Eesti kirjanik Andrus Kivirähk (sünd. 1970) kirjutab eestlastest erinevatel aegadel, lihtsa elu keerulistest probleemidest ning lihtsates tingimustes elavatest keerulistest inimestest. Tema romaanid ulatuvad ajaliselt tänapäeva Tallinnast 19. sajandi külaellu.
"Rehepapp" on 2000ndate aastate menukaim eestikeelne raamat ning Kivirähk üks olulisemaid uuemaid eesti kirjanikke. Jutustus kannab alapealkirja "November", sest räägib küla tegemistest novembrikuu jooksul. Lühikesed peatükid on jagatud kuupäevade järgi.
Kivirähk kujutab talurahvast kui omakasupüüdlikku, oma sahvri täitmise ning nii teineteise kui mõisarahva tagant varastamisega hõivatud rumalaid tüüpkujusid - tuhmivõitu sulane, edevavõitu teenijaplika, naiivsevõitu talutütar, rämedavõitu talumees, ihned pensionärid... Lisaks kohati koomilistele episoodidele talurahva väikestest unistustest ja häbematutele meetoditele nende täitmisel on "Rehepapp" tulvil maagilise realismi laadsetest elementidest - figuuride hulka kuuluvad vanarahva usunditest ning Kivirähu muust loomingust tuntud Vanapagan, Katk, Kratid, Külmking ja teised mütoloogilised tegelased.
Tragikoomiline ebaõnnestumine on omane kõigile Kivirähu "Rehepapi" figuuridele, kuna - nagu Rehepapi ehk vana ning ilmselt targima tegelase, Rehe-Sandri kratt talle ütleb - nad toetuvad Vanapagana soosingule, müüvad paari kuldmündi nimel oma hinge, kadestavad naabrit ning ei tööta kollektiivse, vaid individuaalse edu saavutamise nimel. Talurahva isekus takistab nende ikke alt väljumist.
Kuid tõeliselt räigeks läheb romaani lõpus, kus realistlik lõpp muutub ekspressionistlikuks-müütiliseks kliimaksiks ja üks tegelastest sooritab oma eesmärkide saavutamise võimetusest tulenevast ängist põhjustatud makaabri amokijooksu.
Kuidas "Rehepappi" mõista? Kas Kivirähu subversiivne koomikaga pikitud tüüpilise eestlase kirjeldamise laad, nagu romaanis "Maailma otsas" (link) on meile kui rahvale niivõrd hingelähedane, et antud vormis võtame selle vastu, või kas lolli talupoja stereotüübi julge kirjeldamine tekitab empaatiat, sest vaid saksa ikke ja talutööde sunni tõttu pole tal võimalik ka selle stereotüübi ikkest välja tulla? Kas keegi selle loo tegelastest on 'ära teeninud' oma saatuse?
Pigem on "Rehepapi" võlu tema maagiliste-müütiliste ning realistlike elementide koostöös - Kivirähk julgeb näidata, kuidas unistuste küündimatus muudab teatud sorti inimesed pehkmeks ja romantiliseks, teist tüüpi inimesed metsloomadeks.
Inimlikkuse väljakoorimine ning sündmuste ekstreemsed elemendid kui tüüpiliste tunnete tulem teevad "Rehepapist" vägagi tänapäevase ja ajatu romaani, mis kirjeldab väga käredas toonis paheliste inimeste allakäiku. Samas tekitab muinasjutulise ja kerge õhkkonnaga romaani esimene pool meeleolu, mis ootamatult katki rebitakse. Vastuoluline.
Siiski pole ma siiani kindel, kas tegu on lugemissoovitusega või mitte. Loen vist parema meelega "Ussisõnu".
Mis on teie lemmikromaan Kivirähu sulest? Kas tema kirjandus hindab eestlast kui positiivset või negatiivset tegelast, või on tema figuuride näol siiski tegu vaid 'tavaliste', ebaspetsiifilises mõttes üldinimlike inimestega eesti kultuuriruumis?
