Ekskurss filmilinale: "Macbeth" (2015)

All hail, Macbeth, that shalt be king hereafter. 

Macbethi on filmilinal ja teatrilaval mängitud Shakespeare'i ajast (ilmunud kusagil ajavahemikus 1603-1607) tänapäevani suurtes kogustes. Viimane filmivariant ilmus 2006. Sel aastal ilmus uus "Macbethi" interpretatsioon, peaosades Michael Fassbender ja Marillon Cotillard.


Klassikat on mitmel põhjusel raske filmilinale tuua. Värssides rääkimine ning teatud atmosfääri tekitamine pluss filmi pinge ülalhoidmine näidendi nappuse vormist lähtudes pole lihtne ülesanne ei rezhissöörile ega näitlejatele. Mis juhtub, on teada iga üksiku liigutuse ning repliigini, seega on esiplaanil kuidas juhtub. Siinkohal võin kohe öelda, et nii näitleja- kui kaameratöö on väga hästi õnnestunud.


Film algab hästi ja realistikult lahendatud lahingustseeniga, mis oma plaanitud ebaesteetilisusega muljet avaldab: aegluubis jooksvad hetked täieliku vaikuse ning siseperspektiivi näitamise eesmäriga vahelduvad ülevaateta vehkimise ja vere lendamise ning melu ja lärmiga.

Sõjapealik Macbeth näeb lahinguvälja serval nelja nõida, kes talle tulevikku ennustavad: temast saab kord kuningas. Ükski naisest sündinud mees ei ole võimeline teda võitma. Kuid tema seemnest enam tulevasi kuningaid ei sünni ning teda ootavat õnnetu lõpp.

Macbeth purjutab kuninga valvurid ning pussitab julgustusel kuninga väga verises intensiivses Fassbenderi poolt kaunilt mängitud stseenis, ning temast saab järgmine kuningas.

Kuidas nii Fassbender kui tema leedit kehastav Cotillard oma sisemiste kummitustega võitlemise filmilnale toovad, on üdini lummav. Macbethi ning tema naise armastussuhe on kord õrn, kord kirglik, kuid ambitsioonikas naine nõuab oma mehelt tugevust ja julmust. Macbeth allub ning muutub aina enam saatanlikuks, soovides säilitada iga hinna eest oma võimu... kuni tema pattude koorem aga liig raskeks saab ja kuningas langeb.


Macbeth kukub oma moraalse dilemma all, leedi Macbeth on üldiselt tundub et veidi karmim indiviid - Macbeth ütleb, et teeb vaid seda, mis inimlikkuse piires võimalik, kuid naine teatab, et on vande nimel kõigeks võimeline. Kas Macbeth tõepoolest oma loomuse tõttu või vaid naise survel surmapatuni viiakse, toob nõidade ennustus mehe juba nii kaugele või on raevuka ning - väga võimsa stseeni - pussitamise võimelisuse seeme juba aegade algusest peale mehe hinges?

Filmi tempo on kohati väga kiire, kohati ülimalt kannatlik, nagu ülalkirjeldatud lahingustseengi. Teatud sisevõitlused on ära teeninud rohkem linaaega kui teatud tapmised kodus ja lahinguväljal, sest nende tegude emotsionaalsed tagajärjed on "Macbethi" huvitavam külg - hinge pimedusse kadumine, inimlikkuse lahkumine, deemonlikkuse sünd ning armastuse surm.



Macbethi ja tema leedi dünaamika ning mõlema tugeva hinge allakäigu nende endi ning vastaspoole silmis peegeldumine ja nende kohati armastuseta armastus on juba omaette vaatamist väärt, kuid ka kõrvalosatäitjad, näiteks kuningas, Macbethi rivaal Macduff või kuninga poeg teevad oma tööd hästi. Musikaalne minimalism on oma märkamatuses väga veenev ning värvispektriga vihjatakse deemonlikkusele ning põrgu lähenemisele...

Teatud narratiivi kuuluvad detailid puuduvad filmist - näiteks ei mainita asjaolu, et Macbeth langeb, kui mets kunigalossini jõuab/kasvab, lõpupoole seisab kuningas aga põlevate puude keskel. Teadjat võib see häirida.

Film on näidendi minimalistlikkuse ning valitud visuaalselt võimsad stseenid kokku pannud ning seega teatri ja filmi elemendid intelligentselt kokku mässinud. Ebatavaline.

Aga - Vägev!

83. Shakespeare: Kuningas Lear

Briti näitekirjanduse tuntuima nime William Shakespeare'i traagilisem tragöödia "Kuningas Lear" on kirjutet' 1603 ja 1606 vahel ja ilmus rohkem jutustuse vormis 1608 aga esimeses nö. lavaversioonis alles 1623.

"Kuningas Lear" on üldsuse arvates Shakespeare'i kohutavaim jutustus ja musternäidis ühe mehe allakäigust. Näidendi lõpp olla olnud publiku silmis nii kohutav, et 18. ja 19. sajandil kirjutati ja näideldi alternatiivvariante, kus kas kuningas Lear või tema tütar Cordelia ellu jäävad ja kuningriiki edasi valitsevad.

Tegelikkuses aga on "Kuningas Lear" näidend mürgiste ja kalgi südamega inimeste saatustest ja kuninga noorim tütar Cordelia on vist ainus tegelane, kelle jaoks näidendi lõpuni natuke sümpaatiat alles jääb. Naljakal kombel on Cordelia ka üks väikseima repliikide arvuga tegelasi näidendis (mõningad anonüümsed aadlikud ja rüütlid välja arvates).

Kuningas ise on üdini ebasümpaatne kuju, kuna mõõdab oma tütarde armastust sõnadega ja pagendab kuningriigist alamaid, kes vähegi tema arvamusest lugu ei pea ja jätab oma noorima, sõnaahtra tütre ilma kolmandikust kuningriigist. Hiljem selgub kuninga rumalus ja asjaolu, et kumbki tütar temast eriti ei hooli. Hoopiski soovivad mõlemad tütred oma abikaasadest lahti saada ja enesele sama mehe armukeseks krabada - krahv Cloucesteri ebaseadusliku poja. Kuningas kaotab mingil hetkel mõistuse ja saab selle mingil hetkel tagasi, visatakse mingil hetkel koos Prantsusmaaga naitunud Cordeliaga vangi - sest kogu perekondlike intriigide maastik tehakse värvikamaks sõjatormiga Inglismaa ja Prantsusmaa vahel - ja näidendi lõpuks on vaene piinatud kuningas oma mõistuse tagasi saanud vaid selleks, et oma hukatud noorimat tütart kätel kanda ja leinata hetkel, mil liiga hilja oma endiseid valikuid kahetseda.

"Kuningas Lear" kuulub tõesti Shakespare'i verisemate näidendite hulka ja seetõttu on tekkinud probleeme näidendi lavastamisega - kulisside poolest pole küll palju vaja, nagu enamikul Shakesepeare'i näidendite puhul (käisin viimati Frankfurtis Hamletit vaatamas ja kogu lava oli valge kuliss peegeltaustal - põhimõtteliselt sobiks selline kuliss pea iga Shakespeare'i näidendi jaoks), aga on keeruline laval näidata kellegi silmade väljatorkamist, kellegi kaljult langemist ja nii paljusid surmasid ja hukkamisi nagu "Learis" ette tuleb.

Shakespeare'i jaoks on siiski tüüpiline, et näidendi lõpuks 90% tegelastest surevad (vt. Othello link allpool), aga nii mürgist figuuride koguhulka pole ma tõesti üheski teises tema lavateostest kohanud. Igal nendest figuuridest on pidevalt oma isekad intriigid käimas ja need vähesed, keda võiks altruismis süüdistada, jäävad täielikult tagaplaanile ja surevad mingil hetkel nagunii.
Mis näidendi vähem traagiliseks teeb, on asjaolu, et kuningas Lear teenib oma surma täies mõõdus välja ja empaatiat ei tekita ta minus mitte teps..

Näidendid nagu "Hamlet" või "Romeo ja Julia" sisaldavad suuremal määral autori remarke, mis  lugeja perspektiivist elu lihtsamaks teevad ja näidendit jutustusena kogeda lasevad, "Lear" koosneb aga suuremal määral dialoogist ja/või monoloogist, mistõttu näidendit on raske kirjalikul kujul lugeda. Seega, kui fännate Shakespeare'i, vaadake mõni "Leari" mängimise teatriaeg välja ja jätke näidendi kirjalik variant riiulisse. Sellisel juhul saab teile kindlasti osaks võimas lavakogemus. Oma nüüdse lugemiskogemuse põhjal pean aga nentima, et eelistan iga teist Shakespeare'i näidendit.


Antud blogi sisaldab muide juba hulgaliselt Shakespeare'i:
Romeo ja Julia
Othello
Hamlet

65. William Shakespeare: Othello

Üldistest asjadest kõneldes pean teile, kallid lugejad, teatama, et hetkeseisuga doktoritöö kallal istudes ja samaaegselt töötades lendab aeg linnutiivul ja seetõttu jõuab Päikesejänku parimast tahtmisest hoolimata halval kuul vaid korra, heal kuul kaks korda kirjutada. Aga korrapärasus säilib ja see blogi ei kao niipea kuhugi. Nimekirjaga kavatsen mäele saada! :-)


Tänasest mõtteobjektist rääkides ja üldiselt Shakespeare'i üle mõtiskledes, kellele juba üle-eelmises postituses Hamletile ja Williamile endalegi kiidulaulu lauldud sai, ei jätkunud mu vaimustus Othellot lugedes sugugi sellisel ülivõrdelisel määral.

Minu peamised problemaatilised punktid:
Kas tõesti peavad alati kõik surema?
Ja kas näidendi pealkirja nimitegelasel ei peaks olema rohkem repliike kui tema kurjal vastaspoolel või vähemalt keskses proportsioonis väljundit oma romantilise vastaspoolega?

Niisiis.

Lõpuks, millalgi, sureme me kõik. Selle probleemi erinevad käsitlused ja lahendused on kirjanduses antiigiajast peale ja varemgi veel, filosoofide kesksetes diskussioonides ja eeposte võimsates narratiivipesades. Pole siis ime, et William Shakespeare, 16.-17. sajandist tänapäevani näitekirjanduse suurkuju, kelle igast tükist vähemalt üht repliiki kogu maailm tunneb, leiab, et lõpuks kõik surema peavad.

Hamleti sügav taagika ja hullumeelsuse eri vormis ja väljundid (kroonituna hiljuti nähtud Bettina Hoppe esituses Frankfurti Spielhausis) pälvivad jätkuvalt mu vaimustuse, poolehoiu, empaatia ja pisarad. Tegu on figuuriga, kes maailma mädasuse all kannatab, oma armastatute nimel õiglust jahib ja tõe ees silmi ei sule.

Kuidas aga mõista tragöödiat, Othellost, Veneetsia moorist? Othello on kindral, kes naib aadliku tütre, võluva ja intelligentse Desdemona vastu tolle isa tahtmist, ning laseb end hiljem sõdur Iagol petta ja veenda ebatões, et Desdemona olla odav madu lõtvade eluviiside ja salgava keelega. Iagi kuri plaan täitub, tundub et lausa väiksemagi komplikatsioonita, ja Othello mõrvab oma armsa naise. Õhku jääb - minu arusaama kohaselt -, kas Othello tõepoolest magab oma värske abikaasaga või mitte, üldine kirjandustarkurite arvamus on, et irooniat ja paradoksi lisab loole just tõik, et neiust ei saa kunagi naist ja ta sureb, kahemõtteliselt, süütuna.

Desdemona kaitseks astuvad välja mitmed ja lõpuks selgub ka neiu süütus, mispeale Othello oma suure süükoorma alla lämbub ja endaltki elu võtab.
Kurb. Rumal. Impulsiivne. Mõtlematu.
Kuidas emotsioonidel mõistust valitseda laskmine tihti väga halbu tagajärgi enesega toob ja et kurjad mõnikord ka võidavad, on muidugi huvitav ja realistlik - kuigi ka Iago lõpuks oma karistuse saab. Isegi asjaolu, et Othello ja Desdemona teiste figuuride kirjelduese rohkem värve saavad kui isiklike sõnade abil, on normaalne, kuna üks keskseid teemasid on just inimeste üle kohut mõistmine neid tegelikult tundmata või teiste inimeste sõnade põhjal. Aga seeläbi jäävad need tegelaskujud ka lugejale kaugeks ja mõlemi traagiline saatus jätab, tsipa, külmaks.

Shakespeare'i meisterlikkust ei saa muidugi ka siin salata - keelekasutuse põhjal on väga lihtne teha järeldusi tegelaste mõtteviisist, haritusest, hinge puhtusest et cetera. Aga keskseteks figuurideks on minu arvamuse kohaselt kaks antagonisti: kurje plaane kudev Iago, kelle mõtted enamasti vaid võimu ja niuete ümber keerlevad ja kelle kavatsused täituvad, ning heausklik ja lihtsameelne tunduv Othello - täielik paradoks, kõrvutades tema naiivsust Iago suhtes tema seikluste paljususega, just nende lugude jutustamisega ta ju Desdemona südame Brabantio majas võitis. Teiseks, paradoks Othello loomuses, kes ta Iago sõnade kohaselt inimestesse usub ja nende headuses harva kahtleb - või on see siis ainult mehe headus? - samas ei lasku Othello oma naisega vaidlustesse ja laseb tollel end kül korra kaitsta, keeldub teda hiljem aga kategooriliselt uskumast..

Miski ei klapi selles näidendis ja kogu verine traagika (ja rassismiküsimused jätame siin üldse kõrvale) ja hapra alanud armastuse luhtumine  ja kõik-peavad-surema-sest-traagiline-reaalsus-nõuab-nii-Shakespeareaanilik ülesehitus ei päästa siin kirjapandu jäetud muljet - olenemata kirjapandu ilust iseeneses.

Võtan parem uuesti Hamleti käsile.

64. William Shakespeare: Hamlet

Briti näitekirjanik William Shakespeare'i tähtsust ühe oma ja meie aja mõjukama loojana kinnitab fakt, et teaduslike uurimuste arv kirjaniku kohta ületab iga-aastaselt tavainimese lugemishulga kogu elu jooksul. Tema näidendite põhifraase tunneb kogu maailm ja siiani on tegelaskujud nagu Hamlet, Othello ja Romeo iga kogenud näitleja repertuaaris esindatud.

Ka omal ajal mõjutas Shakespeare end ümbritsevat ühiskonda, tehes uuendusi inglise keelde ja puudutades uudseid teemasid, luues erakordseid figuure ja mõtiskledes avalikult inglismaa poliitilise olukorra üle. Tema eluaja jooksul jõudis Shakesepeare'i-uuringute haru juba välja areneda. Tegu oli ilmselgelt väga andeka näitekirjanikuga.

Aastatel 1598-1602 kirjutet' "Hamlet", tragöödia taani printsi perekonna nukrast lõhenemisest ja lõpust, on saanud inspiratsiooni varasematest 16. sajandi keskpaigas kirja pandud Amletuse saagast ja käsitleb teemasid nagu armastus, kättemaks, perekondlikud väärtused ja melanhoolia. Keskne ja suurepäraselt kirjeldatud prints Hamlet naaseb Wittenbergist oma isa matustele ning noormehele ilmub isa vaim, kes teda koletust mõrvast teavitab. Hamlet plaanib kättemaksu oma onu Claudiusele, kes kuninga mürgitas ja kuninganna vaid kuu hiljem naiseks võttis.

Huvitavaid tegelaskujusid ja dilemmasid on selles näidendis küllaga, kuid suuremat lünka tekitamata jättis Frankfurti teatrimaja oma Hamletist näiteks Hamleti sõber Horatio välja jättis. Ophelia, noor õrn laekuritütar, kellele Hamlet alguses küll oma kiindumuse kingib, kuid sellest hiljem loobub, maabub oma isiklikus hullumeelsuses ja sooritab enesetapu. Polonius ja ka Hamleti ema Gertrud on ambivalentsed tegelased, kes teoreetiliselt kuninga mõrva mingil tasandil kahetsevad, samuti Laertes, Ophelia vend, kes oma isa mõrva Hamletile tasub, teda mõõgaga surmavalt haavates, on haavatud inimesed ja näitavad, mida kättemaks inimesega teha võib ja kuidas kättemaksude keti lõppedes rohkem surnuid kui elavaid kokku lugeda saab.

Siiski on kõige haaravam ja huvitavam Hamleti melanhoolia ja tema tegelaskuju sügav traagika. Tegu on väga intelligentse noormehega, kes usub tõelisesse sõprusesse, ja võibolla ka tõelisesse armastusse, kuid väga kiiresti pettub, kui keegi tema põhimõtted reedab (omakasust tegutsedes annavad kaks head sõpra Hamletile põhjust nende mõrv korraldada). Tema siseelu tundub kohati nõnda mustvalge, olles ometi pidevalt tohutus heitluses iseendaga. Kuidas ta oma kodumaad jälgib ja nendib, et Taanimaal on miskit mäda, ja tema teeseldud hullus, mille eesmärgiks kättemaks, moodustavad ühe huvitavaima ahastuse sümboli näitekirjanduse ajaloos.

Soovitan Hamletit teatris vaadata, sest vaid ellutooduna näitab see tegelaskuju  maailmale oma meeleheite tõelist sügavust. Ja kuidas selline maailma tõe värvides nägemine inimese meeleheite piirile võib viia, on igihaljas teema.

Soovitan muidugi ka Shakespeare'i lugeda, sest tema rikkalik keel sulab suus. Soovitan neid näidendeid valjusti lugeda, selles keeles on midagi mänglevat ja uudset, kuid sisus nii haaravad ja maailma südame tuumikusse tabavad probleemid, et ei saagi teisiti, kui Hamletist haaratud olla. 

Romeo and Juliet, Romeo ja Julia ning Romeo und Julia

Väike ekskurss veidraid emotsioone tekitava kirjanduse valdkonda. Seminarideks vajalik kirjandus röövib hetkel aja nimekirja järgimiseks, kuigi Middlemarch vaikselt edeneb.

Romeost ja Juliast, nende isikute ja kurva loo ainetel tahaksin teid mõtisklema panna täna.

Autorit ma siinkohal ei nimeta, sest kuigi meie jaoks kuulsaim variant on Shakespeare'i draama, algas Romeo ja Julia traditsioon 15ndal sajandil Itaalias ja levis sealt 16. sajandi esimeses pooles Prantsusmaale ja Hispaaniasse, jõudes sajandi keskpaigaks otsapidi Inglismaale. Esimene lugu, millest ainest võtta, ilmus 1476 ja rääkis kahest noorest, kes oma tausta tõttu koos olla ei tohtinud ja seetõttu end salaja laulatada lasid. Mariotto tapab kahevõitluses inimese ja pagendatakse seetõttu maalt. Gianozzat sunnitakse abielluma ja ta joob "unejooki", et abielu eest põgeneda. Mariotto tuleb teda küll kaasa viima, saadakse aga kätte ja karistatakse surmanuhtlusega. Gianozza läheb kloostrisse ja sureb seal peagi suure armuvalu kätte.

Perekondadevahelise vaenu motiiv lisandus pool sajandit hiljem itaallane da Porto sulest, kes kasutas nimesid Romeo Montecchi ja Julia Capelletti. Tema loos mõrvab Romeo Julia nõbu, mitte tundmatu kodaniku X. Veel 30 aastat hiljem korraldatakse armastajatele salajane kohtumine enne abielu ja lubatakse Romeol hiljem nöörredelit mööda Julia rõdule ronida. Lisame neli aastat ja prantsuse autor Boaistuau teeb Julia relvaks, mille neiu oma rinnale surub, pistoda. Kuigi valu kätte suremine on muidugi tunduvalt romantilisem, on siiski hea teada, et noor ja õrn Julia ei pea kannatama lõputut õudust, vaid valib õudse, kuid kiire lõpu.

Shakespeare kirjutab oma draama aastal 1595 ja vahetult talle eelneb Brooke'i variant, süzhee osas pranslastest eeskuju võttes, lisandub aga Julia amme detailne kirjeldus.
Ja kõik need aspektid võtab Shakespeare kokku, väljendades end aga sõnaosavamalt kui ükski autor enne teda, lisades legendaare stseeni rõduga (What light through yonder window breaks? It is the East, and Juliet is the sun!) ja keerulisemad konfliktiskeemid, kus Tybalt tapab Mercutio ja alles siis Romeo Tybalti.

Hispaanlaste Romeo-Julia-variandid (Lope de Vega, F. de Rojas), muide, lõppevad kõik õnnelikult, noorte ühise päikeseloojangusse põgenemisega.


Ühesõnaga on loo sisu ja nüansse puudutades tegemist looga, millel on oma ajalugu, kuigi Shakespeare'i lavateost võib käsitleda antud ainese kõige meisterlikuma kasutusviisina.

Mis aga sisusse puutub...
Kunagi nooremana lugesin, nagu ilmselt paljudki teist, õhinaga, kuidas noored teineteise silmadesse uppusid, närveerisin, kui nende kohtumisele takistusi seati ja kurvastasin, kui mõlemad lõpu leidsid. Praeguseks aga, lugedes mitte küünilise, vaid neutraalse pilguga, on selge, et pooled motiividest ei sobi enam tänapäeva lugeja konteksti ja panevad pigem muigama.

See, et kaks perekonda omavahel vaenutsevad ja nende lapsed selle all kannatavad, on ilmselt tüüpiline nähtus, ei mahu ju ometigi ühe linna piiridesse kaks võimukat ja jõukat klanni, kes omavahel rahus oskaksid toime tulla. Peab tekkima konflikt, nagu ka näiteks Buddenbrooks ilusti illustreeris.

Asjaolu, et Romeo Juliasse esimesest silmapilgust armub, on romantiline, aga tuleb arvesse võtta, et Capuleide vastuvõtule minnes veritses noormehe süda veel endise austatu, Rosalinde nimel. Näeb ta aga kaunist Juliat, paranevad vana armu haavad koheselt.

Noorik laseb end kahe-kolme lausega võluda ja juba kohtuvadki noorte huuled... lausa imestusväärne, et keegi pole Tartu Zavoodi-tudengiromanssi kirjutanud sama ainest kasutades!
Tulitavate hingedega lahkuvad 13-aastane Julia (kes, olgu, olgu, saab kahe nädala pärast juba 14 ja on seega täisväärtuslik naine - täisväärtuslik inimene selle aja kontekstis mitte, selle auga võisid end vaid mehed ehtida) ja Romeo teineteisest, Romeo hiilib aga pärast vastuvõttu neiu rõdu alla ja noored lepivad kokku laulatuse järgmisel päeval. Aga mis on üks salajane laulatus selle aja kontekstis muud kui vaimuliku õnnistus ja... pulmaöö?

Et noored kogu näidendi kestvuse ehk viis päeva teineteise nimel elavad on ilus ja romantiline, et nad teineteist kaotades elu elamisväärseks ei pea, on ka kaunis ja asjaolu, et noorte inimeste õiged teod vanadele jäärapeadele aru pähe panevad, teeb konteksti muidugi ajatuks. Aga ma ei imesta, et Romeo ja Julia minu 100 parima raamatu nimekirjas ei ole, sest nii ilus ja empaatiat tekitav kui tahes, jääb ta mõtlevale lugejale siiski paari vaksa võrra naiivseks.

Kuna tegemist on näidendiga ja näidend eriti sõnaosavusele ja dramaatilisusele rõhub, tuleb muidugi tunnustada Shakespeare'i meisterlikkust ja ahhetada Romeo ja Julia kordumatute sõnakombinatsioonide pärlikee hiilguse ees.

Aga Romeo ja Julia jääb nüüd minu jaoks minevikku.