Havai-Ameerika kirjaniku Hanya Yanagihara (sünd. 1974) sulest on ilmunud vaid kaks romaani, kuid mõlemad on nautinud suures koguses tähelepanu ja kiitust. Tema esiteos "Inimesed puude võras" (The People in The Trees, 2013) on tõlgitud ka eesti keelde ning ilmus kirjastuse "Tänapäev" punase raamatu sarjas aastal 2016.
Yanagihara teisest südantlõhestavast romaanist kirjutasin hiljuti siin. (link)
"Inimesed puude võras" algab raamjutustusega alaealise väärkohtlemise eest vanglasse paigutatud dr. Norton Perinast, kelle memuaar romaani põhiosa moodustab. Perina kolleeg dr. Ronald Kubodera toimetab ning paneb kirja Nobeli meditsiinipreemia pälvinud lasteahistajaks tembeldatud mehe jutustuse oma erakordsest elust ning selgitus sellest, mis juhtus temaga Mikroneesias ja millised tagajärjed tulid koju kaasa.
Romaan viib lugeja kaasa müstilisele reisile Mikroneesia eksootilistele saartele, niiskesse hämarasse džunglisse, tutvustab imepärast floorat ning faunat ning Ivu’ivu saare elanikke, kes on tahtmatult avastanud looduse rüpest igavese elu saladuse: opa'ivu'eke.
Romaani sisuline proloog tekitab protagonisti ning teda tundub et kaitsva jutustaja suhtes tõrksa ning kahtlustava hoiaku - on Norton kurjategija, lasteahistaja, moraalivaba südametu koletis, on süüdistused tõesed, või on tegu ülla valede võrku sattunud ära kasutatud vana väsinud teadlasega?
Dr Perina pälvis 1974. aastal Nobeli meditsiinipreemia vananemist pärssiva Selene sündroomi avastamise eest. Sündroom, mille tulemusena püsib haige keha suhtelises nooruses, kuigi tema mõistus hääbub, avastati kolmest saarest koosneva Mikroneesia väikeriigi, U’ivu, ühel saarel – Ivu’ivu saarel – elava Opa’ivu’eke rahva hulgast.
[...]
Sealt adopteeris ta ka aastate jooksul 43 last, kellest paljud olid orvud või vaesunud Opa’ivu’eke rahva pojad ja tütred. Mitmed lapsed on hetkel ikka veel Perina hoole all.
Dr Ronald Kubodera, Perina juhitud labori kauaaegne teadur ja üks tema lähimatest sõpradest, kinnitab: „Norton on musterisa ja hiilgav teadlane. Olen täiesti kindel, et need naeruväärsed süüdistused võetakse tagasi.” [12]
(allikas)
Need küsimused jäävad alustuseks tagaplaanile: Nortoni memuaarid algavad tema ülikooliajaga. Seik Nortoni sotsiaalsest võimetusest ning üldisest nähtamatusest, tema Ivu'ivu missioonile sattumise juhuslikkusest või pigem ühe teise vana väsinud teadlase häbistavale momendile tunnistajaks olemisest juhatab sisse Nortoni edasise elu Mikroneesia ning USA vahel, tuues üht teisele ning teist ühele lähemale. Küsimused nagu inimese normaalset elukvaliteeti tagavad faktorid või võimalikud ühiskondlikud struktuurid, teadlase kohustus teaduse arendamise nimel uutele maadele tungida või elusolendi elu väärtusetus teaduslike edusammude teele jäädes täidavad romaani põhiliselt.
Selgeks saab ja jääb, et Norton on ebasümpaatne protagonist: tema memuaaridest ilmneb tema kaastundetus loomkatselaboris tapetud arvukate hiirte, koerte ning ahvide suhtes; tema puuduv empaatia oma "laste" suhtes nende tema õnnelikuks tegemise funktsiooni taustal tundub ebainimlik; Nortoni puuduvad peresidemed või puuduv sõprusringkond on kahtlased faktorid kui talle kui indiviidile selle nurga alt läheneda.
Kuid kui võigas figuur Norton tegelikult on, avastab lugeja alles päris romaani lõpuks, kuna Ivu'ivu maailm on niivõrd paeluv ja erinev. Et nende külaski noored poisid kaheksa-aastaselt grupiviisilise anaalpenetratsiooni teel hõimu täisväärtuslikeks liikmeteks pühitsetakse, et see Nortoni silmis armastusväärse pererituaalina toimub ja kuidas opa'ivu'eke hõimu laste seksuaalsus ülivara areneb, on tulipunased lipud loo lõpu järeldamise rajal. Kuid igavene elu kilpkonna söömise tagajärjel on tunduvalt huvitavam teemakompleks ning mina näiteks kirusin end veidi, et unustasin romaani alguses antud informatsiooni kogu romaani vältel õlal ei kandnud.
Norton on modelleeritud Dr. D. Carleton Gajduseki järgi, kes tõepoolest pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1976 Paapua Uus-Guinea pärismaalasi uurides ning muuseas hullulehmatõbe põhjustava viiruse avastamise eest. Tsitaat intervjuust Gadjusekiga illustreerib tema ning Nortoni mentaliteeti väga selgelt: "I consider it a defective upbringing if you haven't helped your parents have fun in sex." (videolink) (link artiklile Gadjuseki kohta)
Yanagihara esikromaani on nimetatud kaasahaaravaks, häirivaks, rahutustegevaks jne jne. Kokkuvõtteks on autoril õnnestunud pragmaatiliselt analüüsides võigas tüüp, ning tema tõeliselt tülgastav ideoloogia uue eksootilise maailma imepäraste kirjeldustega tagaplaanile sättida ning imetleva, teadlase karjääri kõrgpunkte ning eraelu detaile hoolikalt joonealustesse märkustesse lisava toimetaja abiga täiesti tähelepanu kõrvale juhtida asjaolult, et selle romaani protagonist on väga halb inimene.
Sellest tulenevalt tekib loomulikult teatud pahameel autori suhtes, kuid samaaegselt on Yanagihara romaan põnev, sisutihe, puudutab paljusid moraalselt ambivalentseid teemasid nagu teaduse nimel laipade üle hüppamine, rahulikult elava primitiivse hõimu läänestamise läbi hävitamise, puutumata looduse hävitamise - Norton näeb ning nendib neid seiku, mis võiks teda tegelasena neutraliseerida, kuid ta ei takista neid seiku ning ei mõista ka, et on osa sellest hävinguprotsessist.
Lühidalt jätaksin kõlama sõna "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal jäi siiski kõlama vaid üks: mees, kes arvab, et noorte poistega magamine on isaliku armastuse väljendus.
Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!
Kuid soovitan provokatiivse kirjanduse austajatele kindlasti "Inimesed puude võras" kätte võtta. Kohtume kommentaarides!
No comments:
Post a Comment