Sada raamatut: uus aadress

Kallid raamatusõbrad, uusima blogikande ning iganädalased lugemismuljed 

leiate nüüdsest minu üldblogist järgneval aadressil:

https://sandrafalke.com/

Jätkame nädalarütmis, saksa ning inglise keeles.

Kohtume seal, ning kõike kaunist!

Sandra

Mehis Tulk: Kuningas. Maa ja Taeva mõrsja. Teine raamat

Eesti kirjanik ning ajakirjanik, Saaremaalt pärit Mehis Tulk (sünd. 1967) avaldas 2017. aastal Varraku kirjastuses oma esimese ning mahuka romaani "Foogt. Maa ja taeva mõrsja". Tegu on ajaloolise romaaniga 14. sajandist, ning tegevus toimub Pöides, Saaremaal.

"Foogti" kulminatsiooniks on ajalooline Jüriöö ülestõus, ning "Kuningas" (2018) jätkab võidukate saarlaste tormiliste elude jälgimist. Tegevus toimub sedakorda umbes aasta vältel, 1343. aasta aprillist 1344. aasta märtsini nii Saaremaal kui Eestimaal kui Taanis.

Kuna kaks romaani kuuluvad kokku nii sisult kui vormilt, polegi nagu võimalik neid eraldi analüüsida, vaid pigem on "Kuningas" "Foogtist" lähtuv uuem ning teoorias huvitavam, edasiviiv, komplekssem ning kulminatsioonile juhatav teos. Aga kas on ka niimoodi?

Amélie Nothomb: "Nälja biograafia"

Belgia kirjanik Amélie Nothomb (sünd. 1966) on üllitanud hulgaliselt lühiromaane. Tema esimene romaan ilmus aastal 1992 ning avaldatud teoste arv küünib nüüdseks üle kahekümne.

Kuna autor veetis diplomaadi tütrena mitu aastat erinevates aasia piirkondades, läbivad tema loomingut idamaised müüdid ning elemendid ning teatud jaapani kirjandusele omane nostalgia. Samaaegselt on Nothombi looming kohati väga lakooniline ja kuiv.

Kate Chopin: "Virgumine"

USA autor Kate Chopin (1850-1904) kirjutas peamiselt lühijutte ning on avaldanud ka kaks romaani. Tema loomingu tegevus toimub enamasti Louisianas, kus autor suure osa oma elust ka veetis. Chopin oli progressiivne autor ning tema looming sai sellest lähtuvalt ka üpris ohtra kriitika osaliseks. Sellest lähtuvalt ei saavutanud autor oma eluajal ka erilist edu.

"Virgumine" (The Awakening, 1899) on Chopini teine romaan. 19. sajandi lõpus olid ideed nagu naisprotagonisti emotsionaalne ning seksuaalne areng eneseteadlikuks, sõltumatuks indiviidiks ja isiklike sihtide poole püüdlemine ning abikaasa tiiva alt lahkumine ennekuulmatud. Moraalset halvakspanu põhjustasid eelkõige truudusemurdmine ning seksuaalne avameelsus, kuid üldiselt kritiseeriti oma mõtteid vabalt avaldavat ning ühiskondlikest normidest mitte hoolivat naisprotagonisti loomulikult peaaegu et veel hullemini.

Alice Walker: "Lilla värv"

USA kirjanik, luuletaja ning aktivist Alice Walker (sünd. 1944) on eelkõige tuntud oma romaani "Lilla värv" (The Color Purple, 1982) poolest, mille eest pälvis 1983. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia.

Romaan läheb ajaliselt vahemikku 1900-1930 ning käsitleb mustanahaliste naiste ebainimlikke elutingimusi Lõunaosariikides Georgia lähistel maises miljöös.

Protagonistideks on õed Nettie ja Celia, kellest üks kogeb pidevat allasurumist, kehalist, vaimset ning seksuaalset vägivalda nii oma isa kui pealesunnitud abikaasa poolt. Nettiel õnnestub Celia abiga küll kodustest tingimustest pääseda, hoolivas peres oma haridusteed jätkata ning misjonärina Aafrikasse reisida, kuid sealgi on elutingimused kohati väga kriitilised.

Walkeri romaan tõi talle esimese naisautorina Pulitzeri kirjanduspreemia aastal 1983, ning ohtralt kiitust nii kriitikute kui lugejate poolt, oli aga ka vastuolulisi reaktsioone, kuna vägivaldsed kirjeldused olla liialt detailsed, ning kuna romaan sisaldab homoseksuaalset romanssi. Romaani on üritatud keelata ning tsenseerida, kuid "Lilla värv" on säilitanud oma populaarsuse lugejate hulgas ning selle aineil ilmus film aastal 1985, peaosades Whoopi Goldberg ja Daniel Glover. Režissööriks ei keegi muu kui Steven Spielberg.

Nobeli kirjanduspreemia 2014. Patrick Modiano

Prantsuse kirjanik Patrick Modiano (sünd. 1945) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2014, kuid on prantsuse kirjandusmaastikul olnud tuntud ning mainekas autor juba 1970ndatel aastatel. 

Modiano hulgalistest lühiromaanidest ning paarist näidendist on siiani inglise keelde tõlgitud üpris vähesed, ning eesti keelde on tõlgitud romaanid "Hämarate poodide tänav" (Rue des boutiques obscures, 1978), "Unustuse kaugeimast otsast" (Du plus loin de l'oubli, 1995) ning "Silmapiir" (L'Horizon, 2010).

Lugesin kahte Modiano lühiromaanidest: debüütromaani „Täheväljak” (La Place de l'Étoile, 1968) ning uuemast loomingust lühiromaani "Kaotatud nooruse kohvikus" (Dans le café de la jeunesse perdue, 2007) - esmapilgul täielikult erinevad romaanid, kuid teatud mõttes ka sarnased lood. Vaatame lähemalt.

Nobeli kirjanduspreemia 2013: Alice Munro

Kanada kirjanik Alice Munro (sünd. 1931) on kirjutanud hulgaliselt lühijutte ning eelkõige lühijuttude poolest ka tuntud. Kirjanik pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2014.

Kuna see blogi oli antud aastal täiesti olemas, uurisin Munro lühijutte juba Nobeli pälvimise aastal, ning tookord sattus kätte kogumik "Too Much Happiness" (2009), mis sisaldab kümmet uuemat lühijuttu Munro sulest. Kogumikust sain mõnusa lugemiselamuse ning juttu tuli sellest blogis siin (link). Samuti oli juttu Munro lühijutust vändatud filmist "Away From Her", mis on väga ilus ja sügavaloomuline film.

Seekord võtsin kätte kogumiku "Family Furnishings" (2014), mis vaatab veidi kaugemale kirjaniku minevikku ning kogub kokku valitud lühijutud aastatest 1995-2014. Kogumik on tunduvalt raskem ning sisaldab veelgi enam lühijutte, mõned neist juba vanemast kogumikust tuttavad. Kahjuks ei ole kvantiteediga kaasnenud ka vastav kvaliteet.

Nobeli kirjanduspreemia 2012: Mo Yan

Hiina kirjanik Mo Yan (sünd. 1955) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 2012. Yani kirjastiil on äärmiselt omanäoline, Rootsi Akadeemia juht Peter Englund olla Yani kirjutatu kohta öelnud, et juba poole lehekülje lugemisel on kohe aru saada, et kirjapandu autoriks on Mo Yan.

Yanilt on eesti keeles ilmunud tema läänemaailmas tuntuim esikromaan, "Punane sorgo" (Red Sorghum, 1987; ek 2014), kuid tema sulest on siiani ilmunud üksteist romaani ning hulgaliselt lühijutte ja essesid.

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus V. Veidi vihma peab langema" (2010)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise, 3500-leheküljelise autobiograafiliste sugemetega romaanisarja "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii Norra kui hiljem Euroopa ning viimaks maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii iseendast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

Olen selles blogis kirjutanud esimesest neljast osast, ning igas neist neljast on juhtunud midagi koledat, midagi kohutavat – kuid sellest hoolimata on Knausgård eelkõige võileivamäärimisedetailimeister, sest ilmselt on ainult temal võime kirjeldada argipäevaseid tegevusi nii huvitavalt, sest kirjutatu on justkui stream of consciousness, puhas alateadlik mõtevool, mis ilmselt läbib võileiva määrimisel meid kõiki, kuid on vähe neid, kel õnnestub see sama voolavalt ja haaravalt kinni püüda kui seda on teinud Knausgård.

Min Jin Lee: "Pachinko" (2017)

Korea-USA autor Min Jin Lee (sünd. 1968) kirjutab väga laias laastus justkui oma elust, kultuurilisest pagasist, ajaloost ning minevikust: Lee murelapseks ning tema loomingut läbivaks teemaks on korea päritolu indiviidide identiteet, nende probleemid oma kultuuriruumist väljudes oma koha leidmisel.

Lee on siiani avaldanud kaks mahukat teost. Esimene romaan "Tasuta toit miljonäridele" (Free Food for Millionaires, 2007) leiab aset 1990ndatel New Yorgis, ning on vastavalt arvustustele väga huvitav ja lugemisväärne. Kuid Lee teine romaan "Pachinko" (2017), millest täna juttu tuleb, läheb tunduvalt kaugemale ja sügavamale nii ajalooliselt kui kultuurilooliselt.

Matias Faldbakken: "Kelner" (The Hills, 2017)

Kunstnike ja kirjanike perest pärinev norra kirjanik Matias Faldbakken on oma ühiskonnakriitiliste radikaalfantaasiatega põhjustanud nii furoori kui pälvinud imetlust. Tema romaan "Kelner" (The Hills, 2017) on erinevalt kolmeosalisest "Skandinaavia misantroopia" romaanisajarjast tunduvalt vähem vägivaldne või subversiivne, esmapilgul võiks seda lühiromaani nimetada lausa lihtsakoeliseks.

Celeste Ng: Everything I Never Told You (2014)

Hiina-USA autor Celeste Ng (sünd. 1980) on avaldanud kaks tänaseks tuntud ning populaarset romaani: eelmisel aastal eesti keelde tõlgitud "Sädemest tõuseb leek" (Little Fires Everywhere, 2017) ning debüütromaani Everything I Never Told You (2014). 

Sisukirjelduse põhjal on ka uuem romaan väga huvitav, ning meenutab veidi segu Rothi "Ameerika Pastoraalist" ning "Kuidas tappa laulurästast" - arvan, et järgmisel aastal jõuan ka selle teoseni. Kuid täna räägime Ng debüütromaanist Everything I Never Told You.

Arvamusküsitlus!

Kallid raamatusõbrad, 

olen hetkel taas doktoritööga seotud kohustuste alla maetud, ning suutsin end üle-eelmisel nädavahetusel ka kenasti ära külmetada, mistõttu eelmisel nädalal blogipostitust ei ilmunud. Homme on aga tulekul uus postitus huvitavast USA-Hiina kirjanikust, keda tõlgitud ka eesti keelde.

Oleksin väga huvitatud teie eelistustest, milliseid raamatuid näete hea meelega selles blogis. Kas huvi pakuvad pigem klassikalised romaanid, uuem kirjandus, eesti keelde tõlgitu, või eesti kirjandus?

Üritan enamasti uuema eesti kirjandusega nagunii sammu pidada, kuid kuna krimakad ning armastusromaanid on minu maitsele veidi pealiskaudsed (on loomulikult erandeid, kuid pehmekaanelised raamatud ilmuvad harva, raamatukogu on minu elukohast Saksamaal veidi keeruline kasutada, ning kõvakaanelised raamatud on kallid, mistõttu ostan vaid seda, mille lugemisest tõelist rõõmu tunnen).

Valikuliselt võib aga selle blogi sisu sättida ka lugejate soovide järgi, niiet olge head ja öelge mulle kommentaarides, mislaadi kirjandus teid kõige enam huvitab.

Aitäh, kaunist päeva ning homseni! :-)

Alexandria Marzano-Lesnevich: "The Fact of a Body" (2017)

USA kirjanik Alexandria Marzano-Lesnevich on eesti riiulitel üpris tundmatu nimi, kuid kuna juhtusin huviga lugema tema memuaari ning krimiromaani segu "The Fact of a Body" (2017), panen siinkohal kirja ka oma muljed.

Romaan on inglise keeles Rahva Raamatu veebipoest igal juhul leitav ning avaldas teatud punktides sügavalt muljet, seega võiksid õõvastavate ning tõsieluliste, raskelt traumatiseerivate lugude fännid siit teoorias lugemist leida.

Vaatame lähemalt.

Nobeli kirjanduspreemia 2010: Mario Vargas Llosa

Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa (sünd. 1936) on äärmiselt huvitav ning nutikas, rikkaliku sisu ja kuuega kirjanik, kelle romaanid tundelised, intensiivsed, poliitiliselt teravad ning põnevalt kirjutatud. Kindlasti on Llosa üks noist kirjanikest, kellele Nobeli kirjanduspreemia teenitult anti, ning tema romaane loetakse veel mitukümmend aastat hiljem sama intensiivse huviga.

Llosast on eelnevaltki juttu tulnud: olen varem lugenud tema romaane "Paha tüdruk" ning "Roheline maja" (link). Seekord võtsin kätte 1993. aastal ilmunud romaani "Lituma Andides" (Lituma en los Andes). 

Edith Wharton: "Ethan Frome"

USA kirjanik, näitekirjanik ning sisekujundaja Edith Wharton (1862-1937) pälvis esimese naisena Pulitzeri kirjandusauhinna aastal 1921. Wharton on tänapäevani üks tundumaid Ameerika Ühendriikide naiskirjanikke.

Whartoni sulest on ilmunud raamatuid nii sisekujunduse kui reisiteemadel, kuid tema tuntuim kirjandus on siiski kõrgklassi ühiskonna aineil kirjutatud psühholoogilised romaanid. Ilmselt kõige populaarseim tänapäevani "Süütuse aeg" (Age of Innocence, 1920), kus New Yorgi kõrgklassi ühiskonna paneb kihama Euroopast naasnud vabamõtleja.

"Süütuse aeg" on humoorikas ning kergema tooniga romaan, kuid lugesin seekord Whartoni lühiromaani "Ethan Frome", kus fiktiivse linna Starkfieldi külastaja leiab müstilise nimitegelase ning otsustab uurida tema taustalugu, kuna Frome on saatusliku õnnetuse tagajärjel jäänud invaliidiks.

Leila Slimani: "Adèle"

Maroko päritolu prantsuse kirjanik Leïla Slimani (sünd. 1981) kirjutab tõsielulistest sündmustest inspireeritud süngeid ning põnevaid psühholoogilisi romaane. Tema sulest on ilmunud esseesid, lühijutte, ning kaks romaani, millest uuem, "Hällilaul" (Chanson douce, 2016) pälvis kiirelt kriitikute kiituse ning maineka Goncourti kirjanduspreemia. "Hällilaul" oli oma ilmumise ning sellele järgneval aastal müüginumbritest lähtudes Prantsusmaa loetuim raamat. Eesti keeles ilmus romaan eelmisel aastal.

Sel aastal on inglise ning saksa keelde tõlgitud ka Slimani debüütroman "Adéle" (Dans le jardin d'ogre, 2014), mis kummalisel kombel ülejäänud kirjandusmaailmas pälvimas tuntust "Hällilaulu" järglasena.

Olgu ajalise lineaarsusega kuidas on - Slimani teisena loetud teos on tunduvalt süngem ning justkui veelgi elulisem kui esimene, kuigi uurib taas teistsuguseid inimlikke nõrkusi ja tumedaid külgi.

Adèle on abielus teda mugavalt ning abikaasalikult-kiinduvalt armastava eduka arst Richardiga ning nende pojaga võiks noor naine nautida täiuslikku pereidülli – kuid tema tundeelu ei peegelda lihvitud fassaadi värve ega vorme.

Theodor Storm: "Immensee"

Saksa kirjanik Theodor Storm (1817-1888) on üks olulisemaid saksa realismi esindajaid. Tema tuntuim teost "Kimliratsur" on lühidalt mainitud ning kiidetud ka minu blogis (link). Stormi realism on segatud romantiliste looduskirjeldustega, ning sellest tulenevalt on tema tundelistes figuurides ka teatud müstilised elemendid. 

"Kimliratsur" võiks olla pea et maagilise realismi, mitte realismi esindaja. Stormi suur armastus oma päritolupiirkonna Põhja-Saksamaa vastu ilmneb tema loomingus väga selgelt ning maastikke on kirjeldatud oskuslikult ja voolavalt.

Lugesin hiljuti Stormi lühijuttu "Immensee" (1849), mis on eesti keelde tõlgitud pealkirjaga "Mesilinnu järv", kuna "Imme" on saksakeelne sünonüüm sõnale "mesilane". 

Lugu räägib

Lembit Uustulnd: "Kapten. Avameri"

Eesti kirjanik Lembit Uustulnd on meremehe ametit pidanud üle kolmekümne aasta, ning tema sulest on ilmunud üheksa raamatut. Uustulndi esimene romaan “Kiikhobune Antverpenist” ilmus aastal 1998.

Sarjana plaanitud "Avameri" näitab mõlema kogemustepagasi olemasolu, kuna romaan on voolav nii meremeheõpikuna kui meelelahutusena.

„Avameri” on esimene osa romaanisarjast, mis jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. Saaremaa ühismajandi „Kaluri poeg” laevad püüavad merehõbedat nii rannikumerest, kui Aafrikast, ning eksootiliste sihtide lähedus eesti meremehele oli minu jaoks ootamatu ning väga põnev lugeda.

Margaret Atwood: "Kassisilm"

Kanada kirjanik, kirjanduskriitik, esseist ning keskkonnaaktivist Margaret Atwood (sünd. 1939) on avaldanud ohtralt luulekogusid, kirjutanud lasteraamatuid ja telestsenaariume, kuid eelkõige siiski tuntud oma romaanide poolest. Atwoodi tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanid "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), "Alias Grace" (1996), "Pime palgamõrvar" (The Blind Assassin, 2000) ja "Orüks ja Ruik" (Oryx and Crake, 2003).

Ilmselt hetkel tuntuim on "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985), mille ainetel on ilmunud  ka telesari. Sellest romaanist tuli eelnevalt blogis juttu siin (link). Tuntud on ka põnevik "Leedi Oraakel" (Lady Oracle, 1976), millest olen blogis samuti juba kirjutanud (link).

Seekord lugesin romaani "Kassisilm" (Cat's Eye, 1988), mis tõlgiti eesti keelde ning ilmus Varraku kirjastuses aastal 1997. Tegu on veidi mahukama romaaniga kui "Leedi Oraakel" - eesti keeles 365lk, inglise keeles ligi 500lk.