Nobeli kirjanduspreemia 1968. Yasunari Kawabata: "Meijin" (名人, 1951-1954)

Jaapani kirjanik, tõlk ning kirjandusteadlane Yasunari Kawabata pälvis esimese jaapani kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia aastal 1968. Eesti keeles on ilmunud Kawabata romaanid "Mäe hääl" (minu blogis samuti juba lahatud siin - link), "Lumine maa", "Tuhat kurge" ning "Vana pealinn", millest viimased kolm ka Nobeli komitee poolt esile tõsteti.

Huvitaval kombel on Vanemuine teatris 2014. aastast sporaadiliselt (järgmine etendus mai 2018) võimalik vaadata balletietendust "Go - mäng kahele" (link), mis põhineb Kawabata romaanil "Meijin" või "Go-mängu meister" (1951-1954).

Olen Kawabata loominguga eelnevalt tutvunud ning tema mõtlikust-melanhoolsest toonist alati vaimustunud olnud. Ta kirjutab pigem õrnades toonides, keskendudes hinge ja tunnete platoonilistele aspektidele (võrreldes näiteks Murakamiga, kelle romaanid on väga vihjavalt seksuaalsed). "Meijin" ehk romaan go meistri viimasest mängust on sisuliselt sama puhas vaimsete protsesside anatoomia kui umbes "Klaaspärlimäng" - kuid stilistiliselt pigem midagi Kafka ja Flauberti segu sarnast.

Meijin on jaapanikeelne mõiste, kirjeldamaks go mängu esimese järgu võitmata meistrit. Antud romaan põhineb tõsielulistel sündmustel, 1938. aastal toimunud Go meistri  Honinbo Shūsai viimase mängu reportaazhil , mille Kawabata tol ajal tõepoolest reporterina töötades kirjutas.

Jaapani kultuuri huvilistele ja austajatele võib "Meijin" tõelist huvi pakkuda, kuna on kogum ilmastikunähtusi, looduskaunidust, looduse vägivalda ja looduse murdumatut terviklikku kirjeldavatest, ning kontrastina inimese vaimust kui nõrga keha poolt pidevalt katkestatavast voolust.

Reporter suhtub nii go mängu kui mängijatesse suure austusega, teades, et Meister on suure vaimu  ning kultuurselt olulise institutsiooni esindaja - kuid samal ajal kirjeldab ta Meistrit nagu väikest poissi, kel ebatervislik-maniakaalne vaimustus iga mõttemängu suhtes:

"The Master was like a starved urchin in his appetite for games. Shut up in his room with his games, he was doing his heart ailment no good. An introspective person, however, not given to easy switches of mood, he probably found that only games quieted his mind from Go. He never went for walks.

Most professional Go players like other games as well, but the Master's addiction was rather special. He could not play an easy, nonchalant match, letting well enough alone. There was no end to his patience and endurance. He played day and night, his obsession somewhat disquieting. It was less as if he were playing to dispel gloom of beguile tedium than as if he were giving himself up to the fangs of gaming devils. He gave himself to mahjong and billiards just as he gave himself to Go. If one put aside the inconvenience he caused his adversaries, it might have been said, perhaps, that the Master himself was forever true and clean. Unlike an ordinary person with preoccupations of some intensity, the Master seemed to be lost in vast distances."

Viimase mängu kirjeldus hoomab sisuliselt kogu romaani, midagi muud ei juhtu ning midagi muud ei kirjeldata, Meistri elu tema naise olemasolust väljapoole ei laiendata ning samuti ei lubata ei reporterit ega lugejat Meistri mõtetesse - nii jääb Shūsai puutumatuks instantsiks, tema tarbeks konstrueeritud pjedestaalile hõljuma.

Mängu vastane Minoru Kitani, romaanis Otaké nime kandev noor go mängija tõusuteel, on nähtavalt noorem, energilisem, tundelisem ning närvilisem mängija ja esindab nagu reporter mingil hetkel tõdeb, nooremat järelkasvavat põlvkonda. Meister kaotab mängu käiguga valge 130, kuid vähemalt minu jaoks jääb puhtalt romaani põhjal ebaselgeks, kas käik on tehtud meelega või mitte.

Romaan ei ole sisuliselt mingil hetkel enam huvitav, isegi kui üritada mängu käiku jälgida ja ajalisi ning tempotehnilisi arenguid, rünnakuid ja strateegiaid kõrvutada ja mängu taskaalu muutumist analüüsida - kuid Kawabata on võimeline ka muru kasvamisest tundeliselt ning kaasahaaravalt kirjutama. 

Väikesed lõigud meistri ilmselgest omas maailmas, omas vaimses sfääris viibimisest (seisund, mida tema rahutu vastane vähemalt antud mängu ning tõenäoliselt oma elu jooksul ei saavuta), tema tervise kustumisest, tema pühendumusest go mängule - ja arvukad kirjeldused Jaapani kaunist loodusest muudavad romaani aegluse ning sisutuse filigraanseks meditatsiooniks, "Meijini" lugemine on seega justkui vaimuharjutus kannatlikule lugejale, mis nõuab teatud distsipliini.

Isiklikult lugesin "Meijini" huviga ja nautisin Kawabata stiili nagu alati - kuid antud romaan pole kindlasti igaühele.

Haruki Murakami: "Norra mets" (ノルウェイの森, Noruwei no Mori, 1987)

Jaapani kirjanik Haruki Murakami (sünd. 1949) viimane romaan "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad", millest hiljuti blogis juttu tuli, avaldas mulle oma müstika, melanhoolia ja makaabri sensuaalsusega muljet ning otsustasin lugeda veel üht Murakami novellidest, seekord veidi vanemat "Norra metsa" (Noruwei no Mori, 1987) - romaan, mis Murakamile juba 80ndate Jaapanis kirjandusliku senstatsiooni staatuse tõi.

Erinevalt "Tsukurust", mis müstilisel kombel kiht-kihilt minevikku ning olevikku areneb, on "Norra mets" üpris klassikaline, kuigi jaapani kirjandusele omaselt melanhoolne romaan õnnetust armastusest, oma sisemiste deemonitega toimetulemisest, metsades jalutamisest, muusikast, seksuaalsusest ja kaotusega leppimisest.

Murakami kirjandust peetakse ebajaapanlikuks, sest selle musikaalsed mõjud on Lääne kultuuriruumist ja tema naispeategelased kannavad kimonot vaid matustel. Tõepoolest seguneb tüüpiline jaapanlik melanhoolia ning hingeline, tõsimeelne avatus oma armastatu suhtes ebajaapanliku modernse muusika, filmide ja seksuaalse avatuse aspektidega - 80ndate lõpu Jaapanis kindlasti väga ebatavaline ja huvitav kombinatsioon.

"Norra mets" kannab Biitlite pala pealkirja - veider lugu põgusast öisest kohtumisest - ja on peaaegu lineaarse struktuuriga. Romaani alapealkiri - "vaid armastuslugu", kuid on eelkõige lugu enese ja oma armastuse kaotusest.

Romaani keskmes on eelkõige Tōru Watanabe ning teda ümbritsevad armastuskolmnurgad - erinevad figuurid, kes annavad end jäägitult kellelegi kes neist eriliselt ei hooli; kes veavad enese järel surnud suhteid ning armuvad kellessegi teisesse.

Watanabe kiindumus ja mure koondub eelkõige õrna tervisega Naokole, kes kooliajal nende ühise sõbra tüdruk - kuid Kizuki sooritab 17-aastaselt enesetapu. Surma vari jälitab noori ka täiskasvanueas ning Naoko veedab tervise säästmiseks kuid mägedes asuvas sanatooriumis ja sealt algab Tōru siplus Naoko ja tema vahelistes kirjades loodud tundelise maailma ja ülikoolis tema tähelepanu püüdva väga aktiivse ja intensiivse pea ja kehaga Midori vahel.

Kogu romaani toon on surmaga põimitud ja melanhoolne - et teatud mõttes traagiline lõpp ees seisab, tunnetab lugeja ilmselt juba esimesel leheküljel, kui 37-aastane Tōru möödunut meenutades romaani alustab. Kuid Murakami lahutab selle valu ja leina ratsionaalsetesse-refleksiivsetesse episoodidesse, kus figuurid oma tunnetest ja oma ideedest räägivad, musitseerivad ning metsas jalutamas käivad. Samuti on seks "Norra metsa" aktiivne osa.

Murakami põimib jaapaniliku melanhoolia, loodusläheduse, enesetundmise ja avatud koos-reflekteerimise välismaailma modernsete figuuride sisemaailmaga ja kuigi märkan, et võrreldes tema uuemate raamatutega, kus autori ka narratiiviga rohkem mängib ja põnevust tekitab, on antud romaan üpris lihtsakoeline, ei kaota "Norra mets" sellega oma võlu. Murakami musta ja valge tasakaal on jätkuvalt erakordne ja hingestatud kirjanduse fännidele soovitan lugeda ka seda veidi vanemat romaani, kus traditsioonid väikestes kogustes veel nägu näitavad, kuid lääne muusika, kirjanduse ja mõtteviiside poolt tagaplaanile tõrjutakse.

Häiris vaid, et Tōru Manni "Võlumäge" ja hiljem Hesse "Ratta all" loeb - minu jaoks veidi liiga ilmselge romaani lõpule viitamine.

Võibolla mitte parim Murakami romaanidest, aga siiski hea lugemiskogemus.

Haruki Murakami: "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" (Shikisai o motanai Tazaki Tsukuru to, kare no junrei no toshi, 2013)

Jaapani kirjanik, tõlk, muusikaamastaja ja endine jazzklubi omanik Haruki Murakami (sünd. 1949) on jaapani keelde tõlkinud käputäie maailmakirjanduse klassikuid ning saanud samaaegselt ise maailmakirjanduse klassikuks.

Tema enese loomingut peetakse kohalike kriitikute poolt vägagi ebajaapanlikuks.

Murakami kafkaeskset, sürrealistlike ning melanhoolsete elementidega postmodernseks tituleeritud loomingut naudib kogu maailm ning Murakami teoseid on tänaseks tõlgitud enam kui viiekümnesse keelde.


Autor alustas kirjutamist 29-aastaselt, enne seda ei olnud ta oma sõnul midagi loomingulist teinud, kuid tema vanemad olid mõlemad jaapani kirjanduse õpetajad ja Murakami veetis piisavalt aega raamatukogus ja lugedes. Samuti kuulus talle 1974-1981 jazzklubi "Peter cat".

Murakami tuntumad teosed on ilmselt "Norra mets" (ノルウェイの森 - Noruwei no Mori, 1987) ja "Kafka mererannas" (海辺のカフカ, Umibe no Kafuka, 2002).


Lugesin Murakami uusimat teost "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" (色彩を持たない多崎つくると、彼の巡礼の年), mis ilmus algselt 2013, inglise keeles 2014 ning eesti keeles 2016.

Romaani pealkiri on niivõrd paljuütlev, et ootasin tegelikult midagi mahukamat kui e-raamatus sisalduvaid 252t lehekülge, kuid lühikese mahu jooksul jõuab Murakami väga palju olulist öelda, jättes väga palju ebaolulist ütlemata - lugeja peab vaid mingil hetkel selgsele jõudma, et olulisena tunduv on tegelikult ebaoluline.

Romaani sisuks on Tazaki Tsukuru keskkooliaegse sõprusringkonna lagunemise müstika, seda ümbritsevad ning selle poolt mõjutatud sündmused Tazaki ülikooliaastatel ning tööelus, tema sõprade olevik ja minevik ning kõikvõimalikud eksistentsialistlikud küsimused ühe 35-aastase mehe elus.


Tsukuru on värvitu, sest tema perekonnanime tähenduses ei sisaldu ühtegi värvi. Talle tundub, et tal pole ühtegi iseärasust ning et ta on täiesti keskmine inimene isikupära ja kõrgelennuliste unistusteta.
Tsukuru on üks viiest sõbrast, kellest ülejäänute hüüdnimed seonduvad värvidega nende perekonnanimedes, kellel on kõigil erilised isiksused, eriline välimus ning eriline sisemus kahvatu Tsukuru kõrval, kes endast eriti midagi ei arva.

Kui ühel hetkel kõik neli talle ka veel samal ajal sõpruse üles ütlevad, on Tsukuru elu praktiliselt läbi.

Niisiis käib Tsukuru mitu aastat surma ja iseenda äärel ja hakkab siis mineviku sündmusi kokku panema.

Romaani põhiosa jaguneb Tsukuru potentsiaalse tuleviku vastandamisel tema mineviku küsimuste vastuste abiga. Tsukuru avastab minevikku vaadates iseenda ning õpib minevikusündmuste perspektiivi kohta informatsiooni kogudes ennast paremini ja uute silmadega tundma, jõudes lõpuks äratundmiseni, mida ta elus tahab ja vajab.

Murakami kirjastiil on väga lihtne, voolav, kerge lugeda ning aeg-ajalt kirjeldab ta ka üpris lihtsakoeliselt inimesi, kohvikuid, suhtlust ning koolielu, kuid äkitselt juhtub midagi väga seksuaalset ja väga detailselt kirjeldatut. Või midagi väga müstilist. Või midagi üpris groteskset. Ja selle üle vesteldakse või mõeldakse - olenevalt tegijast - küpse, avatud perspektiiviga. Murakami figuurid ei ole väiklased, nad on intelligentsed, refleksiivsed ning valmis vana sõbraga täiesti avatult oma vigadest ja unistustest vestlema. Kõik toimub väga harmoonilises auras, kuigi juhtunu on ahhetamapanev.

Tahtmata siinkohal sisust rohkem avaldada - üldise vaimse tasakaalukuse, distsipliini ja puhtuse ning aura vastandub sisemise-hingelise perverssuse ja õõvastavate sündmuste episoodidele, mis teeb Murakami lugemisest eheda elamuse. Tema refleksioon inimese hingelisest tasakaalust oma vajaduste tasakaalustamisel sõbra või armsama vajadustega, kirjeldused klassikalise muusika palade emotsioonidest ning terviklikke, ontlikke elusid elavate figuuride realistlikud pildid ....

nende metafoorsete ruumide seinal on peeglid, millest piiluvad mineviku vaimud, mustad augud ja kurjad deemonid. Kuid täielik teadlikkus selle kõige olemasolust ning selle omaksvõtmine nagu see oleks iseenesestmõistetav on minu jaoks väga jaapanilik, sest lääne inimesel pole minu arvates sellist spirituaalset tasakaalu ning võimet oma kohutavate õudusunenägudega ümber käia neid enesele teadvustades ning nendega rahumeelselt kõrvuti elades.

Väga põnev!

Loen Murakamit kindlasti veel ja soovitan teilegi, sest "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" on räigelt filosoofiline ja jubedalt makaaber, samal ajal ääretult hurmav ja sõbralikult aus. Rahulik romaan ülivõimsa muljega; vaga vesi sügava kuristiku kohal.

Suurepärane!


Esimesi peatükke saate muide otsekohe lugema minna Varraku kodulehel ;-) (link)