neile mitte vastamise häbist, seksist, ihast ja naise isiksuse väärtusetusest.
Aafrika kirjanduse fännidele ja üleüldiselt mõtisklevatele naisolevustele kindlasti avastamist väärt kogu. Kuid pigem tugeva närviga isenditele - nendelt ridadelt kooruvad kihid on vaid täis traumat, vägistamisi, verd ning murtud südameid.
Samuti on lugemist väärt Warsan Shire 2015. aastal samuti Flipeye kirjastuses ilmunud "Tema sinine keha" (her blue body).
Hüva!
No comments:
Post a Comment