Wednesday, June 22, 2016

Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast" (A Tale of Two Cities, 1859)

Inglise kirjanik, toimetaja ning esseist Charles John Huffam Dickens (1812-1870) on loonud arvukad tänapäevalgi tuntud ning armastatud figuurid maailmakirjanduse klassikast ning teda peetakse konkurentsitult viktoriaanliku ajastu (1837-1901) parimaks kirjanikuks. Dickensi tuntumate romaanide hulka kuuluvad "Oliver Twisti seiklused" (1838), "David Copperfield" (1849-50), "Väike Dorrit" (1856), "Jutustus kahest linnast" (1859), "Suured lootused" (1861), ning "Meie ühine sõber" (1864-5).

Vähesed kirjanikud on suutnud end niivõrd kehtestada, et nende loomingu joonte põhjal uus sõna luuakse, kuid dickenslik romaan on üldtuntud kirjanduslik termin puruvaesetes tingimustes ning ambivalentsete protagonistidega miljööga romaani kohta.

Eriti "Oliver Twist" kuid ka "Suured ootused" on arvukates adaptsioonides teatri-ning filmilinadele ilmunud ning Dickensi nime tunneb ilmselt iga haritud maailma kodanik.


Lugesin Dickensi tuntuimat ajaloolist romaani, "Jutustus kahest linnast" (1859), mis mängib Pariisis ja Londonis prantsuse revolutsiooni eel, vältel ning järel.

Lugu räägib ebaõiglaselt 18ks aastaks Bastille' vanglasse mõistetud Doktor Manette'i ning tema tütre taasühinemisest, tema saatuslikest sidemetest Charles Darnayga, kelle aristokraatlikud esivanemad panid toime roima, mis talle revolutsiooni ajal saatuslikuks saab, prantsuse revolutsioonist endast ning aadli ja rahva julmusest teineteise vastu poliitiliste rahutuste aastatel.

Dickensit on kritiseeritud, sest tema figuurid on ühekülgsed, kuid pigem ütleksin, et mitu figuuri moodustavad antud juhul ühe üksuse - revolutsiooni esirinnal võitlevad Defarge'id on teineteise kesk- ja ülivõrre rahva vabastamise mõistes; Charles Darnay ning tema doppelgänger Sydney Carton moodustavad ühe oma perekonna mineviku eest vastutava, armastava sümpaatse noormee; Doktor Manette ning Jarvis Lorry ühe isaliku figuuri Lucie Manette'i hoidma ning kaitsma ja Darnay õiguste eest võitlema.


Romaan on narratoloogiliselt väga kompleksne ning põnev: alguses kirjeldatakse sündmusi, mis üksteisega justkui ei seondukski, müstiline episood kirjeldaks justkui inimeste hauast väljakaevamist... alles romaani keskpaigas on selgelt arusaadav, millises kontekstis siin inimesi "ellu äratatakse".

Sündmused Londonis ning Pariisis kuhjuvad ning romaani kulminatsioon toimub nii ajaloolisel kui narratoloogilisel tasandil Pariisis, kus Bastille'i kindlus vallutatakse ning sellele järgnevalt rahva õiguse kehtestajad halastamatult rahva vaenlasi maha nottima hakkavad. Lucie leitud kodune ontlik õnn praguneb ning üritades oma teenrit päästa, seab Darnay - pärisnimega Evermonde - oma elu mitmekordselt ohtu.

Kõik eelpool juhtunud hakkab mingil hetkel rolli mängima ning kõik figuurid seotakse järk-järgult üksteisega, isegi Mr. Lorry majapidajanna vend, keda naine juhuslikult Pariisi tänavatel kohtab. Oma mineviku eest pole võimalik põgeneda, Darnayl tuleb oma pere pattude eest hea seista ning universumi iroonia seisneb asjaolus, et sama mees, kes teda ühel korral päästab, mõistab ta päev hiljem uuesti hukka.


Dickensi figuurid pole esmapilgul tõepoolest eriti meeldejäävad, sest nad on pigem tüübid kui figuurid, kuid tema viis sündmusi, tänavaid, ühe minuti meeleolu ning ühe linna sisemaailma kirjeldada on tõeline kunst. Kirjeldus episoodidest, kuidas giljotiinist Pariisi lemmiknaine saab ning kuidas verd aina enam vabaduse, võrdsuse ning vendluse nimel tänavatele voolab, on võimsalt õõvastavad.



Lugesin Dickensit uurides, et "Suured ootused" ja "Jutustus kahest linnast" on tihti omavahel võrdluses ning et "Suuri ootusi" peetakse kahest paremaks romaaniks. Ütleksin, et tegu on kahe täiesti erineva loo, tuju ning figuuride konstellatsiooniga ning seetõttu pole võimalik neid kahte võrrelda. Protagonistide motivatsioon on täielikult erinev - kuigi mõlemal juhul võiks laialdaselt selle üle vaielda, keda üldse protagonistiks pidada.

Arvan, et protagonistiks on narratiiv ning see tõestab vaid, kui hästi Dickens oskab põnevalt, realistlikult, kriitiliselt ning valgustavalt maailma sündmusi kirjeldada. Samuti tuleb kiita autori voolavat, rikkalikku, värvilist, omanäolist stiili.


Kahest linnast per se tuleb romaanis vähe juttu, mis on paradoksaalne, kuna Dickens ise oli Londoni kodanik ning romaan toimub põhiasjaliselt Pariisis - kuid on ka täiesti võimalik, et Pariisis toimunu on niivõrd intensiivsem, et Londoni tänavakirjeldused ununevad romaani lõpuks veidi.

Olin alguses kõhkleval seisukohal kuna arvasin esimeste peatükkide järel, et tegu on fragmentidesse kaduva romaaniga, mille narratiiv kaob ilusa kirjutamise libaeetose taha, kuid lugemise käigus hakkas ilme üha enam ja enam selginema ning romaani lõpuks sai vägagi selgeks, kuhu iga element sobib.
Omakorda oli lõpp ehk liigagi kerge tulema, kuid teisalt näitasid teatud kõrvalised figuurid just viimastes peatükkides uusi külgi ning üllatasid oma tugevusega.

Olen "Jutustuse kahest linnast" lugemiselamusega väga rahul ning soovitan Dickensi loomingut kõigile viktoriaanliku ajastu kirjanduse ning hea põhjaliku romaani fännidele.


"Jutustus kahest linnast" e-raamatuna (link)
"Suured ootused" e-raamatuna (link)

No comments:

Post a Comment