Joseph Conrad "Pimeduse süda" (Heart of Darkness, 1899)

Poola päritolu briti autori Joseph Conradi kompleksset romaani "Nostromo" olen selles blogis juba käsitlenud (link), sedakorda siis juttu lühemast jutustusest "Pimeduse süda". Nagu "Nostromogi", mängib jutustus Lõuna-Ameerikas, protagonist ning raamjutustuses Inglismaal peatuv Marlow jutustab tagasivaatena oma reisist Kongo jõel elevandiluukaupmehena ning oma tõusust aurulaeva kapteniks.

Jutustus on kiire tempoga ning põnevusest pakatav, Marlow kirjeldab dzhunglielanikke kontrastreeruvalt valge inimesega väga huvitavalt ning olenemata paljudest sisse visatud emotsionaalsetest korduvatest tõikudest nagu dzhungli maagia ja pimeduse südamele lähemale jõudmine on tema toon autentne, justkui ta teaks midagi, mida tema kuulaja küll ei tea, aga tema jutustusest aimab.

Marlow pääseb kohalike nooltest ja odadest ning jätab selja taha kokku üle kolmesaja kilomeetri jõge, oodates pikisilmi kohtumist keskjaoskonnas ootava Kurtziga, keskjaoskonna esimese mehega.

Kurtziga kohtumine saabki raamatu kulminatsiooniks, sest Kurtzi figuur on äärmiselt huvitav - kõhnunud, kuid eluga rahul, valge tsivilisatsiooni tunnused säilitanud kuid metslaste üle mõju saavutanud, intelligentse jutuga, kuid nähtavalt suure osa oma mõistusest kaotanud.

Räägitakse, et Marlow olla autobiograafilisel tasandil Conrad ise, sest temagi juhatas aurulaeva Kongot mööda. Igal juhul on keskne imperialismi-kolonialismikriitiline temaatika protagonistile väga südamelähedane, sest Kurtziga kohtumise elevust kõrvale jättes kirjeldab Marlow väga tabavalt hirmu musta orja ja valge peremehe vahel, mõtiskledes aurulaeval, miks tema viiekordses ülekaalus meeskond valget maha nottinud ei ole ja neile kuuletub, samal ajal miks valge inimene omaenda majas pidevalt relvastatult ringi peab liikuma.

Jutustuse lõpp jätab vajaka, Kurtzi tõeline kohalolu ja panus narratiivi on minimaalne, kuigi võimalik, et meelega hägusaks jäetud, säilitamaks tema figuuri autentset müstikat.

Kõik Kurtzile järgnev on neljas akt, retardatsioon, jutustus seob oma otsad kokku ja jätab Kurtziga hüvasti.

Ning lõpuks, kogu jutustust uuesti läbi mõeldes, ei keskendu jutustus ei Kurtzile ega Marlowle, vaid tõepoolest pimeduse südamele ja mustale maagiale selles tihedas metsas, kuhu valge inimene küünida tahab, aga ei tohiks.

Väga hea lugemine.

4. Joseph Conrad: Nostromo

Nostromo is a 1904 novel by Polish-born British novelist Joseph Conrad, set in the fictitious South American republic of "Costaguana."

Conrad sets his novel in the mining town of Sulaco, an imaginary port in the occidental region of the imaginary country of Costaguana. This town and its denizens are believed by many to be among Conrad's greatest literary creations.

The book has more fully developed characters than any other of his novels, but two characters dominate the narrative: Señor Gould and the eponymous anti-hero, the "incorruptible" Nostromo.


Mitte just väga palju öeldud, eksole?
Raamat seevastu on tõsiselt kompleksne, äärmise filigraansusega detailideni väljatöötatud konstrukt.

Conradi teose mastaap on tohutu ja see ujutab lugeja üle juba esimeses osas raamatu kolmikjaotusest. Kirjanik on küll suurepärane kirjeldaja nii looduse, tehnika, ajaloo, poliitika kui inimsuhete osas – väikesed tähelepanekud ja omanäolised iseloomustused tikivad kauni mustri, mis esimest osa läbib. Aga kuna tegelaste ja sündmuste võrgustik nii mitmekihiline ja komleksne on, on raske jälgida kõiki, keda alguses tutvustatakse, samal ajal sündmuste käiguga kaasa minnes ja Sta. Maria linna saatust jälgides.

„The sentiment of love can enter into any subject and live ardently in remote phrases“ – kõlab tsitaat raamatu 60ndalt leheküljelt ja tõde on, et Conrad oma hinge raamatusse pannud – sest tegelaste valik on niivõrd värvikas ja tõepärane, et alguses harjumatu uus maailm mõne aja pärast täiesti hubane ja kodune tundub. Nagu Austeni kirjeldustest järeldati, et ta enamiku oma uhkuse ja eelarvamuse tegelastest enese tutvusringkonnast laenanud, tundub ka siin, et autor on kirjeldatud maailmas vägagi sees. Tegelikult on raamat mitmete allikate põhjal kirjutatud ja autor on märkimisväärselt vähe, kui üldse, aega antud piirkonnas veetnud. Aga seda ei märka keegi, kes ei tea.

Selline värvikas kirjeldus narratiivile sajaprotsendiliselt värskendavalt ei mõju – kuna kirjeldusi on rohkem kui tegevust, satub lugeja tihti ohtu ära eksida ja kuna koridor uksi täis, ei tea alati enam, millisest uksest õige tagasi minna on.

Tutvustuseks lõik ühest Conradi allikatest:
„If I went to San Felipe, I could easily go on to the coppermines of Aroa, which I was desirous of visiting. These mines were worked for a time under the superintendence of Englishmen with good results; but unfortunately one fine day the native miners took it into their heads that they had a grievance against the foreigners, so they fell on them suddenly, split their skulls with hatchets, and decamped with their property. For this cruel and cowardly deed some of the guilty parties were afterwards executed, but the mines were for a time abandoned.“ (Edward B. Eastwick: Venezuela or Sketches of Life in a South American Republic)

Hõbedakaevanduste ja raudteede ja sadamakaubanduse teemad lisaks üldpoliitilisele problemaatikale seal kesksed on ja seetõttu ma Nostromot tingimata naiste lemmikraamatuks ei nimetaks – hoolimata kohati sisse pikitud armastuse nüanssidest mõnede tegelaste vahel ja lõpuks kokkupandava Nostromo tegelaskuju prisma geniaalsusest venis raamat tohutult ja raske oli kogupilti meeles pidades samal ajal detaile jälgida.

Aga see ei tähenda, et raamat mulle muljet poleks avaldanud.