Prantsuse kirjanik, pantomiim, ajakirjanik ning näitleja Sidonie-Gabrielle Colette (1873-1954), enamasti autorina vaid Colette'i nime all tuntud, kirjutas lustakaid lühiromaane ning jutustusi prantsuse seltskonnast. 1948. aastal oli Colette Nobeli kirjanduspreemia kandidaatide seas, kuid ei saanud Nobeli laureaadiks.
Colette oli omal ajal sama skandaalne kuju, kuna armastas avalikult nii mehi kui naisi. Mitmes abielus ja mitme armukese naine olnud Colette saavutas enim kuulsust oma mitmeosalise romaaniga "Chéri" ("Kallim"), kus naiselikud ja mehelikud jooned kahe armastaja vahelises loos ebatavaliselt jaotatakse ja kus Pariisi pahupoole elu realistlikult kirjeldatakse. Tema protagonistid on enamasti naissoost, ning naise roll kõrgemas seltskonnas ja sellega seotud mured, murekesed, triviaalsete detailide tõsidus ja naiste dramaatiliste emotsioonide valgustamine läbi huumoriprisma on Colette'ile iseloomulikud tunnused.
Colette'i romaan "Gigi" (1944) leidis oma tee filmilinale lausa kaks korda (1949 ning kuulsam variant 1958) ja tõi kuulsust Leslie Caronile ja lõbustas oma vaatajaid adekvaatselt. 1951. aastal mängis Colette'i isiklikult valitud, tol ajal veel suhteliselt tundmatu Audrey Hepburne Gigit teatrilaval.
Colette on põhjendatult siiani klassikalise prantsuse armastusromaani žanri esinimede hulgas, kuid kuulub siiski pigem kerge meelelahutuse valdkonda.
"Ahela" (L'Entrave, 1913) blogi saate lugeda siit (link) ning kuigi romaani protagonist Renée Nerée võiks Colette'i universumi intertekstuaalse kokkusidumise mõttes olla Gigi lauljannast-näitlejannast ema, on loo perspektiiv seekord koondatud noorele, 15-aastasele tüdrukule ning vaid kõrvaliselt naistele, kes teda vormivad.
Lootsin "Ahelat" lugedes ja hiljem "Gigit" lugemisnimekirja plaanides, et Colette'i stiil või käsitlus on veidi küpsenud või mitmekesisemaks muutunud, kuid "Gigi" ning "Ahel" võiksid olla kirjutatud samal aastal. Mõlemad on ühevärviliste figuuridega tüüpteosed, kus loo lõpp üpris ettearvatav.
"Gigi" teeb aga huvitavamaks huumor, millega kogu temaatikat on käsitletud. Jutustus kirjeldab, kuidas Gigi vanaema ning vanatädi noort tüdrukut oma keha meestele meeldimise nimel kasutama õpetavad (naine peab olema võimeline valima mehele meeldiva sigari! See on väga tähtis!) ning tüdrukut juba õrnas eas sensuaalses suunas vormivad (seelik ei tohi olla põlvepikkune, kuid istu jalad viltu, et mitte kohatu välja näha!). Tuleb välja näha elegantne kuid tagasihoidlik, mitte mingil juhul suhelda valet sorti koolikaaslastega ning ennast näidata valet sorti meestega.
Gigi ise pole enamat kui heledajuukseline sinisilmne armas keskmine elurõõmus noor neiu, kes soovib vaid ilusaid uusi asju ning vabalt elada, väljas käia ja ilusate autodega sõita. Kingitused ja tähelepanu, 15nda eluaasta lõpulejõudmisest hoolimata ei huvita Gigit veel meeste tähelepanu, ta on armas ja naiivne. Ehk sellepärastki kiindub elumees Gaston temasse niivõrd, et teeb noorele tüdrukule jutustuse lõpulehtedel abieluettepaneku. Mis lõpuks juhtub, näitab Gigit siiski veidi paremas valguses kui naiivset tüdrukut.
Maitsevaheldust ning lõbusaid episoode pakuvad figuurid nagu Gigi vanaema või Gastoni eelmine armuke, ja ohtrad vürtsikad dialoogid naisfiguuride vahel.
Näiteks naise dramaatilist käitumist kirjeldav dialoog stiilis: "ta tegi jälle enesetapu!" -"kas ta on surnud?" "muidugi mitte, ta on professionaal" pani korralikult muigama.
Samuti kergitavad suunurki Gigi vanatädi ning vanaema kirjeldused naise välimuse ning käitumise väga täpselt mõõdetud ning sätitud detailidest, mis ulatuvad absurdse pedantsuseni ning pole lõpuks sugugi tähenduslikud. "Gigi" võtab end huumori ja kergusega, mis annavad talle hea prantsuse kirjanduse toonid ning kahju on vaid, et Colette jutustusest täismahus romaani ei kirjutanud.
Fännidel on õnneks võimalik sinisilmse linalaka seiklusi muusikalises vormis ka filmilinal näha.
Colette'i looming on üldiselt muhe, kerge lugemine ning "Gigi" igati armas ja humoorikas naistekas.
No comments:
Post a Comment