Arvamusreede, 12/17: 2017. aasta parimad raamatud

Kallid raamatusõbrad, aasta on peaaegu lõppenud ja järgmist raamatupostitust on oodata 3. jaanuaril.

Heidan selle kuu arvamusreede raames seega juba pilgu lahkuva aasta lemmikutele.

Tegu pole nimekirjaga sel aastal ilmunud raamatutest, vaid valikuga sel aastal minu blogis käsitletud raamatutest. Pingerida puudub, pigem on järjekord vastav ilmunud blogide ajalistele järjestustele. Igast raamatust valmistatud blogile lingin iga lühitutvustuse lõpus.

Niisiis, minu möödunud aastal loetud lemmikud:

Pearl S. Buck: "Naiste paviljon" (Pavilion of Women, 1946)

Üks käputäiest Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest, kes tõeliselt meeldisid. 

"Naiste paviljon" räägib eelkõige hinge ja südame tasakaalu leidmisest naisena ning oma pere ja laste eest hoolitsemise koormast ja sellega toimetulemisest, kuid nendib ka tugevalt, et avatud suhtumine teistsugususse on just see, mis hiljem täieliku rahulolu enese ja ümbritsevaga tagab. Sellest hargnevad erinevad emotsionaalsed ning intellektuaalsed probleemid ja üldfilosoofilised küsimused abielu, kohustuste ning armastuse teemal.

Põhitemaatikaks saab seejärel lääne-ida kommete põrkumine ning nende sümbioos. Pearl Buck pole aasia kirjanik ja tema võime üpris neutraalselt ning mõistetavalt Proua Wu sisemaailma kirjeldada vaid kinnitab selle väga idamaise romaani universaalset tähtsust.

Hoolikalt kirjutatud kaunis lugemiselamus.

(link)

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus II. Armunud mees" (Min kamp 2, 2011)

Ühe mehe julmalt aus ja häbitundeta memuaar ning samaaegselt kriitiline kommentaar Skandinaavia ühiskonnast.

Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.

"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.

(link)

Michel Houellebecq: "Alistumine" (Soumission, 2015)

Üliterav sotsiaalkriitika semifiktiivsel tänapäeva Prantsusmaal, aktuaalsete potentsiaalsete kriiside terane anatoomia.

Hirm tema kirjeldatud stsenaariumide tõeks muutumise ees on tänapäeva Euroopas vägagi ehe. Samuti on tegu nutika düstoopialoominguga, kus peegliks sätitud Huysmansi elulugu ning romaani hirmuäratav realistlikkus reaalsete figuuride väga detailiderohke paikasättimisega tugevdab selle mõju veelgi.

Houellebecqi maailmad ning neid liigutavad aspektid on haaravad, iseäralikud, koledalt ausad ning tabavalt kirjutatud.

(link)

Hanya Yanagihara: "A Little Life" (2015)

Kompleksne ning mahukas nelja New Yorgis elutseva väga erinevat masti mehe elusid pea täielikult kirjeldav lugu emotsionaalsest lõhestumisest ja armastuse vormidest.

Kui aga kõigi figuuride hüperrealistliku käsitluse jaoks kulub võrdselt lehekülgi, ei tõuse üks esile ja kõige traagilisem, emotsionaalselt kaasahaaravam, jubedam inimese elu lugu jääks kirjutamata.

Romaani pikaldane kirjeldamine ja nende elulugude kõrvutamine annab lisakaalu asjaolule, et mees oma 30ndates, 40ndates ja isegi veel 50ndates eluaastates on nooruspõlves nii katki tehtud, et pole võimeline end avama ei sõpradele, armukesele, elukaaslasele, ega vanematele.

Lühidalt väljendudes - südantlõhestav romaan. Kaunis, intensiivne, emotsionaalne, inimlik, laastav, südamlik, sügav, ohtralt pisaraid vääriv lugemiselamus.

(link)

Margaret Atwood: "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985)

Ülipõnev düstoopiline romaan fanatismi ohtlikkusest ja naise keha ning taibu väärtusest minevikus, olevikus ning tulevikus.

"Teenijanna lugu" on kohutav, õõvastav kuid ääretult põnev ja hingestatud romaan, mis jättis mu alguses üpris sõnatuks. Kuid Atwoodi romaan pole isegi selles jubedas maailmas emotsionaalsel tasandil mustvalge: Offredi kui keskse kannatava figuuri moraalne ambivalentsus ilmneb romaani käigus nii minevikus kui olevikus ja tema idealiseeritud armastussuhte motiivid on kohati ebasümptaased. Kuid võimatu on talle mitte kaasa tunda, raevuda Gileadi türaania vastu ning loota naiste vabanemisele.

(link)

Hanya Yanagihara: "Inimesed puude võras" (The People in the Trees, 2013)

Fantastiline romaan inimelu ajalisusest, väärkohtlemise tagajärgedest ning bioloogilistest imelisustest eksootilistes paikades.

Lühidalt "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal kohutavad tavad ja vastikud figuurid.

Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!

(link)

Kai Aareleid: "Linnade põletamine" (2016)

Huvitav lapsepõlveromaan ning emotsionaalne portree 1950ndate ja 1960ndate aastate pere muserdatud argielust. Nukra lapsepõlve ausalt nostalgiline kirjeldus.

Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.

(link)

Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Põnev jutustus lojaalsuse ja ambitsioonide moraalsetest aspektidest, Nõukogude südametutest struktuuridest ning mõlema poole abitusest rezhiimi küünistes.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.

(link)

Eesti autorite uuemaid teoseid iseloomustab võrdluses briti või USA autorite gigantteostega napp lehekülgede arv, mis aga vormiliselt töötab, sest paljud aspektid, millele vihjatud, on kollektiivses mälus salvestunud emotsionaalsed kohvrid, ning oma põlvkonnale jutlustamine on sel määral lihtsam. 

Seetõttu on võrdluses näiteks Yanagihara või Knausgardi romaanidega lehekülgede arv tunduvalt väiksem, kuid sisuline-emotsionaalne haare eestlasest lugejale vaata et kõvemgi. Oli kokkuvõttes seega tugev eesti kirjanduse aasta.

Soovin teile kaunist vana-aasta lõppu ning mõnusaid lugemiselamusi kahe tuhande kaheksateistkümnesse. 

Kommenteerige oma sel aastal loetud lembeteosed, loen huviga teie muljeid.

Kohtume uuel aastal! :- )

Arvamusreede, 11/17: Räägime Nobeli kirjanduspreemiast

Kaunist nädalalõpu algust, kallid raamatusõbrad!

Mitte ainult nädal, vaid aastagi hakkab lõpule jõudma ja detsembri viimasel reedel toon teieni 2017. aastal loetud lemmikraamatud - arvamusreede asemel on ootamas lühike parimatest parimate loetelu ja tutvustus.

Täna räägime aga retrospektiivis ja rändame kirjanduslooliselt üpris hägusesse aega: 20. sajandi algusesse. 

Nimelt olen nüüdseks juba lausa kaks ja pool aastat tegelenud lisaks uuema kirjanduse käsitlemisele kronoloogilises järjekorras Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Projekti alustamisel pakkus mulle huvi, kas Nobeli preemia on sisuliselt niivõrd tähenduslik, et kiidab raamatut õigustatult, millised kriteeriumid on nobelisti laureaadi valikul olulised ning mis on õigupoolest Nobeli preemia koht kirjandusmaailmas.

Rootsi filantroop, keemik, diplomaat, ärimees ning dünamiidi leiutaja Alfred Nobel (1833-1896) pärandas 250 miljonit dollarit samanimelisse auhinnafondi, et edendada teaduslikku arengut ja tõsta esile teadlaste saavutusi. Igal aastal pälvib üks Nobeli vaimus ning tema ideoloogia kohaselt valitu Nobeli preemia füüsika ja keemia, meditsiini, majanduse ja kirjanduse aladel. Samuti jagatakse Nobeli rahuauhind. Keskendume siinkohal aga kirjanduspreemiale.

Olen tähele pannud, et Nobeli kirjanduspreemia oli vähemalt 1910ndatel, 20ndatel kui 30ndatel eelkõige poliitiliselt, mitte kirjanduslikult motiveeritud auhind, mille eesmärk küll de jure tõsta esile kultuuriliselt tähenduslikke ning oma maa kirjandust edendanud kirjanikke, kuid tihti lähtuti ka kes-tunneb-keda, kes-on-hetkel-poliitiliselt-korrektne-valik- ning milline-maa-on-pärjamata-põhimõttest.

Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti Sully Prudhomme'ile aastal 1901. Nii Prudhomme kui enamik 1910ndate ja 20ndate Nobeli laureaate on tänaseks vajunud unustatud autorite nimekirja, kuna nende looming oli ehk kirjanike eluajal olulise tähtsusega, kuid paljud Nobeli laureaadid saavutasid alles pärast Nobeli pälvimist suurema euroopasisese mõju, mis käputäis aastaid hiljem taas kadus.

Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti luule, mitte romaani eest - sajandi alguse kirjanduslike voolude plahvatuse iseloomustamiseks väga sobilik, kuid kes on Sully Prudhomme?

Luule on kohaliku kultuurilise tähtsusega element ning minu subjektiivne arvamus on, et luulet pole võimalik tõlkida, kui autor ise tõlke kaasautoriks ei ole. Luule nüansid on puutumatud ning tõlge kaotab nad. 

Nobeli kirjanduspreemiaga on pärjatud ka näiteks ajaloolisi ja filosoofilisi teoseid - Bob Dylani muusikale Nobeli andmine pole sugugi niivõrd erandlik valik.

Jätkuvalt on vähemuses Nobeli pälvinud naiskirjanikud - soovitavate instituutide juhtivatel kohtadel tänapäevani ilmselt ka enamuses meesisikud, kuid see on vaid oletus. Esimese naiskirjanikuna pärjati Nobeliga Selma Lagerlöfi. Saja kümnest Nobeli kirjanduspreemiast on siiani vaid neliteist läinud naiskirjanikele.

Ajapikku kujunes Nobeli auhinnast pigem kirjaniku isikule keskenduv kogutöö eest antud preemia, tihti pärjati kirjanikke preemiaga nende 50nda sünnipäeva paiku. Enamasti nimetati teatud teos kui põhiline preemia tooja, kuid alati on põhjenduses loetletud kirjaniku kogutööd iseloomustavaid elemente.

Euroopa tasandil võiks küll öelda, et Nobeli kirjanduspreemia laureaadi valik iseloomustab hetkelist poliitilist kliimat - samuti on tähtis teada, et Teise maailmasõja aastatel 1940–43 ning aastal 1918 laureaati ei valitud, auhinnaraha läks kultuuriliste fondide toetamisele.

Mida öelda Nobeli kirjanduspreemia laureaatide kohta 1901-1960? Tegu on suuremalt jaolt unustusse vajunud kirjanikega, kes täitsid oma eluajal olulisi rolle kas kultuurilises, filosoofilises, ajaloolises või ideoloogilises kontekstis. Kuid huvitavamaks ja komplekssemaks, laiahaardelisemaks ja kirjanduslikult pinget pakkuvamaks läks Nobeli valik 60ndatel aastatel. Soov jagada auhinda võrdselt euroopa ning seejärel juba maailma vahel edendas kindlasti kultuurilist dialoogi ning kirjanduslikku voolu ülemaailmses mastaabis - Nobeli kirjandusauhind on omas osakonnas kõige laiahaardelisem ja omab seetõttu väga suurt kultuurilist kaalu.

Tegu on põhimõtteliselt ka arvestatava kriteeriumiga hea raamatu otsingul - Nobeli kirjanduspreemia pälvinud autor võib olla väga huvitav ning tema looming vähemalt omal ajal oluline. Samuti võib aga tema tunnustatuim teos olla autori ainus hea, või hoopis mõni vähemtuntud teos tutvumist väärt.

Kokkuvõttes leian vähesed Nobeli kirjanduspreemia laureaadid olevat stilistiliselt-narratoloogiliselt tähelepanuväärsed ning minu maitsele vastavalt tõeliselt haaravad, kuid nende kultuurilooline kaal on esimesel biograafilisel pilgul vägagi nähtav. Akadeemia liikmete pragmaatilistel kaalutlustel tehtud valik ei taga teie kui lugeja suurepärast lugemiselamust.

Kas soovitaksin preemiate alusel head raamatut otsida? Miks mitte, kuid nagu iga muu otsingukriteeriumi puhulgi - realistlik skepsis ja põhjalik eeltöö on teie sõbrad, kuid andke uutele asjadele alati võimalus silmaringi avardada.

Ka gigandid nagu Kazuo Ishiguro või Hermann Hesse on kirjutanud vähemnauditavaid raamatuid. Samuti on piisavalt ühe meeldejääva romaaniga maha saanud autoreid - olla one hit wonder kirjandusmaailmas pole nii hull staatus kui mõne boybandi liikmena oma langust top 40st jälgida, vähemalt minu arvates. Aga minu esimene romaan on veel avaldamata, niiet eks näis!

Edasi räägime Nobelist juba ülejärgmisel aastal - loodan olla projektiga tänapäeva jõudnud ;-)

Minu lemmiknobelistid aastani 1965, linkidega blogidele. Asjaolu, et iga-aastaste laureaatide väga meeldinud kogum on vaid käputäis, räägib iseenda eest. Pingerida puudub:

Sinclair Lewis (link)

Hermann Hesse (link)

Thomas Mann (link)

Pearl S. Buck (link)

André Gide (link)

Boris Pasternak (link)

Kes Nobelit minu silmis üldse väärt pole... võiks nimetata nii mõnedki, kelle kultuuriline tähtsus nende loomingu kesisust üles ei kaalu, kuid Nobeliteemalisi postitusi saate juba edasi valikuliselt sirvida siit (link).

Kes on teie lemmiknobelistid? Kes oleks järgmisel aastal Nobeli kirjandusauhinda kindlasti väärt?

Arvamusreede, 10/17: Raamatute emotsionaalne mõju

Tere, kallid raamatusõbrad! Toon teieni taas väikese mõtiskluse teemal lugemine ja raamatud: räägime raamatute mõjust emotsioonidele.

Lugemine võib põhjustada tugevaid positiivseid ja negatiivseid tundeid, mõned jäävad pärast raamatu kõrvalepanekut püsima ning mõned on vaid hetkelised. Reastan siin esmalt paar põhiemotsiooni, mis lugedes tekkida võivad. Seejärel räägime nende emotsioonide reaalsest mõjust väljaspool romaani ruumi.

Põnevus ning pinge, puhas huvi

Enamasti empaatial põhinev romaani protagonistiga kaasaminek toimub sündmuste käigus, mis tähendab, et tekst peab ülalhoidma teatud huvi ja pinget. Sellest tulenevalt on tähtis säilitada lugeja huvi uute sündmuste ning konfliktide lahenduste suhtes. Pinge ülalhoidmine ning stabiilsus on tähtsad lugeja tähelepanu hoidmisel.

Rahuldus nutikusest

Eriti kriminaalromaanide lugemisel on lahenduse õige äraarvamisega seotud teatud rahuldus autoriga intellektuaalselt samal tasandil olemisest või inimliku anatoomia heast tundmisest - romaani sisu andis ära romaani lõpu, kuid vaid nutikatele.

Mulle isiklikult ei meeldi muide ette mõelda ja variante ritta sättida, nagu ka sarjades ning filmides jälgin toimuvat parema meelega lineaarselt, nö, romaani olevikus.

Pettumus, kurbus ja viha

Romaani protagonist ning temaga seotud kõrvaltegelased on tihti empaatia ja sümpaatia kandjad, mis tähendab, et nende tunnete mittevabatahtlik muutmine tekitab ohtralt negatiivseid tundeid: selgub, et keegi heaks peetu on hoopis üdini halb inimene; südamelähedane figuur kaob müstilistel põhjustel,  jääb haigeks või sureb - antud sündmused tekitavad täiesti reaalseid viha- ja leinatundeid ning on tihti pisaratega seotud.

Kõrgendatud empaatia

Armastatud figuuride eriti emotsionaalsetel hetkedel oleme võimelised figuuride õnne üle isiklikku õnne tundma - meil on hea meel empaatiakandja eduelamustest!

Lõppenud loo tekitatud lünk

Huvitavat lugu huvitavate tegelastega võiks justkui igavesti lugeda... kuid tihti lõppeb romaan tundeliselt liiga vara - kuigi narratiiv on kokku sõlmitud. Epiloogid ei kuulu modernse kirjanduse tunnuste hulka, nii jääb lõpetatuse tunde asemele pigem auk. Lugeja ei tea uut romaani lugedes, mida oodata, ning ei tea ka, millal lõppu oodata. Jäänud lehekülgede arv on küll nähtav, kuid sisuline areng tume maa.

...Kuid miks on loetletud tunded positiivsed, isegi kui nad on negatiivsed?

* katarsise-efekt - Aristotelese teooria, et hingelise puhastuse läbiviimiseks on vaja kogeda hirmu ja kurbust, peab tänapäevani vett, ning intensiivne kirjanduselamus tekitab just need tunded piisavalt pikaks ajaks, et koledad elamused romaanis kogeda, maha pühkida, ning taas puhta lehena uut päeva alustada.

* turvaline vahemaa - läbielatud tunded on aga selles mõttes fiktiivsed, et lugeja jaoks küll reaalsed, aga protagonisti pole olemas, seega ei teki traumat - lugeja teab raamatut käest pannes, et luges vaid ilukirjandust.

* moraalivabadus - tänu fiktiivsusele ei pea keegi end halvasti tundma antagonistile kaasaelamise või vägivalla üle rõõmustamise pärast. Empaatia ning emotsioonide motivatsiooni värvikava on väga, väga rikkalik ning tavalise ühiskonna konventsioonid keelavad teatud emotsioone, mis on potentsiaalselt vajalikud.

Kokkuvõtteks jääb öelda, et raamatute lugemine on mitte ainult intellekti, vaid ka emotsionaalse intellekti treenimiseks väga oluline, samuti stimuleerib ilukirjandus emotsioone, mis jääksid tavaelus kogemata ja aitab seeläbi säilitada emotsionaalset tasakaalu.

Taas vaid argumendid raamatu kätte võtmise kasuks.

Öelge edasi ;- )

Mis laadi kirjandust teie hea meelega loete ja mis tundeid see teis tekitab?

Arvamusreede, 9/17: Kirjanduse parim sajand

Tere tulemast, kallid kirjandussõbrad. Täna räägime põnevamatest sündmustest kirjanduse ajaloos.

Keskendun maailmakirjanduse ning euroopa kirjanduse ajaloos punktidele, mis mulle erilist huvi on pakkunud; sajanditele, mida pean eriti huvitavaks; ning autoritele, kel minu silmis eriti suur kultuuriline mõju. Loetelu on täielikult subjektiivne, ajalooliselt lünklik ja esindab minu arvamust - täielikkuse- ega täiuslikkuse eesmärki ning asiseid sihte seatud pole. Mõtisklen orgaaniliselt mõtiskluse käigus, nagu arvamusreedele kohane.

Ootan huviga teie täiendusi kommentaarides! :- )

Suure saagade ajastu: nii aasia kui skandinaavia kirjanduslikus ruumis ilmus arvukalt tähtsaid ja mahukaid teoseid, näiteks arvatavalt 11. sajandil Shikibu Murasaki "Prints Genji lugu" (link), mis on tänapäevani üks tähtsamaid jaapani kirjanduse teoseid ning psühholoogiliselt ja sümboolselt täiesti omalaadsel tasemel. Kuid statistiliselt tähtsamaks võiks pidada 13. sajandit, mil ilmavalgust nägid islandi (Íslendingasögur ongi selle ajastu nimi islandi kirjanduses) ning norra saagad: Gunnari saaga, noorem Edda, Heimskringla, Egilli saaga jne. Kuid samuti ilmusid Hartmann von Aue Iwein, Rumi Masnavi, Nibelungide laul, Wolfram von Eschenbachi Parzival ning luulekogu Shokukokin Wakashū - tänapäevani kultuurilist tähtsust kandvad ning oma maa ajaloos keskset rolli mängivad teosed. Ning näiteks islandi saagasid on tänapäevalgi väga põnev lugeda!


Seevastu 14. sajandile kui itaalia renessansi algusele omistatakse üldiselt suuremat kultuurilist tähtsust - jah, ilmusid nii "Dekameron" (link) kui "Jumalik komöödia" (link) kui "Canterbury lood" (link), kuid sellest edasi vaadates on muud sajandid tunduvalt huvitavamad.

Suurte mõtlejate ajastu: 16. sajand - hetkeks tuleb ikka pilk filosoofide poole pöörata - Erasmus! Thomas More! Machiavelli! Ficino! Luther! Rabelais! Bacon! Cervantes! Külastasin kunagi Tartus seminari "Euroopa ideede ajalugu", mis tegeles kõigi heade mõtlejatega euroopa poliitilises arengus ning sellest sajandist pärineb ilmselt enim helgeid päid, kes ideid inspireerinud. Rohkem antud hetkel öelda pole, kuna mõtlejatega see blogi väga ei tegele, kuid 16. sajand kui Euroopa õitseng mõttevalangute alal on mainimist väärt.

Shakespeare: Olen enamiku Shakespeare'i motiividega tutvunud ühel või teisel määral ja tundub, et suuremat draamaklassikut keegi enam nimetada ei oskagi. Vastupidiselt näiteks Goethele, kes minu jaoks üldse saksa kirjanduse lipulaeva ei kehasta - ei minevikus ega olevikus -, on Shakespeare jätkuvalt maailmadraama lipulaev nr. 1. Selles blogis on juttu tulnud "Kuningas Learist" (link), "Romeost ja Juliast" (link) ning Macbethist (link). Shakespeare'le kuulub ka 17. sajand.

Prantsuse kõrgaeg: 17. sajandi kontekstis tuleks mainida vägagi nauditavat Molière'i ("Misantroop", "Tartuffe" - kuid selle blogi lehtedel neid veel näha pole olnud"), ning Jean Racine'i (ka "Iphigenie" ja teised Racine'i draamad on veel lugemata), samuti Blaise Pascali. Nimetatud autoritest siin üldse juttu pole olnud - lugeda on ühesõnaga ka vanema klassika kategoorias küll ja veel!

Realismiajastu: 19. sajandi romaanide nimekiri on lõputu ning euroopakeskne. Olen siin käsitlenud arvukalt 19. sajandi romaane, kuid mainin vaid üldiselt, et realismi õitsengu peamised kolded olid vene, prantsuse ning saksa kirjandus. Lõppkokkuvõttes mind 19. sajand eriti ei paelu, vaid mõned sajandi lõpu romaanid nagu näiteks "Buddenbrooks" (link), mis on küll kirjutatud 19. sajandi lõpus, kuid tegelikult kuulub juba 20. sajandisse.

20. sajandi kirjandus on pärast modernismiajastu piiride laienemist ja autori subjektiivsuse ning autonoomia kehtestamist muutunud ülemaailmseks kaleidoskoobiks, kus värvikombinatsioonid iga väikese liigutuse järel muutuvad. 20. sajand on kirjanduslike sajandite hulgas minu lemmik, just sest valitsevaid tendentse pole võimalik ühe või kahe käe sõrmedel loetleda.

21. sajandi kirjanduse kohta pole hetkel võimalik üldiseid järeldusi teha - vaid on selge, et maailm on enam kui eales varem omavahel seotud ja ühendatud ning tänu Interneti levikule ja elektrooniliste raaamatute turu laienemisele kirjuneb valik veelgi, mis on väga huvitav ja arendav tendents. Pigem kaob "üldise olukorra" kommenteerimise võimalikkus, sest olukord pole enam ülevaatlik. Tekib eksponentsiaalse modernismiperioodi fragmenteerumise kordumise ning eksistenstiaalse kriisi oht  - kuid kuna üldine teadmiste tase on - teoorias - kõrgem kui 20. sajandi alguses, peaks tavainimene Interneti kasutamisega hakkama saama.

Kultuuripessimistlik käpiknukk mu õlal sosistab küll: "Instagramm on tänapäeva noore entsüklopeedia, kirjandus on ühe jalaga e-kirstus! Keegi ei austa enam teadmiste omandamist!" - olen äraootaval seisukohal, kas Interneti mõju kirjandusele kui institutsioonile on pigem edasiviiv või stagneeriv.

Mis on seega kirjanduse parim sajand? Minu jaoks jääb selleks 20. sajand, kuid kindlasti ei tohiks unustada, et pea igal eelneval sajandil on omad tähelepanuväärsed pärlid ja kultuurilised kõrgpunktid, mis tänapäevani huvi pakuvad.

Milline sajand pakub teile enim huvi ning millise sajandi olete juba unustanud? Millist sajandit uuriksite, kui saaksite kuu aega puhkust võtta? Kohtume kommentaarides ;- )

Arvamusreede, 8/17: Millise maa kirjandus on parim?

Tere, kallid raamatusõbrad!

On taas aeg raamat hetkeks käest panna ja mõtiskleda hetkeks selle üle, mida, miks, kuidas, kellest, millal ja milleks loeme. Käesoleval kuul tahan välja tuua mõned oma kirjanduslikud lemmikmaad ja loetleda kontrastina ka mõned maad, mille kirjandus mulle üldse peale ei lähe.

Kirjandusega on teatud mõttes nagu veinidega: mõne riigi veini valides võin kindel olla, et pea iga pudel toob kõrgema klassi naudingu, mõne riigi veinide hulgast tuleb hoolikalt valida ning teatud riikide riiulitest käin ringiga mööda.

Kindlasti leidub veel põnevaid maid, mis üllitanud arvukalt head kirjandust - olen oma blogi ülaosas sorteerinud kõik käsitletud raamatud päritolumaa järgi, niiet miks mitte avastama minna! Selge on aga, et on maid, kust olen lugenud vaid kahte-kolme romaani ja selle põhjal neid nende kolme nimekirja järgi sorteerima ei hakka. Käsitletud on vaid maid, mille kirjanduse ja kirjanduslooga olen tutvunud enam kui kahe romaani põhjal.

Tasakaalu nimel reastan - pingerida puudub - viis kirjanduslikult väga põnevat, kolm neutraalseid tundeid tekitavat ning kolm mittemeeldivat riiki. Lingin postituses vastava kirjanduse sisule oma blogis. Ootan huviga teie kommentaare ning täiendusi antud teemal! :-)

Eluaegsed: suurbritannia (link), norra (link), jaapani (link), hispaania (link) ja USA (link) kirjandus

Suurbritannia kirjandus jaguneb surematuteks klassikuteks (Wilde, Dickens, Kipling, Lawrence), ning uuemateks värvilisema taustaga kirjanikeks (Shire, Kureishi), ja kogu see mitmekesisus ühe kogumikuna on põnev. Kuid briti kirjandus on alati igati meisterlik, sisuliselt eriline, stilistiliselt hoolitsetud ning ka oma ebakonventsionaalsetes variantides oskuslikult ning hoolikalt lihvitud.

On teatud erandlikke teoseid briti kirjandusest, mis mulle pinget ei pakkunud (Galsworthy, Penny), kuid halba stiili neilegi ette heita ei saa.

Norra kirjandus on kohati kohutav, kuid selle sõna parimas mõttes. Siinsesse blogisse on mahtunud Ibseni, Hamsuni, Knausgardi ja Faldbakkeni kirjandust. Norra kirjanikele on ühine teatud makaaber jutustamisviis, mis näitab inimese võikaid, ebasümpaatseid omadusi ning keskendub tihti mitte moraalsele ambivalentsusele vaid moraalsele autonoomiale mida võiks konventsionaalselt kategoriseerida moraalituks, ning progressiivselt nimetada julgeks. Norra autorid ei jutusta elust läbi lillede, nad ei karda oma figuure lugeja ees paljastada ning kirjeldada kõige ängistavamaid tundeid ja olukordi, kuhu üks inimene võib sattuda. Põnev ning ebamugav - selle sõna kirjandusliku elamuse kirjeldamise kõige paremas mõttes.

Jaapani kirjandusele on omased visuaalsete elementide tabav ning rikkaliku sõnavaraga kirjeldamine, neile emotsioonide omastamine, teatud melanhoolne-nostalgiline meeleolu, teatud müstika ning julge seksuaalsuse käsitlemine. Sellele lisandub teatud filosoofiline eksootika ning kaunis kõnemaneer. Siiani olen jaapani kirjandusest lugenud peaaegu eranditult väga häid raamatuid (Kawabata, Murakami, Ishiguro).

Hispaania kirjanduse alla võtan kokku ladina-ameerika (link), hispaania ning portugali kirjanduse, kuna minu suurte lemmikute top 20s on ohtralt esindatud hispaaniakeelseid kirjanikke: Borghes, Marquez, Lorca, Guimarães Rosa, Pessoa, Vargas Llosa. Realistlikult blogi ajalugu ritta sättides on näiteks Nobeli sarjast mitu keskmist muljet jätnud teost, kuid lemmikud on niivõrd tugevad lemmikud, et kaaluvad Nobeli kogemused tugevalt üles.

Keskmised: prantsuse (link), vene (link), ning austraalia (link) kirjandus

Prantsusmaa mullast on üllitatud piisavalt suurepärast kirjandust, esimestena tulevad hetkel mõttesse Flaubert, Sartre, Gide ning Houllebecq. Kuid Prantsuse kirjandus on samal määral ennast imetlev ning eksistentsialismiga küllastumiseni täidetud (Rollande, France, Mauriac), samuti on selle maa kirjanduses liiga palju arhitektuurist hullunud teoseid (Hugo, Stendhal, Balzac) ning odavaid klassikute imitatsioone, mis lõppeks pettumuse valmistavad.

Venemaa kirjanduses on samuti arvukalt suuri klassikuid (Dostojevski, Bulgakov, Pasternak, Gogol), kuid esineb piisavalt samasuguseid odavaid imitatsioone ja liiga tihti on ära toodud mingisuguste kõrvaliste figuuride tohutud sotsiaalpoliitilised eskapaadid päevapoliitilistel teemadel, mida on minul vähemalt tüütu lugeda (Samuti Dostojevski, Pasternak, ning Tolstoi).

Austraalia kirjandus tundub olevat oma modernsele ajastule alles lähenemas, kuna kõik sealt tulnud romaanid, millega olen kokku puutunud (Flanagan, Roberts, McCullough) meenutavad mulle pigem 20. sajandi alguse või hoopis sajandivahetuse suuri arenguromaane, kus tegelaste ja käsitletud aastate arv on konsensuse poolest lineaarses seoses romaani kvaliteediga. Kõik ülalnimetatud loetud teosed küll meeldisid mulle väga, kuid kui neid näiteks norra või isegi siin keskmiste ritta sätitud prantsuse kirjandusega võrrelda, tunduvad nad struktuurilisest seisukohast võrreldes vägagi sarnased.

Unustamisväärsed: rootsi (link) ning  itaalia (link) kirjandus

Rootsi kirjandusega olen tutvunud eelkõige Nobeli kirjanduspreemia sarja autorite põhjal, kellest ükski mulle suurt pinget ei pakkunud - oleksin väga huvitatud, kui teil on pakkuda mingeid häid rootsi kirjanikke (kriminaalromaane ma ei loe). Kuid hetkeseisuga, kui surematu ning võrratu Astrid Lindgren välja arvata - tema raamatud on täiuslikud teemandid -, on minu kogetud Rootsi kirjandus siiani olnud üpris kesine.

Itaalia kirjandusest ei oska ma hetkel nimetada ühtegi head näidet. Olen sirvinud nii uuemaid kui vanemaid teoseid, kuid - kui Dante ja Petrarca ja Leopardi välja arvata - pole leidnud mitte midagi paeluvat. Puudub võime luua erakordseid figuure, stilistilist erilisust või väljapaistvat narratiivi.

Lisaklausliks on eesti ja saksa kirjandus, millega olen lihtsalt liiga lähedalt tuttav, et suuremaplaanilisi laiahaardelisi arvamuskommentaare teha. Olen lugenud arvukalt suurepäraseid saksa romaane ning eesti romaane, kuid samuti kesiseid ning halbu romaane. Tegu on kahe mulle kõige tuttavama maa kirjandusega ning ülaltoodud nimekirju kokku pannes ei tulnud mulle üheski kolmest kontekstist korrakski pähe kummagi maa kirjandus. Arvan, et see asjaolu räägib enda eest.

Aga arvamusmonopoli ma krabama ei kiirusta - mida teie arvate? ;-)

Sellised on minu kirjanduslikud eelistused lähtuvalt riigist. Milliste riikide kirjandus on teile enim muljet avaldanud, ning millise riigi kirjandus ei paku teile üldse pinget? Kas olete mõtisklenud oma lemmikkirjandusriigi üle või leiate, et kirjaniku päritolu ei oma mingit tähtsust?

Kaunist nädalavahetust! :-)

Arvamusreede, 7/17: Alguslugu ning saja raamatu projekti muljed

Tere, kallid raamatusõbrad!

Tänane arvamusreede on pigem refleksiivne reede: jutustan veidi selle blogi alustamise motivatsioonist ning vaatan tagasi käidud teedele. Selles raamis jutustan ka esimesena käsitletud saja raamatu nimekirja üld- ning detailmuljeid.

Alguslugu: Kuidas sündis Päikesejänku lugemispäevik?

Idee ning idee teostamise vahendid tekkisid, kui kolisin magistriõppesse astudes Eestist Saksamaale: kuna olin uues riigis ja sotsiaalsed sidemed puudusid, oli ka minu motivatsioon nädalavahetusel välja minna või suurt sõprusringkonda tekitama hakata minimaalne.

Seega oli mul olemas aeg.

Teiseks on Saksamaal võimalik tellida mõne euro eest kasutatud raamatuid, eriti klassikud on nii saksa kui inglise keeles väga odavad ning näevad tihti välja nagu uued, kui mõnetine lehtede kolletamine välja arvata. Ning antikvariaadist tellimise võimaluse puudumise korral oli raamatukogu minu ühiselamust kümne minuti tee kaugusel.

Seega olid mul olemas ka vahendid.

Olen teatud vormis teisest klassist peale lugemispäevikut pidanud ning ka erinevas vormis bloginud, kuid need kaks ühendada ning eestikeelsele internetiruumile tõepoolest midagi väärtuslikku juurde anda oli lisamotivatsiooniks. Paljudest käsitletud raamatutest pole praktiliselt üldse eesti keeles kirjutatud ja loodan, et suudan mõned vähemtuntud raamatud eesti publikuga tuttavaks teha.

Vormilised-sisulised arengud

Alustasin vaid lühikese tutvustustekstiga inglisekeelsest vikipeediast ning jätkasin kohe oma arvamusega. Hiljem vormistasin raamatututvustuse ümber eestikeelseks.

Nüüdseks olen otsustanud kirjutada lühidalt autorist - üritan enamasti lisada mõne huvitava faktikillu autori elust või peetud elukutsetest - ning tema loomingu põhijoontest. Jätkan lühikokkuvõttega loetud raamatu sisust, ning tutvustada oma arvamust, üritades raamatut eelnevalt mittelugenule tähtsad sündmused avaldamata jätta, tekitades huvi raamatu lugemise vastu.

Hiljuti lisasin blogisse ka pildid, et vaid teksti koorem kurnavaks ei muutuks.

Sisulisest poolest: Saja raamatu pärlid ning mittepärlid

Niinimetatud kirjandusklassikute nimekirju on mitmeid, erinevast ajaruumist ning erinevast geograafilisest ruumist. Valisin Le Monde'i maailma parima saja raamatu läbi aegade nimekirja, kuna soovisin lugeda mitte ainult 20. sajandi ning mitte ainult Euroopa ja inglisekeelse maailma kirjandust. 

Avastasin nimekirja läbides, et on olemas väga huvitavaid kirjanikke, näiteks Nigeeria Chinua Achebe - kas oleksin ta ka ilma selle nimekirjata avastanud? Võib-olla, võib-olla mitte. Täiesti omanäolised ning kapitaalselt erinevad teosed nagu Juan Rulfo "Pedro Paramo", Kalidasa "Sakuntala" või Lu Xuni "Hullumeelse päevik" (huvi korral leiate need teosed otsingufunktsiooni kasutades kergesti!) tutvustasid mulle erinevaid maid, erinevaid mentaliteete, erinevate sajandite sündmusi ning erinevate inimeste mõttelaade. Aina enam sugenes võrdlusmomenti ida-lääne, vana-uue ning ambivalentsemate telgede ekstreempunktide vahele.

Minu geograafilise ruumi jaoks eksootiline kirjandus hoomab Aasiat, Lähis-Ida, Lõuna-Ameerikat ning Aafrikat. Olen üpris hästi tuttav Euroopa, Põhja-Ameerika, Vene ning Jaapani autorite loominguga. Kuid maailmakirjandus kui ühik, anima mundi mõistmine ning sama päikesekiire peegelduse leidmine hulgaliste üdini erinevate fragmentide sees on tohutult põnev protsess, mis nüüdseks kirjalikus vormis pea kaheksat aastat mu elust täitnud.

Olen mõelnud varasemate blogipostituste uuendamisele ning parendamisele uuest perspektiivist, ning loen nii mõndagi raamatut uuesti Nobeli kirjanduspreemia laureaatide käsitlemise raames, mõnda ka niisama, sest tegu on lihtsalt kas hea raamatuga või raamatuga, mida tahan paremini mõista. (Kirjutasin hiljuti ka raamatute uuesti lugemisest, vt. rubriiki "arvamusreede".) Kuna keegi mulle selle blogi kirjutamise eest raha ei maksa ning reklaame blogisse ma samuti panna ei taha, soovin protsessi jätta võimalikult orgaaniliseks ja ei hakka vormiliste argumentide ajel midagi uuendama, mis mulle päriselt huvi ei paku. Sellepärast võib juhtuda, et mõnda raamatut on käsitletud kaks korda ja mõne raamatu postitus oma Nobeli järjekorras vaid vanemale blogile viitab.

Lisaks on sündinud Päikesejänku lugemispäeviku Facebooki leht, kus kuu alguses tulevad raamatud välja hõikan, filme kommenteerin ning vahel niisama jututan. Olete ka sinna teretulnud! Viite leiate vasakus servas :-)

Lisasarjad: Ekskurss filmilinale ja arvamusreede

Otsustasin 2015.–16. aastal väga regulaarselt blogiga tegelema hakata, eelnevalt võis juhtuda, et mõni nädal jääb vahele, kuid antud hetkel on plaanitud postitused novembrini välja ning valmis postitused alati paari nädala pikkuselt olemas. Mul ei ole tekkinud ei rohkem aega ega vähem tööd - pigem vastupidi -, kuid kuna kirjutamine pakub mulle puhast naudingut, otsustasin regulaarselt avaldada ka filmi- ning esseeblogi. Arvamusreede kirjutan enamasti valmis vaid paar päeva enne ilmumiskuupäeva, kuid alustan aktuaalsel teemal mõtisklemist umbes nädalase varuga.

Mida toob tulevik?

Tihedamini kui kord nädalas ma ilmselt postitada ei jõua. Ilmselt on meil järgmisel aastal taas plaanis (veel ilusamasse) kodusse kolida, suur soov koera soetada, doktoritöö lõpetades tõeliselt täiskohaga tööle minna jne jne. Soovin kindlasti kõiki olemasolevaid sarju jätkata, kuid tihedamalt postitada kahjuks ei jaksa - kui just helded sponsorid minuga spontaanselt ühendust ei võta. ;- )

Jätkan eelkõige Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega, kuid loen vahepeale ka lihtsalt teele sattunud ning soovitatud raamatuid, üritan uuema eesti kirjandusega kursis püsida. Nobeli laureaatidega sooviksin järgmise aasta lõpuks tänapäeva jõuda, et siis juba paralleelselt uue nimekirjaga jätkata: 80 raamatuga ümber maailma.

Nõnda siis lugu. Kokkuvõtteks ütleksin veel, et olen sellele blogile tohutult tänulik, kuna lugemine on ainus hobi, mis mind alati saatnud, ning siinne lugemispäevik aitab mul teadvustada, võrrelda, meenutada ning vastukaja koguda. Samuti on ikka väike tamp alati taga, uus blogi on muudkui tulekul ja aeg minu järel ei oota. Kuid just selline hoogne samm hoiab vaimu värske.

Päikest, kallid raamatusõbrad! Kohtume kommentaarides! Kui teie ka blogite või teatud põhjustel mõnest blogist eriti rõõmu tunnete, jagage head, olen tänulik teie vastukaja eest. :-)

Arvamusreede, 6/17: Kui tihti peab raamatuid lugema?

Tänane mõttekõlks kuulub lugemise kui hobi ning harjumuse valdkonda.

Teada-tuntud-tõestatud fakt on, et lugemine stimuleerib ajutegevust, maandab stressi ning arendab loogikat ja emotsionaalset intellekti. Regulaarne raamatu kättevõtmine rikastab sõnavara, edendab kognitiivseid võimeid ning hoiab mõistust ka vanaduspõlves värskena.

Kui tihti tuleks teadlaste arvates lugemise eeliste täieliku ärakasutamise nimel lugemisega tegeleda?

Artiklid räägivad pelgalt regulaarsest harjumusest, ühes on juttu minimaalselt kuuest minutist päevas, teine mainib, et tund aega päevas oleks sobilik harjumusmiinimum. Kuid argipäev, pere- ja tööelu ning muud faktorid jätavad lugemisele lubatud aja vahel kriminaalselt napiks.

Kui tihti peaks siis ikkagi lugema? 

Vastus on väga subjektiivne. Minu arvamuse kohaselt tuleks veidi lugeda iga päev, kuid olen väga tihedalt kirjandusega seotud inimene. Minu jaoks oleks minimaalselt piisav pühendada kaks poolpäeva nädalas ilu- või teaduskirjandusele - kuid lubada enesele iga kord vähemalt kaks tundi puhast narratiivi sukeldumist.

Kuna mulle meeldib kategoriseerida, samal ajal sildistamata, üritan siinkohal oma tähelepanekute põhjal huumoriprisma läbi kirjeldada põhilisi lugejatüüpe.

Jagaksin kirjanduse armastajad pelgalt aja kriteeriumi arvesse võttes kolme hinnanguteta ning eelarvamusteta moodustatud fiktiivsesse-spekulatiivsesse gruppi:

1) käekoti-tüüp: loeb igal v6imalusel

Sellel lugejatüübil on a-la-ti raamat kaasas, nagu nimigi ütleb enamasti siis käekotis. Meesoo puhul on märgata raamatut tagi sisetaskus või cargopükste küljetaskus. Tähtis on kasutada kõiki üle veerandtunni kestvaid oote- ning transiidihetki lugemiseks. Tuleb ju raamatute nimekirjas edasi jõuda! Iga minutit otstarbekalt kasutav ning üldiselt päevi minuti täpsusega plaaniv tüüp. Või hoopis täiesti pilla-palla mõttemaailmaga kuid hea meelega mitut asja korraga tegev tüüp. Müstiline. Intensiivne. Või hoopis laisk. Siin ei sünni inimese anatoomia analüüs - kõigest pealiskaudne lugeja anatoomia! ;-)

2) öökapi-tüüp: loeb vaid tõeliselt vabal hetkel, kuid egulaarselt

See lugejatüüp võtab igal õhtul või pärastlõunal või nädalalõppudel olenevalt möödunud päevale pool tundi kuni tunnikese aega lugemiseks enne magama minekut. Raamatul on selge lõõgastav eesmärk, sellele keskendutakse ideaalvariandis igal õhtul, kuid reaalvariandis umbes kolmel õhtul nädalas. Armastab kirjandust, kuid omab käputäit ajaliselt nõudvaid kohustusi, mis eelnevalt vaja täita.

Öökapi-tüübi alatüüp: pargipingil lugeja, kasutab tööinimese igapäevast lõunapausi söömisest üle jäänud aega raamatusse sukeldumiseks.

3) puhkuse-tüüp: loeb kolm korda aastas

See lugejatüüp ei haara igal vabal hetkel raamatu järele, vaid vajab tõeliselt vaikset ja eksklusiivset atmosfääri, et lugemisele pühenduda. Mõned selle tüübi esindajad käivad kohalikes antikvariaatides, et kohalikku kirjandust sirvida, mõned valmistavad puhkuse lugemisnimekirja nädalaid eelnevalt ette. 

Meetodist sõltumata on üks asi kindel: kui puhkus käes, ilm kaunis ja päev kohustustest vaba, võib ta tundide kaupa rannas lesida, romaan rätikule laotatud!

Selline on minu väga üldine lugejatüüpide jaotus. Tegu ei ole pingereaga, pelgalt tähelepanekuga erinevate inimeste lugemisharjumustest. Tüübid võivad ka vahelduda. 

Üldiselt jääb loo sihtmõtteks: kuniks kirjanduse vastu huvi tunda ja sellega aeg-ajalt tegelda, on see tervislik, põnev, teadmistepagasit täitev ning emotsionaalselt rikastav hobi.

Kui tihti teie arvates lugeda võiks? Või kas arvate, et regulaarsuse poole püüdmine teeb hobist juba kohustuse? Kui tihti ise loete ja kas vajate vahel ka raamatutest pausi?

Ootan huviga teie kommentaare ;- )

Lugemine on tervislik nii vaimule kui kehale (eesti k)

Benefits of Reading (ingl k)

6 Scientific Reasons Reading Is Amazing For Your Health (ingl k)

Arvamusreede, 5/17: Räägime raamatutel põhinevatest filmidest ja lühisarjadest

Tere, kallid kirjandushuvilised!

Sel kuul mõtisklen eelkõige Atwoodi "Teenijanna loo" (Handmaid's Tale) äsja jooksma hakanud telesarjaversiooni, kuid ka näiteks hiljuti tematiseeritud "Ameerika pastoraali" filmiversiooni ajel teemal: kas ja kuidas on võimalik raamatust head filmi või sarja teha ning millised otsused ja aspektid seda protsessi toetavad.

Atwoodi romaanist kirjutasin hiljuti siin (link)
Ameerika pastoraali filmist kirjutasin ennist siin (link) ning romaanist eelmisel aastal siin (link)


1) Autori nõusolek ja koostöö.
Jätkates "Teenijanna loo" näitega, näib raamatuversiooni autori koostöö olevad suures plaanis lausa elutähtis: Atwood toetas lühisarja loomise ideed, aitas lavastust kirjutada ja kujundada (ametlikult on Atwood consultant producer) ning ilmus lausa põgusalt, kuid äratuntavalt esimeses osas, mil noortele neiudele õpetatakse käitumist nende uues üsamasinafunktsioonis:

"Teenijanna loo" sariversioon on elegantselt lahendatud, näitlejad suurepäraselt valitud, romaani toon ning loo tuum on osade narratiivides oskuslikult kaalutud ja teatud mõttes humoorikalt valitud, kuid samaaegselt kerge ja muretu normaalmaailma ja Gileadi rusuva düstoopia kontrasti veelgi tugevdama muusika aspekt vaid tõstavad üldmuljet ning sarja kvaliteeti.

Sellest lähtuvalt siis ka ülejäänud filmide-sarjade jaoks problemaatilised aspektid:


2) Vormiline dimensioon: Põhinarratiiv ning tuummotiivid.
Näiteks "Ameerika pastoraali" puhul rikkus filmi sisu minu silmis täielikult ära asjaolu, et McGregor keskendud lavastades liigselt abieludünaamikale tema ja Jennifer Connelly mängitud abikaasa vahel ning liiga vähe haprale suhtele enda ja tema Dakota Fanningu mängitud tütre vahel. Visuaal, toon, pikkus, taustaaspektid olid küll paigas, kuid nii päevakajaline-poliitiline taust kui loo põhitraagika tallati maha.
Ühesõnaga - kui autor on elus ja olemas, tasuks temaga kokku leppida tähtsate ja mittetähtsate tegelaste, sündmuste, suhete ja konfliktide suhtes ning sellest lähtuvalt ka film või sari kokku panna.


3) Ajaline dimensioon: ajaline maht.
Taas Atwoodi näidet kasutades: mõni raamat on liialt võimas, et seda vaid kahetunnisesse filmi kokku pressida. Seoses viimaste aastate telesarjade kvaliteedi kiire paranemisega pälvib televisioon kohati lausa rohkem tähelepanu kui eelnevalt valitsev filmivorm. Sellest tulenevalt investeerib üha enam lavastajaid ja produtsente sarjavormi - näiteks lavastas Reese Witherspoon väga edukalt samuti hiljuti telelinal romaanil põhineva lühisarja "Suured väiksed valed" (Big Little Lies, 2017 - link filmiveebi sarjalehele), mis pälvis ülisuurtes kogustes positiivset tähelepanu ning vastujaka. Sarja peaosades mängivad Nicole Kidman, Witherspoon ise, Zoe Kravitz, Shailene Woodley ning Alexander Skarsgård - enamikku neist on regulaalselt näha pigem "suurel" linal.

Tundub, et kuigi sotsiaalse meedia tagajärjena on vaataja võimalik tähelepanumaht ajaliselt kahanenud, on sarja vormis võimalik osade kaupa intensiivsemat sisu edasi anda kui filmis ning just sellepärast lähevad minu prognoosi kohaselt ka tulevikus paljud pigem telesarja teed.


4) Sisuline dimensioon: olemasoleva info vabavoliline täiendamine või kärpimine.
Siinkohal räägime pigem fantaasiasarjadest ja -filmidest nagu näiteks "Troonide mäng" ( Game of Thrones, 2011- ...) Fantastilised elukad ja kust neid leida (Fantastic Beasts and Where to Find Them, 2016) - originaali autor töötab mõlemal juhul lavastaja(te)ga koos narratiivide loomisel, kuid kompleksne ja suure info hulk tuleb vastutustundlikult filmi/sarja osadesse jagada.

"Troonide mängu" raamatukaanon tuuakse filmilinale osaliselt tervikuna, osaliselt ajaliselt nihutatult ning osaliselt esineb informatsiooni, mida raamatutes ei leidu. "Fantastiliste elukate" puhul on asi tunduvalt lihtsam, kuna tegu täiesti uute teadmistega, mis küll raamatutel põhinevad, kuid millel pole paberkujul narratoloogilist vundamenti. See annab lavastajatele loomulikult rohkelt vabadust.


Elementide ärajätmine põhjustas probleeme "Harry Potteri" raamatusarja filmides, kus ülipikkadest romaanidest taibati alles viimase osa puhul kaks filmi vändata. Vaidlen, et lühisari oleks ka antud narratiivi parema ning põhjalikuma ümbervormimise jaoks pakkunud parema meediumi.

Kolmandaks on aga võimalik elementide ärajätmisega tekitada uusi elemente - näiteks jäeti sarjas "Suured väiksed valed" jutustamata ühe tähtsa figuuri minevik, mis sarja lõpus väga traagilise sündmuse põhjustab. Sellele põhinedes võiks tegelikult loo lõpuni jutustanud Witherspoon veel ühe hooaja täita ning sari oleks jätkuvalt põnev.


5) Moraalne dimensioon: autorivabadus ning omalooming.
Lõppeks on muidugi oluline arutelupunkt lavastaja visioon ning tema ideed kirjaniku või kunstniku ideede vundamendi põhjal - paljud vaidlevad näiteks "Troonide mängu" puhul, et film ja raamatud on vabalt seotud ning sarjal on õigus minna teatud faktilistes aspektides teist teed, seni kuni Martini maailma võimaluste (suhteliselt piiritutes) ja figuuride suhtes loogilistes piirides püsitakse.

Vaadates antud kontekstis teise nurka: Fan fiction, fännide poolt kirjutatud alternatiivsed narratiivid ning filmilõpud on Internetis olnud Interneti algusaegadest peale, kuid kui sellistest asjadest üritatakse filmi teha, tuleb välja "Twilight", mis vähemalt minu arvatest ei auhindu ega täiskasvanud inimese tähelepanu vääri. Kuid seni kuni fan fiction püsib endale antud piirides, foorumites ning blogides, on kõik korras.

Veel üks halva adaptsiooni näide oleks Tim Burtoni hiljuti ilmunud "Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele" (Miss Peregrine's Home for Peculiar Children, 2016) - keskmine film, Ransom Riggsi romaanitriloogia, millel Burtoni lavastatu põhineb, mittetundjale tore-armas müstiline fantaasiafilm, kuid raamatutundjale ebaõnnestunud, kuna figuuride suhete ning põhijoontega manipuleeriti räigelt. Kuna tegu on triloogiaga ja plaanis järgnev triloogia (Riggs kirjutab hetkel sarja neljandat romaani), oleks lühisarja formaat taas parem meedium sisu põhjalikumaks ümbervormimiseks.

Meenuvad aga ka mitmed head adaptsioonid: "Ameerika psühho" (American Psycho, 2000) ning "Pii elu" (Life of Pi, 2012 - blogilink, filmiveeb), "Kaklusklubi" (Figt Club, 1999) - pigem filmid, mis alles tutvustavad vaatajaskonnale raamatut, mida filmi vaatamise järel kindlasti lugeda soovitakse. Näiteks "Pii elu" filmivariandis muudeti narratiivi kõrvalistes aspektides, kuid film oli antud loo täieliku näitamise võtmes visuaalse meediumina suurepärane valik. Filmi peavad sel puhul lausa paljud paremaks kui raamatut, ning piisab filmist täielikult loo jutustamiseks.


Alustasin seda mõtisklust sihiga kirjutada raamatute filmideks muutmisest, kuid olen nüüdseks orgaanilisel moel jõudnud järeldusele, et tegu on argumentatsiooniga raamatute lühisarjadeks muutmise kasuks ning et filmivorm ei õigusta head raamatut praktiliselt kunagi.

Tegu on kompleksse teemaga ning oleksin väga huvitatud, mida teie sel rindel kogenud olete:
millised raamatutel põhinevad filmid ja sarjad on raamatut lugedes või filmi/sarja vaadates valmistanud pettumuse, millised sarjad ja filmid on eriti head? Kas on targem alustada raamatust või filmist? Kas objektiivne võrdlus on võimatu, kuna esimene kogetu jätab alati tugevama mulje?


Põnev, nii põnev jututeema.
Kohtume taas kommentaarides. ;-)