Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast" (A Tale of Two Cities, 1859)

Inglise kirjanik, toimetaja ning esseist Charles John Huffam Dickens (1812-1870) on loonud arvukad tänapäevalgi tuntud ning armastatud figuurid maailmakirjanduse klassikast ning teda peetakse konkurentsitult viktoriaanliku ajastu (1837-1901) parimaks kirjanikuks. Dickensi tuntumate romaanide hulka kuuluvad "Oliver Twisti seiklused" (1838), "David Copperfield" (1849-50), "Väike Dorrit" (1856), "Jutustus kahest linnast" (1859), "Suured lootused" (1861), ning "Meie ühine sõber" (1864-5).

Vähesed kirjanikud on suutnud end niivõrd kehtestada, et nende loomingu joonte põhjal uus sõna luuakse, kuid dickenslik romaan on üldtuntud kirjanduslik termin puruvaesetes tingimustes ning ambivalentsete protagonistidega miljööga romaani kohta.

Eriti "Oliver Twist" kuid ka "Suured ootused" on arvukates adaptsioonides teatri-ning filmilinadele ilmunud ning Dickensi nime tunneb ilmselt iga haritud maailma kodanik.


Lugesin Dickensi tuntuimat ajaloolist romaani, "Jutustus kahest linnast" (1859), mis mängib Pariisis ja Londonis prantsuse revolutsiooni eel, vältel ning järel.

Lugu räägib ebaõiglaselt 18ks aastaks Bastille' vanglasse mõistetud Doktor Manette'i ning tema tütre taasühinemisest, tema saatuslikest sidemetest Charles Darnayga, kelle aristokraatlikud esivanemad panid toime roima, mis talle revolutsiooni ajal saatuslikuks saab, prantsuse revolutsioonist endast ning aadli ja rahva julmusest teineteise vastu poliitiliste rahutuste aastatel.

Dickensit on kritiseeritud, sest tema figuurid on ühekülgsed, kuid pigem ütleksin, et mitu figuuri moodustavad antud juhul ühe üksuse - revolutsiooni esirinnal võitlevad Defarge'id on teineteise kesk- ja ülivõrre rahva vabastamise mõistes; Charles Darnay ning tema doppelgänger Sydney Carton moodustavad ühe oma perekonna mineviku eest vastutava, armastava sümpaatse noormee; Doktor Manette ning Jarvis Lorry ühe isaliku figuuri Lucie Manette'i hoidma ning kaitsma ja Darnay õiguste eest võitlema.


Romaan on narratoloogiliselt väga kompleksne ning põnev: alguses kirjeldatakse sündmusi, mis üksteisega justkui ei seondukski, müstiline episood kirjeldaks justkui inimeste hauast väljakaevamist... alles romaani keskpaigas on selgelt arusaadav, millises kontekstis siin inimesi "ellu äratatakse".

Sündmused Londonis ning Pariisis kuhjuvad ning romaani kulminatsioon toimub nii ajaloolisel kui narratoloogilisel tasandil Pariisis, kus Bastille'i kindlus vallutatakse ning sellele järgnevalt rahva õiguse kehtestajad halastamatult rahva vaenlasi maha nottima hakkavad. Lucie leitud kodune ontlik õnn praguneb ning üritades oma teenrit päästa, seab Darnay - pärisnimega Evermonde - oma elu mitmekordselt ohtu.

Kõik eelpool juhtunud hakkab mingil hetkel rolli mängima ning kõik figuurid seotakse järk-järgult üksteisega, isegi Mr. Lorry majapidajanna vend, keda naine juhuslikult Pariisi tänavatel kohtab. Oma mineviku eest pole võimalik põgeneda, Darnayl tuleb oma pere pattude eest hea seista ning universumi iroonia seisneb asjaolus, et sama mees, kes teda ühel korral päästab, mõistab ta päev hiljem uuesti hukka.


Dickensi figuurid pole esmapilgul tõepoolest eriti meeldejäävad, sest nad on pigem tüübid kui figuurid, kuid tema viis sündmusi, tänavaid, ühe minuti meeleolu ning ühe linna sisemaailma kirjeldada on tõeline kunst. Kirjeldus episoodidest, kuidas giljotiinist Pariisi lemmiknaine saab ning kuidas verd aina enam vabaduse, võrdsuse ning vendluse nimel tänavatele voolab, on võimsalt õõvastavad.

Lugesin Dickensit uurides, et "Suured ootused" ja "Jutustus kahest linnast" on tihti omavahel võrdluses ning et "Suuri ootusi" peetakse kahest paremaks romaaniks. Ütleksin, et tegu on kahe täiesti erineva loo, tuju ning figuuride konstellatsiooniga ning seetõttu pole võimalik neid kahte võrrelda. Protagonistide motivatsioon on täielikult erinev - kuigi mõlemal juhul võiks laialdaselt selle üle vaielda, keda üldse protagonistiks pidada.

Arvan, et protagonistiks on narratiiv ning see tõestab vaid, kui hästi Dickens oskab põnevalt, realistlikult, kriitiliselt ning valgustavalt maailma sündmusi kirjeldada. Samuti tuleb kiita autori voolavat, rikkalikku, värvilist, omanäolist stiili.


Kahest linnast per se tuleb romaanis vähe juttu, mis on paradoksaalne, kuna Dickens ise oli Londoni kodanik ning romaan toimub põhiasjaliselt Pariisis - kuid on ka täiesti võimalik, et Pariisis toimunu on niivõrd intensiivsem, et Londoni tänavakirjeldused ununevad romaani lõpuks veidi.

Olin alguses kõhkleval seisukohal kuna arvasin esimeste peatükkide järel, et tegu on fragmentidesse kaduva romaaniga, mille narratiiv kaob ilusa kirjutamise libaeetose taha, kuid lugemise käigus hakkas ilme üha enam ja enam selginema ning romaani lõpuks sai vägagi selgeks, kuhu iga element sobib.
Omakorda oli lõpp ehk liigagi kerge tulema, kuid teisalt näitasid teatud kõrvalised figuurid just viimastes peatükkides uusi külgi ning üllatasid oma tugevusega.

Olen "Jutustuse kahest linnast" lugemiselamusega väga rahul ning soovitan Dickensi loomingut kõigile viktoriaanliku ajastu kirjanduse ning hea põhjaliku romaani fännidele.


"Jutustus kahest linnast" e-raamatuna (link)
"Suured ootused" e-raamatuna (link)

8. Charles Dickens: Great Expectations

Great Expectations is a novel by Charles Dickens. It was first published in serial form in All the Year Round from 1 December 1860 to August 1861. It has been adapted for stage and screen over 250 times.

Great Expectations is written in the style of bildungsroman, which follows the story of a man or woman in their quest for maturity, usually starting from childhood and ending in the main character's eventual adulthood. Great Expectations is the story of the orphan Pip, writing about his life from his early childhood until adulthood and attempting to become a gentleman along the way. The novel can also be considered semi-autobiographical of Dickens, like much of his work, drawing on his experiences of life and people.


Asjaolu, et kellegi nimi on Pip ja see keegi tahab tõsimeeli oma elust pajatada, tekitab muiet ja paneb huumorit ootama. Dickensi keeleline rikkus selle ka stiililiselt jutustusse sisse paneb (...the unsuccesful application of his knuckles do my door...; ...Drummle would have flung the large glass [---] over his adversary's head, but for our entertainer's dexterously seizing it at the instant when it was raised for that purpose ... jne) ja juba selleks, et kogu keelelist buketti nautida, soovitaksin raamatut lugeda.

Narratiivist rääkides ütleksin isegi, et alustasin suurte ootustega nagu Pip oma teekonda ja veidrust ja õõvastavat leidub seal kuhjaga. Vähemalt alguses innustab lugejat juba tüüpiline-Dickenslick omadus peatükk alati kõige põnevamas kohas lõpetada ja sellega veidike kiusata. Lõpupoole vajub see element miskipärast ära, kuigi lõpp ometigi sama põnev on kui algus - ikka ja jälle on tegemist elu ja surma küsimusega.
Sünge meeleolu, millega raamat algab, võtab selle ka jälle kokku, aga on teatud ebatasasused, mis viimase kolmandiku lugemise veidi raskeks teevad. Arusaadavalt on tegu täismahulise arenguromaaniga ja seetõttu vajab peategelane ka teatud arvu lehekülgi, et oma arengus täisring ära teha - sest just sinna ta lõpus jõuab, tagasi sinilinnu juurde -, aga jutustust tuleb algusest peale täie tähelepanuga jälgida, et lõpupoole mitte tegelaste ja sündmuste rägastikku ära kaduda.

Tegelased, keda raamatust leida võib, on vägagi omanäolised - murtud südamega vanadaam, kes elab suletud akendega majas, kellad seismas ühel ajahetkel, ja kannab valget pruutkleiti ja vaid ühte kinga; advokaat kahe isikuga, kes pärast tööpäeva end oma klientidest puhtaks peseb; neiu, keda on kasvatatud mitte omama südant ja kes, tundub, tõepoolest emotsioonidest vallutatud ei saa, kuigi teda ühelt poolt tuliselt armastatakse ja teiselt poolt tohutu toorusega koheldakse; vang, kes on küll tahumatu, aga vägagi üllas jne.


Täiesti mõistatuslikult teatatakse vaesele orvust poisile, et talle on antud varandus ja poiss läheb Londonisse rikka mehe elu elama. Talle terendab ilus elu kogu oma glamuuri hiilguses ja imekaunis neiu täpiks i peale. Järkjärgult peab ta aga avastama, et kõik ei ole sugugi nii lihtne nagu tundub, lootus jäiste inimeste südant sulatada jääbki tihtipeale lootuseks ja nukralt paljudel ei ole õigust otsustada omaenese elu üle.

Olgugi et armastus vallutamata jääb - üllatuslik vaatenurk muidugi, õnneks pole alati armastust vaja, tuleb välja, sest sõpradeks nad jäävad -, avastab Pip enda jaoks selle, mis on tähtis, ja sellele tänu on raamatul ka õnnelik lõpp. Enamik ülejäänud tegelastest peavad oma elud üpris kurvalt lõpetama.

Väga kirju raamat kahtlemata, kindlasti mitte kõigile. Suudab algusest lõpuni mitu korda täielikult muutuda ja samas jääb alati väikese Pipi pähe - jutustust jälgides väljendab ta ennast, ja see on muidugi ka loogiline, alguses oskuslikumalt kui väike poiss seda suudaks ja lõpupoole kohati nooruslikumat tunnet tekitades kui vanem mees seda teeks.

Väga erinevaid emotsioone tekitav teos ja soovitada ma seda ei julgekski. Aga mulle isiklikult meeldis. Täiesti omanäoline igatahes.