Ekskurss filmilinale: "See" (It, 2017)

Stephen Kingi romaanil põhinev õuduspõnevik "See" (It) terrorklouni Pennywise'i tegemistest Derry väikelinnas hirmutab kinokülastajaid sellel sügisel ning pakub ülihead elamust nii uudistajatele kui Kingi fännidele.

1986. aastal ilmunud romaanist tuli blogis mõnda aega tagasi juttu siin (link), ning romaani ainetel ilmus 1990. aastal - 27 aastat tagasi! - kaheosaline telesari.

Lähtun siinkohal sisu tundmisest ning spoilerdan hoolega - ettevaatust.

Romaani sisulises keskmes on seitse noort last, kel kodus kõigil läbi elatud raskused ning ühe või teise vanema või koolikaaslaste poolt tekitatud traumad: keda ahistab ema, keda isa, keda vanema klassi poisid... Kuid kõik seitse võib öelda et kogevad noores eas andestamatult palju vägivalda täiskasvanute poolt, kes neid kaitsema peaksid. Derry linn on aga juba sajandeid kurjusest valitsetud ning enamasti kloun Pennywise'i kujul ilmuv SEE näitab end lastele erineval kujul, muutudes selleks, mida lapsed enim kardavad.

Samaaegselt on "See" lugu nende hirmude seljatamisest, sõpruse võimsusest ning süütute ebaõiglaselt haavatud hingede kokkutulemisest maailmas sisalduva kurjuse võitmisest.

Kingi romaanid teeb eriliseks tema võime kirjeldada esmapilgul nähtamatuid, kuid väga reaalseid figuure ning leian, et filmil on õnnestunud väga hästi esile tuua valitud figuuride hirmud ja nende võitlus oma taustsüsteemi poolt tekitatud raskustega.

Film keskendub ehk teatud figuuridele teisiti kui minisari või romaan - näiteks Mike'i linaaega on tunduvalt lühendatud Beni ja tema sihikule võtnud Henry Bowersi kasuks, kuid Bowersi stseenid tema türannist isaga on väga tugevad ja näitavad, kuidas Bowersi tekitatud hirm tekib vaid suuremast hirmust ning võimetusest sellele vastu hakata.

Enim aega on pühendatud Beverly kui kamba ainsa tüdruku hirmumaailmale ning ainus tõeliselt välja mängitud üksikstseen on Beverly vannitoa veresaun. Kuid ka näiteks Richie ja Eddie pälvivad piisavalt tähelepanu ning Richie ema on näidatud tõeliselt võikana.

Põhimõtteliselt peaks iga lugeja, kes ühes neist vormidest on lapsepõlves vägivalda kogenud või pealt näinud, Kingi figuuridega suhtestuma ning juba seetõttu saadab tema figuure tugev empaatia.

Lisaks sellele on film aga suurepäraselt vändatud: Derry linn, selle värvid, selle elanikud, selle õhk ning majad, järgnevalt stseenide meeleolu ning värvide vahetumine ja filmi veidi lahja lõpp on kaameratehniliselt kaunilt lahendatud. Tekib täiesti ehe 90ndate filmi atmosfäär - "See" tõmbab tõeliselt endasse.

Hirmu kehastus ja sümbol ja kuripaha Pennywise tundub vahepeal olevat sõbralik, kuid tahab lapsi tegelikult siiski ära süüa - ehk siis nende hirmu süüa, ja tõeliselt õõvastav on asjaolu, et vaid lapsed teda näevad, täiskasvanute poole pöörduda ei saa, nood on korrumpeerunud ja ei näe ei Pennywise'i ega mäleta, et nende lapsed muudkui kaovad. Seega peab vapper seitse üksi hakkama saama ja klouni võitmiseks jõud ühendama.

Kui ohtlik nende missioon tegelikult on, ka selle näitamisest ei kohku film tagasi - veri ja vigastused, isegi Beni kõhulõikamisstseen on vapralt vändatud. Kui vastikud ja vägivaldsed lapsed ja noorukid olla võivad, toob "See" väga tabavalt esile, ning juba selle asjaolu reaalsus hirmutab veidi.

Lisaks sellele on Bill Skarsgard diaboolse klouni rollis suurepärane - hirmutav, ettearvamatu, täiesti labiilne ning väga äkiline Pennywise ilmub kõige ootamatutel hetkedel erinevates vormides, suurustes, ning tihti tundub, et teda pole võimalik peatada, kohe on kõik kadunud... 

"See" on muuseas just sellepärast ka niivõrd hea film, et sisaldab piisaval määral õudust, koletis-hüppab-kapi-tagant-välja-tüüpi stseene, ning sisuliselt kompleksseid ja omanäolisi tegelasi. Oli viimane aeg see film uues vormis vändata!

Kritiseerisin romaani käsitlevas blogis Kingi kohati täiesti ebaloogilist esoteerilist universumit, kus kõik probleemid tunduvad lahenevat kilpkonn ex machina kaudu - selle aspekti on film õnneks minetanud ja kuigi raamatusõprade rõõmuks ilmub siin ja seal vihjeid kilpkonna kõikenägevale instantsile, on filmi lõpp kujundatud palju loogilisemalt ja laiema ringi vaatajale seeditavamalt. 

Võiks lausa öelda, et film on parem kui romaan.

Vaadake kindlasti!

Ekskurss filmilinale: "Tume torn" (The Dark Tower, 2017)

USA õudusromaanide meister ning arvukate kultusstaatust nautivate õudusfilmide ("See", "Carrie", "Lemmikloomade surnuaed", "Hiilgus" jne) autor Stephen King avaldas oma epopöa "Tume torn" aastatel 1982-2012. Sari koosneb siiani üheksast raamatust ning on inspiratsiooni saanud "Sõrmuste isanda" triloogiast, Clint Eastwoodi filmidest ning kuningas Arturi lugudest. Romaanide ainetel ilmus sel aastal film, mille lavastajaks Nikolaj Arcel ning peaosades Idris Elba, Matthew McConaughey ning Tom Taylor.

"Tumeda torni" põhinarratiiviks on kõiki maailmu koos hoidev ülipikk tume torn, mille hävingut üritab takistada maailma viimane laskur Roland (Elba) ning mida üritab purustada mees mustas (McConaughey), selles filmis Walter O'Dimi nime kandev kaost teeniv kurjam.

Tänapäeva New Yorgis isa surmast peale imelikke unenägusid nägev ja nende aineil õõvastavaid apokalüptilisi pilte joonistav Jake Chambers (Taylor), kes üritab armastava ema (Katheryn Winnick) abiga reaalsuse ja fantaasia vahele piiri tõmmata, kui äkitselt selgub, et piir puudub ja Jake reisib alternatiivuniversumisse, et aidata Rolandil põlisvaenlase vastu võidelda. Loomulikult on tee tumeda meheni sillutatud arvukate uskumatute kohtumiste ja keeruliste katsumustega.

"Tume torn" on meeldivalt pealiskaudne seiklusfilm, mille teatud visuaalsed stseenid nagu torn ise, ning peategelased (McConaughey ja Elba) on sama pealiskaudsel tasandil piisaval määral paeluvad, et nende tegemisi jälgida. Taylor on keskmine noor näitleja keskmise noore kangelase rollis ning tema õilmitsev kuid kompleksne isa-poja-suhe Elbaga ei ole niivõrd hingestatud kui võiks olla, suhte areng, tempo selle etappide vahel ning dialoogidki on kohati laisalt kirjutatud.

Vaatasin hiljuti võrdluseks neljaosalist Kingi romaanide ainetel vändatud telefilmi "The Stand", ning ka seal on üheks protagonistideks tume mees, antud sarjas kannab sama kurikael nime Randall Flagg. Flaggi mänginud näitleja on figuuri üdini julma lapselikkust tabanud paremini kui McConaughey, kes teeb küll head tööd, kuid kahvatub otseses võrdluses.

Narratiivist endast rääkides, raamatute ning filmi sisu detaile avaldamata: Rolandi iseloom ning tema valikud O'Dimiga suheldes on kohati täielikult muudetud, romaanides on ka Jake'i saatus filmi omast vägagi erinev. Kuid ilmselgelt müüb Hollywoodis teatud tüüpi narratiiv. Kuid tegu on taaskord halva sisulageda põnevikuga, nagu viimase aja komöödiate ja põnevike haigus ikka: ei narratoloogilisele joonele, narratiivi detailidele, figuuride taustale, arengule, dünaamikale, ega põhikonflikti detailidele pole tähelepanu osutatud. Visuaalselt on film hea, sisuliselt ja teostuselt nõrk.

Kokkuvõtteks võib "Tumedat torni" kerge meelelahutusena vaadata küll, kui teid justkui huvitaks Kingi raamatute universum, kuid olete liiga laisk, et kaheksast raamatust koosnevat sarja alustada. Kuid kui Elba kaasahaarav Rolandi kehastus ning igat stseeni lüpsev tubli hingestatud kesisest materjalist parima tulemuse saavutanud näitlejatöö ja McConaughey ilus brünett elegantselt liikuv figuur ja sellega kaasnev esteetiline nauding välja arvata, on tegu üpris unustamisväärse filmiga. Raamatute lugejatele film ka ilmselt erilist naudingut ei pakuks - pigem ohtralt pettumust.

Stephen King: "See"* ("It")

Ameerika autorit Stephen Kingi (sünd. 1947) peetakse õuduskirjanduse meistriks ja pinge hoidmise kuningaks ning üks tema kuulsamatest üksikteostest (nimekiri ja filmivormi edendatud raamatute nimekiri on pikk, „Carrie“ (1974); „The Shining“ (1977); „Lemmikloomade surnuaed“ (1983), „Roheline miil“ (1996), rääkimata lühijuttudest, millest sündinud nt. „Shawshanki lunastus“, „Maisilaste“ seeria" jne jne jne …).


"See" („It“; 1986) illustreerib Kingi meisterlikkust narratiivide ehitamisel ja toestamisel ning pinge hoidmisel tuhande lehekülje vältel, jõudes alles viimase paarisaja lehekülje vältel topeltkliimaksini - võimas igal narratoloogilisel tasandil.

Romaan on mitmekihiliselt rafineeritult kirjutatud, paralleelselt kirjeldatud ajaliinid 1958 ja 1985 põimuvad aina tihedamini ja Derry linna hirmsad juhtumised ja skurriilsed mõrvalood (nn. Derry vahemängu episoodid põhinarratiivide vahel räägivad lisaõudustest) erinevatest teistest aastatest joonistavad aina süngemates toonides kurja klouni Pennywise’i ning tema taga peituva Selle väärtegusid,  kuni hetkeni, mil seitse last – ja hiljem kordusesituses viis täiskasvanut – linna alustes kanalites pesitsevale kurjusele lõpu teevad.

Realistlikud tegelased vägagi detailsete taustakirjeldustega on n.ö. Luuserite klubi liikmed, kõik kiusatud kooli pahalaps Henry Bowersi poolt – kelle isa teda kodus peksab ja kes vägivallaga täidetuna kurjuse tööriistaks ideaalselt sobib moodustab koos järgijatega sünge poole. Luuserite klubi koguneb justkui juhuslikult, sinna kuuluvad mustanahaline Mike Hanlon, paksuke arhitektuurigeenius Ben Hanscom, juudipoiss Stan Uris, kokutav grupijuht ja leinav vanem vend Bill Denborough, kaunis punaste juustega Beverly, ekstsentriline ekstravert Richie Tozier ja tagasihoidlik Eddie Kaspbarak. Kuidas keegi aga oma funktsiooni täidab ja kuidas igaühte koletise peletamisel vaja läheb, selgub peagi.

Kõik need seitse mingil määral erakordset figuuri ja ometi samaaegselt lapsepõlve traumade stereotüüpi, keda nii kodus kui koolis mingil viisil piinatakse, on elava fantaasiaga lapsed, kelle hirme kloun kurjalt ära kasutada saab ja vaid asjaolu, et nad hoiavad kokku, aitab neil „See“ seljatada.

Makaaber oleks omadussõna, millega Kingi romaani kirjeldada – üdini vägivaldsed ja empaatiavõimetud kujud ning õõvastavad sündmused joonistavad Derry linna ajaloo ja romaani praktiliselt viimase leheküljeni säilib makaaber toon. Mingil hetkel muutub kogu koletiselugu aga väga esoteeriliseks ja on raske öelda, kas King iseennast tõsiselt võtab ja oma kosmoloogia ehitamisega mingil hetkel laisaks ei muutunud. Kilpkonn ehk Universumi hea energia esindaja ja looja ütleb lastele võitluse eel: „when it comes to that cosmological shit you gotta throw away the manual” ning võtab sellega ise suure osa õõvastusest ära, jättes õhku suure küsimärgi, kuidas täpselt võideti fantaasia fantaasiaga.

Kuidas kogu figuuride ja mõrvade kirjeldamisel hoolikalt ehitatud realistlik-makaaber toon lõpupoole ilmeva esoteerilise-kosmoloogilise kurjuse võitmise kirjeldusega kokku sobib ja mis ikkagi täpselt Selle koopas juhtus, jääb esoteerikahuvilistele iseseisvalt uurida ja kohutavat lõppu oodanud makaabri fännidele antiklimaktiliseks elamuseks.

Pöördun edaspidi Kingi lühijuttude poole.

* ma ei leidnud ühtki allikat, kus eestikeelne pealkiri - uurisin tõlget erinevates keeltes ja otsustasin "Selle" kasuks. Teadjad, täpsustage!