Nobeli kirjanduspreemia 1972. Heinrich Böll: "Klouni silmaga" (Ansichten eines Clowns, 1963)

Saksa kirjanik Heinrich Böll (1917-1985) on üks sõjajärgse kirjanduse tuntumaid ja tähtsamaid esindajaid. Tema romaanidest on eesti keelde tõlgitud käputäis romaane (Vikipeedia nimekiri) ning kuigi näiteks minu Treffneri Gümnaasiumi koolikirjanduse hulka kuulus mitte Böll vaid Hesse, on Böll Saksamaal tänapäevani väga tähtis kui mitte keskkooli, siis bakalaureusse jõudnud noore inimese lugemisnimekirja liige ning tuntud ja armastatud klassik.

Nobeli kirjanduspreemia pälvis Böll aastal 1972. Tema romaan "Klouni silmaga" (Ansichten eines Clowns, 1963; eesti keeles 1968) on 1960ndate ning 70ndate aastate kirjanduse stiilipuhas tüüpnäide. 

Hans Schnier on oma katoliikliku jõuka pere lootuste pettumuseks otsustanud, et temast saab kloun. Lühikese hiilgehetke järel kaotab ta aga publiku poolehoiu ning etteasted muutuvad aina tagasihoidlikumaks - kuni viimased huvilisedki kaovad ning üksik kloun oma korterisse tühja külmkapi ette mõtisklema jääb.

"Klouni silmaga" on mõtisklus sellest tühjast kohast, näitab Hansu minevikku, olevikku, tema seisukohti oma pere elufilosoofia suhtes, Saksamaa sõjajärgsetest mentaliteetidest, seltskonnas kõrgetel positsioonidel mugavlevatest persoonidest, kooliaegsetest kodus ning koolis käibel olnud natsionaalsotsialismi ja katoliiklusega seotud tavadest ja sellega seotud ebaõiglusest ning kunstniku elukutse valinud ja romantilise loomusega isiku raskest elust üleüldiselt.

Hans on vähemalt oma peas põhimõttekindel nii keeldudes sõlmimast abielu armastatud Mariaga, kuna sellega kaasneks kirjanlik nõusolek laste katoliiklikule haridusele; katkestab telefonikõne vennaga, märgates et too on suhelnud nii Maria kui tolle uue abikaasaga... 

Samaaegselt on Hansu elu sisuks kirjeldatud hetkel rahaandjate leidmine - tema mõtted tulevikule on küll täidetud lootustega uue show ülesehitamisest ja uue edu ning rahalise stabiilsuse pälvimisest - kuid lõpuks istub Hans ikka veel voodil ja pole harjutamist alustanud.

Bölli romaan on seega väga realistlik ja selge portree inimesest, kes säilitab samaaegselt isiklikud moraalifilosoofilised põhimõtted ja ideoloogia, kuid seoses sellega kaotab ka ülejäänud sotsiaalsed elemendid - armastuse, positsiooni, kapitali. Jääb vaid nimekiri inimestest, kellele helistada ning rahalist toetust paluda.

Keskmes ongi vastuolu nende inimeste põhitõdede aktsepteerimise ning nende kapitali vastuvõtmise vahel - Hans ei hooli sõprusest või heakskiidust, vaja oleks vaid suitsu, napsipudelit ning lahkeloomulist naist. Sotsiaalsed üksused ning perekondlikud sidemed teda ei huvita. Teda huvitab vaid kloun olemine - oma sõnadega, "ma olen kloun, ma pole inimene", ning oma melanhoolias on Hans stiilipuhas.

Kas tema tegude ning otsuste tulemusel tekkinud olukorda hinnata kui võimetust olla teistega või võimekust jääda iseendaks, on keeruline öelda, sest ideaalvariandis võiks iga inimese eksistents olla kompromiss nonde kahe vahel - eks ka selles vastuolus peitub Hansu melanhoolia järgmine tuumpunkt.

Refleksiivsete romaanide fännidele ning süütute kelmiromaanide lugejatele on "Klouni silmaga" kindlasti huvitav lugemine. 

Kriitilisema silmaga nõudlik sündmustekeskne lugeja võiks arvata, et see Schnier on teovõimetu hädapätakas ja pole üldse empaatiat ära teeninud. Kuid ka sellel lugejal on võimalik klouni vaadetest midagi õppida.

Arvamusreede, 12/17: 2017. aasta parimad raamatud

Kallid raamatusõbrad, aasta on peaaegu lõppenud ja järgmist raamatupostitust on oodata 3. jaanuaril.

Heidan selle kuu arvamusreede raames seega juba pilgu lahkuva aasta lemmikutele.

Tegu pole nimekirjaga sel aastal ilmunud raamatutest, vaid valikuga sel aastal minu blogis käsitletud raamatutest. Pingerida puudub, pigem on järjekord vastav ilmunud blogide ajalistele järjestustele. Igast raamatust valmistatud blogile lingin iga lühitutvustuse lõpus.

Niisiis, minu möödunud aastal loetud lemmikud:

Pearl S. Buck: "Naiste paviljon" (Pavilion of Women, 1946)

Üks käputäiest Nobeli kirjanduspreemia laureaatidest, kes tõeliselt meeldisid. 

"Naiste paviljon" räägib eelkõige hinge ja südame tasakaalu leidmisest naisena ning oma pere ja laste eest hoolitsemise koormast ja sellega toimetulemisest, kuid nendib ka tugevalt, et avatud suhtumine teistsugususse on just see, mis hiljem täieliku rahulolu enese ja ümbritsevaga tagab. Sellest hargnevad erinevad emotsionaalsed ning intellektuaalsed probleemid ja üldfilosoofilised küsimused abielu, kohustuste ning armastuse teemal.

Põhitemaatikaks saab seejärel lääne-ida kommete põrkumine ning nende sümbioos. Pearl Buck pole aasia kirjanik ja tema võime üpris neutraalselt ning mõistetavalt Proua Wu sisemaailma kirjeldada vaid kinnitab selle väga idamaise romaani universaalset tähtsust.

Hoolikalt kirjutatud kaunis lugemiselamus.

(link)

Karl Ove Knausgård: "Minu võitlus II. Armunud mees" (Min kamp 2, 2011)

Ühe mehe julmalt aus ja häbitundeta memuaar ning samaaegselt kriitiline kommentaar Skandinaavia ühiskonnast.

Ääretult sisukas refleksiivne autori eneseportree, põnev ning detailiderohke, nii paljude tühjadena tunduvate episoodidega, mis on lõpuks ometi vägagi tähenduslikud. Romaani konstrukt-olemus tuleb sedakord rohkem esile, kuid see annab kogumuljele vaid juurde.

"Armunud mees" on Knausgårdi esimest romaani lugenuile vaid veelgi magusam maiuspala ning uutele Knausgårdi huvilistele kindlasti tõsiselt hea kogemus.

(link)

Michel Houellebecq: "Alistumine" (Soumission, 2015)

Üliterav sotsiaalkriitika semifiktiivsel tänapäeva Prantsusmaal, aktuaalsete potentsiaalsete kriiside terane anatoomia.

Hirm tema kirjeldatud stsenaariumide tõeks muutumise ees on tänapäeva Euroopas vägagi ehe. Samuti on tegu nutika düstoopialoominguga, kus peegliks sätitud Huysmansi elulugu ning romaani hirmuäratav realistlikkus reaalsete figuuride väga detailiderohke paikasättimisega tugevdab selle mõju veelgi.

Houellebecqi maailmad ning neid liigutavad aspektid on haaravad, iseäralikud, koledalt ausad ning tabavalt kirjutatud.

(link)

Hanya Yanagihara: "A Little Life" (2015)

Kompleksne ning mahukas nelja New Yorgis elutseva väga erinevat masti mehe elusid pea täielikult kirjeldav lugu emotsionaalsest lõhestumisest ja armastuse vormidest.

Kui aga kõigi figuuride hüperrealistliku käsitluse jaoks kulub võrdselt lehekülgi, ei tõuse üks esile ja kõige traagilisem, emotsionaalselt kaasahaaravam, jubedam inimese elu lugu jääks kirjutamata.

Romaani pikaldane kirjeldamine ja nende elulugude kõrvutamine annab lisakaalu asjaolule, et mees oma 30ndates, 40ndates ja isegi veel 50ndates eluaastates on nooruspõlves nii katki tehtud, et pole võimeline end avama ei sõpradele, armukesele, elukaaslasele, ega vanematele.

Lühidalt väljendudes - südantlõhestav romaan. Kaunis, intensiivne, emotsionaalne, inimlik, laastav, südamlik, sügav, ohtralt pisaraid vääriv lugemiselamus.

(link)

Margaret Atwood: "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985)

Ülipõnev düstoopiline romaan fanatismi ohtlikkusest ja naise keha ning taibu väärtusest minevikus, olevikus ning tulevikus.

"Teenijanna lugu" on kohutav, õõvastav kuid ääretult põnev ja hingestatud romaan, mis jättis mu alguses üpris sõnatuks. Kuid Atwoodi romaan pole isegi selles jubedas maailmas emotsionaalsel tasandil mustvalge: Offredi kui keskse kannatava figuuri moraalne ambivalentsus ilmneb romaani käigus nii minevikus kui olevikus ja tema idealiseeritud armastussuhte motiivid on kohati ebasümptaased. Kuid võimatu on talle mitte kaasa tunda, raevuda Gileadi türaania vastu ning loota naiste vabanemisele.

(link)

Hanya Yanagihara: "Inimesed puude võras" (The People in the Trees, 2013)

Fantastiline romaan inimelu ajalisusest, väärkohtlemise tagajärgedest ning bioloogilistest imelisustest eksootilistes paikades.

Lühidalt "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal kohutavad tavad ja vastikud figuurid.

Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!

(link)

Kai Aareleid: "Linnade põletamine" (2016)

Huvitav lapsepõlveromaan ning emotsionaalne portree 1950ndate ja 1960ndate aastate pere muserdatud argielust. Nukra lapsepõlve ausalt nostalgiline kirjeldus.

Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.

(link)

Ilmar Taska: "Pobeda 1946" (2016)

Põnev jutustus lojaalsuse ja ambitsioonide moraalsetest aspektidest, Nõukogude südametutest struktuuridest ning mõlema poole abitusest rezhiimi küünistes.

Taska figuuride tüüpsus on nende empaatiattekitava kaasahaaravuse võti - need mees ja naine võisid olla meie vanavanemad, see poiss meie isa või vanaisa. Kuidas nõukogude võim lastel oma vanemate vestlusi kuulata ja raporteerida käskis ning perekondi lõhestas on teada-tuntud ajalooline fakt. Kuid kuidas lapse pea loogika toimib ning miks Pobeda-onu strateegiat edu saadab, on kohutavalt realistlikult kujutatud.

(link)

Eesti autorite uuemaid teoseid iseloomustab võrdluses briti või USA autorite gigantteostega napp lehekülgede arv, mis aga vormiliselt töötab, sest paljud aspektid, millele vihjatud, on kollektiivses mälus salvestunud emotsionaalsed kohvrid, ning oma põlvkonnale jutlustamine on sel määral lihtsam. 

Seetõttu on võrdluses näiteks Yanagihara või Knausgardi romaanidega lehekülgede arv tunduvalt väiksem, kuid sisuline-emotsionaalne haare eestlasest lugejale vaata et kõvemgi. Oli kokkuvõttes seega tugev eesti kirjanduse aasta.

Soovin teile kaunist vana-aasta lõppu ning mõnusaid lugemiselamusi kahe tuhande kaheksateistkümnesse. 

Kommenteerige oma sel aastal loetud lembeteosed, loen huviga teie muljeid.

Kohtume uuel aastal! :- )

Mehis Tulk: "Foogt. Maa ja taeva mõrsja. Esimene raamat" (2017)

Eesti kirjanik ning ajakirjanik, Saaremaalt pärit Mehis Tulk (sünd. 1967) avaldas sel aastal Varraku kirjastuses oma esimese ning mahuka romaani "Foogt. Maa ja taeva mõrsja". Tegu on ajaloolise romaaniga 14. sajandist - tegevus toimub Pöides, Saaremaal, romaani kulminatsiooniks ongi Jüriöö ülestõus.

Lugu jääb küll tormilisema tegevuse algamisega pooleli, kuid pealkirjas sisalduv viide asjaolule, et tegu on vaid esimese raamatuga, lahendab ilmselt lugeja konflikti. 

Pöide ordulinnuse foogt Arnold hiilib sündmuste keskmesse vaikselt alles romaani viimases neljandikus - Tulk on edukalt kujutanud nii ordu vaimulike, aadlike, teenijate kui eesti talupoegade argielu ja muresid. Huvitaval kombel on nii mitmete figuuride siseelude kirjeldused - romaan algab esmalt mitme teinetesega mitte seotud, räägitakse erinevate Pöide kihelkonna talupoegade ja -tütarde eludest, nende hierarhiast ning omavalitsemisega seotud argiprobleemidest, kajastatakse saarte meeste suhteid maismaa meestega ning poliitilisi detaile saare meeste eludest.

Küllaltki käredalt käsitletakse naiste erinevaid sotsiaalseid rolle - leidub neid, keda tuju korral lihtsalt ära kasutatakse; leidub neid, kes ise ära kasutavad, ning on need kellega abiellutakse. Selline mentaliteet, ning samuti lahingu käigus krabatud saagi vägistamine tundub olevat mõlemapoolselt täiesti normaalne tegevus - pigem oleksid eestlased sel rindel justkui usinamad (ja ordumeeste vaimulikustaatus ei mängi siin mingit rolli).

Kandvateks figuurideks on käputäis erineva päritoluga tegelasi kihelkonnas tähtsat rolli mängiv Undimetsa pärijaks saanud noor, julge, nõtke ning nii sakslastes kui eestlastes imetlusttekitav Marja; ordu vaimulik, vana ning refleksiivne, diplomaatiat üritav Meinhard; Undimetsa ümmardaja Lemmi, hingepiinades vaevlev foogt Arnold - pikemalt käsitletud tegelaste loetelu on nii pikk, et romaani esimeses kolmandikus tundub ülevaate säilitamine väga raske - kuid umbes romaani keskpaigaks jooksevad kõik niidid omavahel kokku.

Kirjutatud on tundeliselt-huvitavalt, tutvustades kohalikke tavasid, uskumusi, kirjutamata reegleid ning vahepeal ka Saare murret. Romaani narratiivile eelneb 14. sajandi ajaloolise tausta selgitus - Tulk kirjutas "Foogti" kallal neli aastat ning ilmselgelt on tegu mitmekihilise, põneva romaaniga.

Kahjuks on leida arvukalt kriitikat ajalooliste-kultuurilistes aspektides. Eelkõige kritiseerib Peere Helme oma raamatukommentaaris, et ladina keel ning vaimulike ütlused olla tihtipeale vigased (märkasin minagi), teatud relvade kasutamine tol ajal mittetüüpiline, ning poliitilised kaalutlused ja üldse konflikti põhjused kallutatud vales suunas.

Helme nimetab Foogti romaani rahvusromantikaks, mis on mitte just halvustav, kuid lihtsustav - kuid kui tegu pole just faktiliselt täiesti vale informatsiooniga, olen mina lugejana nõus romaaniga kaasa minema. Olgu, kasutatud on kohati ajaloolisi figuure, mis võiks tähendada, et ajaloolised sündmused on kajastatud asiselt ning õigesti. Kuid antud mahuga romaani huviline on ilmselt võimeline tegema üksikisiku poliitiliste mõtete kajastamisest omad järeldused - kas mõned figuurid on kujutatud liiga eredates või süngetes värvides?

Kindlasti, sest tegu on romaaniga ning selle keskmes on - kui väga pingutada - armastuskolmnurk. Seepärast peavad emotsioonid leekima ning viha põlema. Tulki romaani mõningaid elemente võiks nimetada lausa maagiliseks realismiks ning see on puhtalt ilukirjanduslikust seisukohast vaadates üpris põnev kombinatsioon, justkui oleksid Hargla ja Kivirähk koos raamatu kirjutanud, kuid huumori välja jätnud.

"Foogt" on ladusalt kirjutatud põnev mitmekihiline romaan, millest võib leida kõike hüva lugemiselamuse jaoks vajalikku: armastust, verd, suuri unistusi, poliitilisi konflikte, sõda, seksi, maagiat ning ajaloolisi-kultuurilisi teadmisi. Suured teemakompleksid nagu süü ja vastutus, poliitiliselt ebapopulaarsed valikud, naise roll mehe elus ning laste roll naise elus - kõik võetakse läbi nagu mahukale romaanile kohane. Tuleb vaid meeles pidada, et tegu on romaaniga ning mitte ajaloolistesse detailidesse kinni jääda.

Eesti ajaloo süvahuvilistele ei soovita, kuid niisama muheda lugemise fännidele küll.

Peeter Helme raamatukommentaar (link)

Nobeli kirjanduspreemia 1939. Frans Eemil Sillanpää: "Vaga viletsus. Lõpule jõudnud soome elulugu" (Hurskas Kurjuus - päättynyt suomalainen elämäkerta, 1919)

Soome kirjanik Frans Eemil Sillanpää (1888-1964) on esimene Nobeli kirjanduspreemia pälvinud soomlane. Tema tuntumad, ka eesti keelde tõlgitud romaanid on "Vaga viletsus" (1919), "Noorena uinunud" (1931, eesti keeles "Silja"), "Inimesed suveöös" (1934) ja "Inimelu võlu ja vaev" (1945).

Sillanpää pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1939.

Tema teosed käsitlevad Soome talupoegade elu, unistusi, argipäeva ja viletsust ning tähtsamaid sündmusi soome ajaloos seoses rahva mõtete ja arvamustega poliitilise arengu suhtes.


Lugesin romaani "Vaga viletsus. Lõpule jõudnud soome elulugu" (1919), mille tegevus toimub 1860ndatest 1918. aastani ning kulmineerub Soome kodusõjaga. Romaani keskmes on talupoeg Toivola Jussi, kelle eluetappidega paralleelselt käsitletakse ka samaaegseid ajaloosündmusi, mis üha enam ja enam talupoegade argielus kajastust leiavad - ning romaani lõpuosas Jussi ääretult kurva saatuse irooniliseks põhjustajaks saavad.

Romaan jalutab oma hädise protagonistiga kaasa haledast algusest kibeda lõpuni: Jussi lapsepõlvest isa karmi käe all, noorukiks kasvamisest - Jumal ega noored neiud ei rääkinud temaga ei leeris ega kõrtsis -, abielust pragmaatilistel põhjustel, elust vaesuses, olematutest suhetest lastega ning pidevast asjata üritamisest veidi paremale järjele saada.


Ei Jussi isa Penjami ega Jussi ise - ega ka Jussi naine, lapsed või ükski teine figuur romaanis pole sümpaatiat kandev - tegu on lihtsa talurahvaga, kel tuleb aastaringset olelusvõitlust loodusega pidada ja kel pole aega emotsioonideks. Vaid mõte vabadusest ja proletariaadi ülestõusust, mis hiljem kodusõjaga kulmineeruvad, levivad aina enam ja enam, kuid kui Jussi poeg talle ajalehti saatma hakkab, on mees juba vana ja hall. Ärkamine sõidab temast üle ja litsub ta sõna otseses mõttes laiaks.

Olin "Vaga viletsust" lugedes tihti kahevahel, kas keskenduda või ei - Soome "Tõde ja õigus" see romaan minu jaoks tüübina oli, sest käsitleb taluelu ning talumehe võitlust iseenda, alkoholismi, inimliku ning loodusliku vägivalla ja nälja ning viletsuse vastu, unistades aga aeg-ajalt veidi, vaid veidi paremast elust.


Juba romaani alguses tehakse väga kiiresti selgeks, et õnnelikku lõppu ega idüllilist armastuslugu tulemas ei ole ja see aitab romaani realistliku pilguga lugeda. Jussi püüdlused end harida ning teiste inimestega emotsionaalseid ühendusi luua ning nii mõistuslike kui sõpruslike püüdluste tagajärjeks on vaid pettumused iseendas ja teistes. Kuidas Jussi kohati vaid pidevas ahastuses elab kuid siiski järjekindlalt edukama elu poole püüdleb, on väga pingeline ning kurb ja Jussi saatus on ühest küljest kaasahaarav. Teisalt on Jussi vaid tuhm, isekas, rohmakas talumees, kel pole jaksu ega soovi ei enese ega oma loomade või laste eest korralikult hoolitseda ning seega on ta oma allakäigu kenasti välja teeninud.

Konfliktne mitmekihiline ebaelegantne, ebasümpaatne sest igati alla keskmise figuur on pandud teiste ebasümpaatsete või pelgalt keskmiste figuuride keskele ja sellest lähtuvalt kirjeldatud esimeses pooles pigem perelugu ning teises pooles pigem Soome lugu. Mõlemad on oma universumi-iroonia-perspektiivist üpris huvitavad, kuid oli ka piisavalt peatükke, mida ma lugeda ei viitsinud, kuna "Tõde ja õigust" ning "Näkimadalaid" omal ajal neelasin ja "Vaga viletsus" läheb täpselt selle tüübi alla.

Soome ning üldiselt ajaloo huvilistele võiks Toivola Jussi saatus aga küll huvi pakkuda - poliitiliste sündmuste kajastus lihtinimese vähemõistvast perspektiivist muude kurbade sündmuste taustal soome talupoegade viletsas argipäevas on vägagi huvitav temaatika.


Sellest hoolimata pole Sillanpää romaan minu jaoks piisavalt hea, kuna tunnen piisavalt tema liigikaaslasi eesti kirjandusest, kes teda sisult ja temaatikalt ületavad.