Ekskurss filmilinale: "Džungliraamat" (The Jungle Book, 2016)

Lugesin Kiplingi "Džungliraamatut" hiljuti raamatublogi tarbeks ning armastasin Mowgli lugusid nii raamatus kui telelinal multikavormis lapsepõlves. Sel aastal ilmunud "Džungliraamatu" filmi läksin vaatama veidi skeptilise huviga.

105 minutit kestva animatsioonifilmi ainus "päris"-tegelane on Mowgli ise (Neel Sethi) ning hetkeks ilmub filmilinale ka Hundikutsika isa, kuid enamik filmist on tehtud kasutates green screene ja CGI-tehnikat. Rezhissör Jon Favreau on eelnevalt töötanud Iron Mani ja Harry Potteri filmidega ning mainis intervjuus, et kümned ja kümned inimesed peavad ühiselt iga stseeni "elusaks" muutmiseks vaeva nägema - loomad on arvutis loodud ning erinevalt näiteks "Revenanti" karust ei mängi neid iga kord inimesed, vaid masinad.


Noor näitleja Neel Sethi on kas juba õrnas eas väga hea näitleja, või - minu arvates - õnneks veel piisavalt fantaasiat omav laps, et probleemideta film välja mängida - tema emotsioonid on ehedad, dünaamika tehisloomadega usutav ning filmi käik voolav.

Loomadele puhuvad elu sisse tuntud näitlejad: Bagheera hääleks on Ben Kingsley, Balood mängib Bill Murray, ahvide kuningas Louiet Christopher Walken, madu Kaad Scarlett Johansson, Shere Khani Idris Elba. Kõik valikud on suurepärased - näitlejail on õnnestunud täpselt õiged varjundid tabada ning loomade isiksus ja emotsioonid ühes väga hea häälenäitlemisega annavad tugeva visuaalse ning audiaalse elamuse.


Koomiline või isegi tragikoomiline element on Christopher Walken, kes mängib hiidorangutangi ning on sedavõrd isikupärane, et orangutangi nägu muutus vähemalt minu silmis paari minutiga Christopher Walkeni näoks. Kas pidada seda negatiivseks või positiivseks elemendiks? Raske öelda. Kui algab Mowgli jahtimine, kaob Walkeni isiklik prominents aga taas ning kuningas Louie figuur lubatakse taas esiplaanile.


Mis puutub narratiivi, on tehtud mõningad valikud jälgimaks raamatus toimuvat täpselt - Mowgli kasvamine huntide seas, Bagheera poolne Mowgli kaitsmine ja kasvatamine, Mowgli kohtumine madu Kaaga, tema röövimine ahvide poolt ning kokkupuuted pühvlite ja elevantidega. Täiesti välja on jäetud Mowgli naasmine inimeste juurde - ta toob küll leegid küla väravast, kuid ei suhtle inimestega. Samuti puudub Kaa raamatus muljetavaldavana kirjeldatud tants ahvide lummamiseks.
Lisatud on paar lõbusat episoodi Balooga ning Mowgli teene elevantidele, kes hiljem Džunglit päästa aitavad - kui mälu mind ei peta, samuti lisatud episood.

Milliste kriteeriumide põhjal mõned episoodid ära jäeti ja mõned lisati, on raske öelda - eeldan, et filmilisest perspektiivist tundus antud narratiiv loogilisem. Need sisulised otsused ei võta filmilt aga midagi ära ega lisa ka midagi - muidugi pole kõike võimalik näidata.


Kuidas džungel toimib, miks loomad rahukalju ääres teineteist ei murra, kellele tuleb austust avaldada ning mis on aukoodeks kõigi loomade vahel ehk siis tähtsad loomariigi õppetunnid on ära mainitud ning samuti tematiseeritakse Mowgli mitteloomalisust ja poiss jõuab pärast - lapsele omaselt üpris lühikest - eneseotsingut ning Baloo tarkusesõnu järeldusele, et tema inimeseks olemine on džunglile pigem kasulik kui kahjulik.

Kuna Kiplingi raamatus esineb piisavalt laulu ja tantsu, on ka see üritatud filmilinale tuua - Mowgli suplus Balooga on armas ja lustakas, kuid kuningas Louie laul ei anna tema stseenile midagi erilist juurde - hiidorangutang on oma sõnadega piisavalt muljetavaldav ning laulunumber tundub pigem ülepingutamisena.

Stseenid džunglist ja stepist, jõgedest, metsadest ning mägedest on tehtud ääretult ilusalt ning loodus ja loomade ase selles, nende omavahline dünaamika ja eluringlus on kujundatud tõeliselt vaatamisväärseks. Visuaalselt on "Džungliraamat" tõeline nauding.


Kokkuvõtteks: film järgib raamatut tähtsates aspektides ning mõningad muutused ei häiri vaatajat. Näitlejatöö on väga hea ning kogu film on visuaalne maiuspala.
Soovitan väga soojalt!


Kiplingi "Džungliraamat" raamatublogis (link)
Kiplingi "Kim" raamatublogis (link)

1907. Rudyard Kipling: "Džungliraamat" (The Jungle Book, 1894)

Briti-India kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) allegooriliste jutustuste kogumik "Džungliraamat" ilmus esmalt osadena ajakirjades 1893–94 ning avaldati siis 1894 raamatuna.

Kipling sündis Indias ning veetis seal oma esimesed viis eluaastat, seejärel elas Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, Indias, taas Inglismaal, tõstis jalga Jaapanisse ning puhkas perega regulaarselt Põhja-Aafrikas. Jutustused pärinevad autori kogemustest ning seega kogu maailmast, kuid põhiliselt siiski Indiast.

Akadeemia soovis Nobeli anda riigile, mida veel tunnustatud polnud ning nö. "suured" olid oma kandidaadid juba edukalt esitanud, seega oli Inglismaa kord. Lühinimekirjas oli ka nt. Algernon Swinburne, kuid taheti pärast vanemaid laureaate valida kedagi, kes polnud veel vana ning oleks üllitanud ka pärast preemia pälvimist. Seega oli Kipling suurepärane kandidaat.

Esiletõstetult kiidetud aspektid: tähelepanelik jälgimisoskus, originaalne kujutlusvõime, ideede mehisus ning erakordne jutustusanne. Kiplingi allegoriad on tõepoolest erakordsed kuid suuremalt jaolt ilmselt vaid lapsepõlvemälestused - tegelased on loomad erinevatest maailma nurkadest, enamasti India džunglitest, kuid Kipling jutustab ka näiteks hüljestest ning inuiitidest.

"Džungliraamat" koosneb proosajutustustest ning luuletustest, mõlemad kompositsioonilt kaunid - taas asjaolu, mis Kiplingi kirjanikuoskut näitab ning tema kogumiku eriliseks teeb.

Mowgli jutustused said Kiplingi loomingust kuulsaimaks, tehti film, ilmusid illustratsioonidega lasteraamatud, multifilmid, "Džunglilood" tuli ETVst ning omab kindlat kohta minu põlvakonna lapsepõlves. Mowgli lugu lavastatakse, filmitakse ning joonistatakse korduvalt.




Kiplingi lood on tegelikult väga lihtsad valmid ning kirjeldavad baastõdesid, kuid loomariigi seaduste maailmas on võimalik jutustada radikaalsemalt, kuna vere valamine on igapäevane tegevus. Reeturlikkus, edevus, uhkus, pealiskaudsus kuid samuti sõprus, lojaalsus ning vaprus on omadused, mis teatud loomadele omased. 

Üldise võrdsuse idee jahihüüdes "minu veri on sinu veri" ühendab erinevaid loomaliike; kodu džungel allub samadele reeglitele... kui Mowgli hundikarjast välja heidetakse ning ta lühikest aega inimeste külas elab, on tema arvamus inimestest väga negatiivne ning inimesi endid, välja arvatud Mowgli kasuema, portreteeritakse ka kui üpris tühiseid mammonat ning - vahet pole kui põhjendamata - imetlust jahivad, oma teel teistest üle astudes.

Ühesõnaga on Kiplingi lood moraalselt rikastavad ning eksootilised, seega euroopa lugejale põnevad ning värsked.

Tänapäeva lugejana ma ei teagi, kas Kipling oleks olnud nõnda edukas. Samas on Mowgli kui väljaheidetu ning nii inimeste kui loomade maailmas eriline kuid võõras igavene, ajatu motiiv ja noore mehe motivatsioon ning hingeelu on kirjeldatud subtiilsel, sihikindlal, vähesõnalisel kuid paljuütleval viisil.


Džunglilood on mõnus, kerge lugemine, kuid pakub soovi korral ka piisavalt materjali mõtisklemiseks.


Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarja Kiplingi väljaandes ning Akadeemia sooviks oli antud postituses valitud looming, kuid soovitan väga tugevalt lugeda 19. sajandi lõpul mängivat romaani "Kim", mis keskendub India ühiskonnale, kommetele, usule ning kahe protagonisti spirituaalsele arengule ja mida võib pidada Kiplingi loomingu kõrgpunktiks.


Kas Rudyard Kipling on humanist või misantroop? Iga argumenteeritud arvamus on legitiimne. Otsustage teie.