Jugoslaavia (või Serbo-Horvaatia) kirjanik Ivo Andrići (1892-1975) pakuti Nobeli kirjanduspreemia kandidaadiks juba aastal 1958 – siiski oli üheks tema kandidatuuri põhjuseks vaid asjaolu, et Albert Nobel soovinud kirjanduspreemia jagamisel arvesse võtta võimalikult paljude maade kirjanikke. 20. sajandi mõjukamate kirjanike nimekirja ajaloolistel teemadel oma kodumaast kirjutanud autor enam ei pääse.
Andrići romaanid on kahte tüüpi: pigem realismi joonduvad romaanid nagu ka Stendhali loominguga võrreldud "Vesiirid ja konsulid" või "Travniki kroonika" (Travnička hronika, 1945); ning hilisem looming, kus märgata idamaiseid elemente, näiteks Andrići arvukad lühijutud või romaan "Neetud küla" (Prokleta avlija, 1954).
Kirjaniku ilmselt tuntuim romaan on ka eesti keelde tõlgitud ajalooline romaan "Sild Drina jõel" (Na Drini ćuprija, 1945).
Andrić pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1961.
"Travniki kroonika. Konsulite aeg", samuti tuntud kui "Audients vesiiri juures" või "Vesiirid ja konsulid" või "Bosnia kroonika" (olenevalt tõlkekeelest) on lugu prantsuse konsulist Jean Baptiste-Etienne Daville'ist ning tema saabumisest, kohanemisest ning elust Travniki linnast Bosnias. Davnille'i kaasmängija, Vesiir Mehmed Paša on gruusia päritolu haritud valitseja ning meeste vestlused ida ja lääne mentaliteetidest ning poliitilistest eelarvamustest on huvitav materjal poliitika- ning ajaloohuvilisele lugejale.
Nagu minu loetud Nobeli kirjanduspreemia eriköites esile toodud, järgib romaan realistlikku joont ning jutustab sündmustest väga kaines, asises stiilis, autori sünnilinnas. Teatud tundelisusega kirjeldatakse romaani peategelasi, Daville'i siseelu ning suhteid perega, räägitakse raskustest kohanemisel ning laste kasvamisest, kõike seda Bosnia ajaloosündmuste taustal. Romaan algab 19. sajandi alguses ning kätkeb ajaruumi 1807-1814.
Romaani maht on u 500 lehekülge ning kuigi olen Stendhali omal ajal lugenud ja nautinud, pole "Travniki kroonika" piisavalt põnev ning tempokas, et pikemaks lugemiseks huvi pakkuda. Seega sirvisin romaani vaid läbi ja keskendusin teatud lõikudele.
Andrić oli ise tegev jugoslaavia konsulina Saksamaal, niiet konsuli võõras paigas kohanemise psühholoogia ning ida ja lääne lähenemise sammud on kirja pandud realistlikult ning huvitavalt-asiselt. Kuid põnevusttekitavat jutustust selles romaanis ei leia - vaid ajaloolise-asise kirjelduse poliitilistest sündmustest Bosnias ning naaberriikides 19. sajandi alguses. Kellele selline toon huvi pakub, see võib põhjalikest kirjeldustest kindlasti palju uut infot leida. Kuid seikluslike jutustuste ning tundeküllaste narratiivide otsija jääb selle romaani lehekülgedel kuivale.
Hea ajaviiteromaani nautijale seega ehk mitte parim valik, kuid ajaloohuvilistele ning asise-tõsise, informatiivse, kuid kuivapoolse faktidele keskenduva kroonikustiili armastajatele võib "Travniki kroonika" huvi pakkuda küll.
No comments:
Post a Comment