Arvamusreede, 11/17: Räägime Nobeli kirjanduspreemiast

Kaunist nädalalõpu algust, kallid raamatusõbrad!

Mitte ainult nädal, vaid aastagi hakkab lõpule jõudma ja detsembri viimasel reedel toon teieni 2017. aastal loetud lemmikraamatud - arvamusreede asemel on ootamas lühike parimatest parimate loetelu ja tutvustus.

Täna räägime aga retrospektiivis ja rändame kirjanduslooliselt üpris hägusesse aega: 20. sajandi algusesse. 

Nimelt olen nüüdseks juba lausa kaks ja pool aastat tegelenud lisaks uuema kirjanduse käsitlemisele kronoloogilises järjekorras Nobeli kirjanduspreemia laureaatidega. Projekti alustamisel pakkus mulle huvi, kas Nobeli preemia on sisuliselt niivõrd tähenduslik, et kiidab raamatut õigustatult, millised kriteeriumid on nobelisti laureaadi valikul olulised ning mis on õigupoolest Nobeli preemia koht kirjandusmaailmas.

Rootsi filantroop, keemik, diplomaat, ärimees ning dünamiidi leiutaja Alfred Nobel (1833-1896) pärandas 250 miljonit dollarit samanimelisse auhinnafondi, et edendada teaduslikku arengut ja tõsta esile teadlaste saavutusi. Igal aastal pälvib üks Nobeli vaimus ning tema ideoloogia kohaselt valitu Nobeli preemia füüsika ja keemia, meditsiini, majanduse ja kirjanduse aladel. Samuti jagatakse Nobeli rahuauhind. Keskendume siinkohal aga kirjanduspreemiale.

Olen tähele pannud, et Nobeli kirjanduspreemia oli vähemalt 1910ndatel, 20ndatel kui 30ndatel eelkõige poliitiliselt, mitte kirjanduslikult motiveeritud auhind, mille eesmärk küll de jure tõsta esile kultuuriliselt tähenduslikke ning oma maa kirjandust edendanud kirjanikke, kuid tihti lähtuti ka kes-tunneb-keda, kes-on-hetkel-poliitiliselt-korrektne-valik- ning milline-maa-on-pärjamata-põhimõttest.

Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti Sully Prudhomme'ile aastal 1901. Nii Prudhomme kui enamik 1910ndate ja 20ndate Nobeli laureaate on tänaseks vajunud unustatud autorite nimekirja, kuna nende looming oli ehk kirjanike eluajal olulise tähtsusega, kuid paljud Nobeli laureaadid saavutasid alles pärast Nobeli pälvimist suurema euroopasisese mõju, mis käputäis aastaid hiljem taas kadus.

Esimene Nobeli kirjanduspreemia anti luule, mitte romaani eest - sajandi alguse kirjanduslike voolude plahvatuse iseloomustamiseks väga sobilik, kuid kes on Sully Prudhomme?

Luule on kohaliku kultuurilise tähtsusega element ning minu subjektiivne arvamus on, et luulet pole võimalik tõlkida, kui autor ise tõlke kaasautoriks ei ole. Luule nüansid on puutumatud ning tõlge kaotab nad. 

Nobeli kirjanduspreemiaga on pärjatud ka näiteks ajaloolisi ja filosoofilisi teoseid - Bob Dylani muusikale Nobeli andmine pole sugugi niivõrd erandlik valik.

Jätkuvalt on vähemuses Nobeli pälvinud naiskirjanikud - soovitavate instituutide juhtivatel kohtadel tänapäevani ilmselt ka enamuses meesisikud, kuid see on vaid oletus. Esimese naiskirjanikuna pärjati Nobeliga Selma Lagerlöfi. Saja kümnest Nobeli kirjanduspreemiast on siiani vaid neliteist läinud naiskirjanikele.

Ajapikku kujunes Nobeli auhinnast pigem kirjaniku isikule keskenduv kogutöö eest antud preemia, tihti pärjati kirjanikke preemiaga nende 50nda sünnipäeva paiku. Enamasti nimetati teatud teos kui põhiline preemia tooja, kuid alati on põhjenduses loetletud kirjaniku kogutööd iseloomustavaid elemente.

Euroopa tasandil võiks küll öelda, et Nobeli kirjanduspreemia laureaadi valik iseloomustab hetkelist poliitilist kliimat - samuti on tähtis teada, et Teise maailmasõja aastatel 1940–43 ning aastal 1918 laureaati ei valitud, auhinnaraha läks kultuuriliste fondide toetamisele.

Mida öelda Nobeli kirjanduspreemia laureaatide kohta 1901-1960? Tegu on suuremalt jaolt unustusse vajunud kirjanikega, kes täitsid oma eluajal olulisi rolle kas kultuurilises, filosoofilises, ajaloolises või ideoloogilises kontekstis. Kuid huvitavamaks ja komplekssemaks, laiahaardelisemaks ja kirjanduslikult pinget pakkuvamaks läks Nobeli valik 60ndatel aastatel. Soov jagada auhinda võrdselt euroopa ning seejärel juba maailma vahel edendas kindlasti kultuurilist dialoogi ning kirjanduslikku voolu ülemaailmses mastaabis - Nobeli kirjandusauhind on omas osakonnas kõige laiahaardelisem ja omab seetõttu väga suurt kultuurilist kaalu.

Tegu on põhimõtteliselt ka arvestatava kriteeriumiga hea raamatu otsingul - Nobeli kirjanduspreemia pälvinud autor võib olla väga huvitav ning tema looming vähemalt omal ajal oluline. Samuti võib aga tema tunnustatuim teos olla autori ainus hea, või hoopis mõni vähemtuntud teos tutvumist väärt.

Kokkuvõttes leian vähesed Nobeli kirjanduspreemia laureaadid olevat stilistiliselt-narratoloogiliselt tähelepanuväärsed ning minu maitsele vastavalt tõeliselt haaravad, kuid nende kultuurilooline kaal on esimesel biograafilisel pilgul vägagi nähtav. Akadeemia liikmete pragmaatilistel kaalutlustel tehtud valik ei taga teie kui lugeja suurepärast lugemiselamust.

Kas soovitaksin preemiate alusel head raamatut otsida? Miks mitte, kuid nagu iga muu otsingukriteeriumi puhulgi - realistlik skepsis ja põhjalik eeltöö on teie sõbrad, kuid andke uutele asjadele alati võimalus silmaringi avardada.

Ka gigandid nagu Kazuo Ishiguro või Hermann Hesse on kirjutanud vähemnauditavaid raamatuid. Samuti on piisavalt ühe meeldejääva romaaniga maha saanud autoreid - olla one hit wonder kirjandusmaailmas pole nii hull staatus kui mõne boybandi liikmena oma langust top 40st jälgida, vähemalt minu arvates. Aga minu esimene romaan on veel avaldamata, niiet eks näis!

Edasi räägime Nobelist juba ülejärgmisel aastal - loodan olla projektiga tänapäeva jõudnud ;-)

Minu lemmiknobelistid aastani 1965, linkidega blogidele. Asjaolu, et iga-aastaste laureaatide väga meeldinud kogum on vaid käputäis, räägib iseenda eest. Pingerida puudub:

Sinclair Lewis (link)

Hermann Hesse (link)

Thomas Mann (link)

Pearl S. Buck (link)

André Gide (link)

Boris Pasternak (link)

Kes Nobelit minu silmis üldse väärt pole... võiks nimetata nii mõnedki, kelle kultuuriline tähtsus nende loomingu kesisust üles ei kaalu, kuid Nobeliteemalisi postitusi saate juba edasi valikuliselt sirvida siit (link).

Kes on teie lemmiknobelistid? Kes oleks järgmisel aastal Nobeli kirjandusauhinda kindlasti väärt?

Ekskurss filmilinale: "See" (It, 2017)

Stephen Kingi romaanil põhinev õuduspõnevik "See" (It) terrorklouni Pennywise'i tegemistest Derry väikelinnas hirmutab kinokülastajaid sellel sügisel ning pakub ülihead elamust nii uudistajatele kui Kingi fännidele.

1986. aastal ilmunud romaanist tuli blogis mõnda aega tagasi juttu siin (link), ning romaani ainetel ilmus 1990. aastal - 27 aastat tagasi! - kaheosaline telesari.

Lähtun siinkohal sisu tundmisest ning spoilerdan hoolega - ettevaatust.

Romaani sisulises keskmes on seitse noort last, kel kodus kõigil läbi elatud raskused ning ühe või teise vanema või koolikaaslaste poolt tekitatud traumad: keda ahistab ema, keda isa, keda vanema klassi poisid... Kuid kõik seitse võib öelda et kogevad noores eas andestamatult palju vägivalda täiskasvanute poolt, kes neid kaitsema peaksid. Derry linn on aga juba sajandeid kurjusest valitsetud ning enamasti kloun Pennywise'i kujul ilmuv SEE näitab end lastele erineval kujul, muutudes selleks, mida lapsed enim kardavad.

Samaaegselt on "See" lugu nende hirmude seljatamisest, sõpruse võimsusest ning süütute ebaõiglaselt haavatud hingede kokkutulemisest maailmas sisalduva kurjuse võitmisest.

Kingi romaanid teeb eriliseks tema võime kirjeldada esmapilgul nähtamatuid, kuid väga reaalseid figuure ning leian, et filmil on õnnestunud väga hästi esile tuua valitud figuuride hirmud ja nende võitlus oma taustsüsteemi poolt tekitatud raskustega.

Film keskendub ehk teatud figuuridele teisiti kui minisari või romaan - näiteks Mike'i linaaega on tunduvalt lühendatud Beni ja tema sihikule võtnud Henry Bowersi kasuks, kuid Bowersi stseenid tema türannist isaga on väga tugevad ja näitavad, kuidas Bowersi tekitatud hirm tekib vaid suuremast hirmust ning võimetusest sellele vastu hakata.

Enim aega on pühendatud Beverly kui kamba ainsa tüdruku hirmumaailmale ning ainus tõeliselt välja mängitud üksikstseen on Beverly vannitoa veresaun. Kuid ka näiteks Richie ja Eddie pälvivad piisavalt tähelepanu ning Richie ema on näidatud tõeliselt võikana.

Põhimõtteliselt peaks iga lugeja, kes ühes neist vormidest on lapsepõlves vägivalda kogenud või pealt näinud, Kingi figuuridega suhtestuma ning juba seetõttu saadab tema figuure tugev empaatia.

Lisaks sellele on film aga suurepäraselt vändatud: Derry linn, selle värvid, selle elanikud, selle õhk ning majad, järgnevalt stseenide meeleolu ning värvide vahetumine ja filmi veidi lahja lõpp on kaameratehniliselt kaunilt lahendatud. Tekib täiesti ehe 90ndate filmi atmosfäär - "See" tõmbab tõeliselt endasse.

Hirmu kehastus ja sümbol ja kuripaha Pennywise tundub vahepeal olevat sõbralik, kuid tahab lapsi tegelikult siiski ära süüa - ehk siis nende hirmu süüa, ja tõeliselt õõvastav on asjaolu, et vaid lapsed teda näevad, täiskasvanute poole pöörduda ei saa, nood on korrumpeerunud ja ei näe ei Pennywise'i ega mäleta, et nende lapsed muudkui kaovad. Seega peab vapper seitse üksi hakkama saama ja klouni võitmiseks jõud ühendama.

Kui ohtlik nende missioon tegelikult on, ka selle näitamisest ei kohku film tagasi - veri ja vigastused, isegi Beni kõhulõikamisstseen on vapralt vändatud. Kui vastikud ja vägivaldsed lapsed ja noorukid olla võivad, toob "See" väga tabavalt esile, ning juba selle asjaolu reaalsus hirmutab veidi.

Lisaks sellele on Bill Skarsgard diaboolse klouni rollis suurepärane - hirmutav, ettearvamatu, täiesti labiilne ning väga äkiline Pennywise ilmub kõige ootamatutel hetkedel erinevates vormides, suurustes, ning tihti tundub, et teda pole võimalik peatada, kohe on kõik kadunud... 

"See" on muuseas just sellepärast ka niivõrd hea film, et sisaldab piisaval määral õudust, koletis-hüppab-kapi-tagant-välja-tüüpi stseene, ning sisuliselt kompleksseid ja omanäolisi tegelasi. Oli viimane aeg see film uues vormis vändata!

Kritiseerisin romaani käsitlevas blogis Kingi kohati täiesti ebaloogilist esoteerilist universumit, kus kõik probleemid tunduvad lahenevat kilpkonn ex machina kaudu - selle aspekti on film õnneks minetanud ja kuigi raamatusõprade rõõmuks ilmub siin ja seal vihjeid kilpkonna kõikenägevale instantsile, on filmi lõpp kujundatud palju loogilisemalt ja laiema ringi vaatajale seeditavamalt. 

Võiks lausa öelda, et film on parem kui romaan.

Vaadake kindlasti!

Ekskurss filmilinale: "Kingsman: Kuldne ring” (Kingsman: Golden Circle, 2017)

Karismaatiline, kiire ning humoorikas komöödia "Kingsman: Salateenistus" (Kingsman: Secret Service, 2015) tutvustas rätsepaäri katte all tegutsevat briti luureagentuuri "Kingsman", mille liikmed tegutsevad kuningas Arturi rüütlite varjunimedega, kannavad meisterlikult õmmeldud ülikondi ning õiget tüüpi kingi, on väljapeetud härrasmehed ning annavad kurikaeladele regulaarselt jalaga tagumikku.

 "Kingsmani" esimene osa oli ülipopulaarne, sest hoogne, jaburalt naljakas ja visuaalselt suurepäraselt valmistatud põnevik, ning teine osa ei jää esimesele millegi poolest alla.

Teine osa on kahe tunni ja kahekümne minutiga veel veidi pikem kui kaks tundi (ideaalne filmipikkus!) kestnud esimene osa, kuid hoiab oma tempot ja pinget kenasti üleval algusest lõpuni: ei lähe mööda kahte minutitki, kui Kingsmani ärist väljuvat Eggsyt/Galahdi (Taron Egerton) rünnatakse ja kiire autojaht järgneb. 

Kurikaelal, narkoärikal Poppyl (Julianne Moore) õnnestub Kingsmani organisatsiooni sokutada oma agent ( - või pigem osa temast. Et mismoodi? Vaadake, saate teada!) ning hävitada Kingsmani peakorter ühes agentidega, välja arvatud Merlin (Mark Strong) ja Eggsy/Galahad. Kättemaksu - ning ühes sellega loomulikult maailma päästmise - eesmärk viib Eggsy ja Merlini abi otsima jänkikolleegidelt, viskiäri katte all tegutsevalt Statesmani organisatsioonilt Kentuckys.

Ameerika büroo vastab täpipealt ameerika stereotüüpidele nagu briti organisatsioon briti stereotüüpidele. Liikmeteks on Shampanja (Jeff Bridges), Tekiila (Channing Tatum), Ginger Ale (Halle Berry) ning Viski (Pedro Pascal). Koos astutakse Poppyle vastu ning järgnevad arvukad vinged võitluststeenid ja humoorikad momendid. USA halva maitse maiguga stiil vastandub briti peensusele ning elementide otsese partnerluse iroonia tundub olevat kohati üle pingutatud, kuid on tegelikult nutikas.

Nagu esimeses osas maailma valitseda soovinud erksavärvilisi dresse armastav Samuel L. Jackson, on ka Julianne Moore'i kurikael ekstsentriline, värviline ning popkultuuri armastav tegelane, kuid pigem hüpermodernne esimese osa kurikael on seekord asendatud retrot armastava figuuriga: Poppy lemmikaeg on 50ndad ning sellel põhineb ka tema burgerirestoranist, bowlingusaalist ning kinost koosnev pelgupaik Kambodschas, Poppy Land. Humoorika kõrvalepõikena on Poppy röövinud Elton Johni, kes õhtuti tema meelt lahutab. Eltoniga tundub samuti filmi lõpuks olevat üle pingutatud, kuid kogu Poppy Landi kontsept on nii absurdne ja "Kingsmani" esimese osa lõpp vähemalt sama värviline, niiet kokkuvõtteks mind Eltoni kohalolu ei häiri.

Briti Kingsmeni organisatsiooni aspektid ning nende spetsiifiline huumor väsitati ilmselgelt esimeses osas sel määral ära, et on vaja uut ning huvitavat ökosüsteemi. Statesmani kauboikostüümid elektrilised lassod ning alkohoolsed varjunimed ühtivad paralleelselt Kingsmani elektriliste vihmavarjude, kohver-relvadega - agentide lauas istumist võimaldavad prillid on aga ühised, kuigi organisatsioonisisesed. "Kuldne ring" on seega küllaltki iseseisev film ja tegelikult polegi vaja esimest osa vaadata, et teist nautida.

Pigem ülepingutatud ongi püüded esimese osaga ühendust saavutada: TÄHELEPANU SISULINE SPOILER LÕIGU LÕPUNI - 

Statesmani võime pähe tulistatud kuuli neutraliseerida ning sellega seoses kogu Harry tagasituleku narratiiv on teoorias bioloogiliselt-loogiliselt veidi ülepingutatud elemendid, kuigi filmi lõpustseen ja Poppy miniarmee üle võidu saavutamise etapid on väga tõhusad, ja lihtsalt coolid stseenid - Colin Firth ja Taron Egerton on ka juba harjunud koostööd tegema ning tandemina suurepärased kaklejad ning taktikalised partnerid. Kuid amneesia ning mälestuste traumaatilise sündmuse kordamise abiga ja seejärel Harry keskne roll topeltagendi paljastamisel kombineerituna Visky minevikutragöödiaga on nõrgad elemendid. "Kuldne ring" võiks samamoodi keskenduda kobedatele võitlusstseenidele nagu "Salateenistuski". 

SPOILER SAI LÄBI!

Kuid hoolimata mõningatest narratoloogilistest nõrkustest jäävad supervinged, originaalsed, kohati ülepingutatud kuid alati väga hästi teostatud võitlus-, tagaajamis-, õhkulaskmis- ja kaklusstseenid. Kaamerat on juhtitud piisavalt dünaamiliselt, et vaataja tunneks end stseeni keskel seisvat, kuid siiski on alati võimalik jälgida kogupilti (2010ndate shaky cam trend on mu jäädavalt traumatiseerinud, Jason Bourne, sa tõbras!).

"Kingsmani" siht oli olla James Bondi paroodia, kuid võttes end huumoriga, pingutades teatud elementidega üle, kuid suutes siiski pakkuda väga omanäolisi tegelasi, autentselt põnevaid stseene ja head jutustust, on ootused kindlasti ületatud. Humoorikate põnevusfilmide fännidele on ka "Kuldne ring" tõeline maiuspala.

Arvamusreede, 9/17: Kirjanduse parim sajand

Tere tulemast, kallid kirjandussõbrad. Täna räägime põnevamatest sündmustest kirjanduse ajaloos.

Keskendun maailmakirjanduse ning euroopa kirjanduse ajaloos punktidele, mis mulle erilist huvi on pakkunud; sajanditele, mida pean eriti huvitavaks; ning autoritele, kel minu silmis eriti suur kultuuriline mõju. Loetelu on täielikult subjektiivne, ajalooliselt lünklik ja esindab minu arvamust - täielikkuse- ega täiuslikkuse eesmärki ning asiseid sihte seatud pole. Mõtisklen orgaaniliselt mõtiskluse käigus, nagu arvamusreedele kohane.

Ootan huviga teie täiendusi kommentaarides! :- )

Suure saagade ajastu: nii aasia kui skandinaavia kirjanduslikus ruumis ilmus arvukalt tähtsaid ja mahukaid teoseid, näiteks arvatavalt 11. sajandil Shikibu Murasaki "Prints Genji lugu" (link), mis on tänapäevani üks tähtsamaid jaapani kirjanduse teoseid ning psühholoogiliselt ja sümboolselt täiesti omalaadsel tasemel. Kuid statistiliselt tähtsamaks võiks pidada 13. sajandit, mil ilmavalgust nägid islandi (Íslendingasögur ongi selle ajastu nimi islandi kirjanduses) ning norra saagad: Gunnari saaga, noorem Edda, Heimskringla, Egilli saaga jne. Kuid samuti ilmusid Hartmann von Aue Iwein, Rumi Masnavi, Nibelungide laul, Wolfram von Eschenbachi Parzival ning luulekogu Shokukokin Wakashū - tänapäevani kultuurilist tähtsust kandvad ning oma maa ajaloos keskset rolli mängivad teosed. Ning näiteks islandi saagasid on tänapäevalgi väga põnev lugeda!


Seevastu 14. sajandile kui itaalia renessansi algusele omistatakse üldiselt suuremat kultuurilist tähtsust - jah, ilmusid nii "Dekameron" (link) kui "Jumalik komöödia" (link) kui "Canterbury lood" (link), kuid sellest edasi vaadates on muud sajandid tunduvalt huvitavamad.

Suurte mõtlejate ajastu: 16. sajand - hetkeks tuleb ikka pilk filosoofide poole pöörata - Erasmus! Thomas More! Machiavelli! Ficino! Luther! Rabelais! Bacon! Cervantes! Külastasin kunagi Tartus seminari "Euroopa ideede ajalugu", mis tegeles kõigi heade mõtlejatega euroopa poliitilises arengus ning sellest sajandist pärineb ilmselt enim helgeid päid, kes ideid inspireerinud. Rohkem antud hetkel öelda pole, kuna mõtlejatega see blogi väga ei tegele, kuid 16. sajand kui Euroopa õitseng mõttevalangute alal on mainimist väärt.

Shakespeare: Olen enamiku Shakespeare'i motiividega tutvunud ühel või teisel määral ja tundub, et suuremat draamaklassikut keegi enam nimetada ei oskagi. Vastupidiselt näiteks Goethele, kes minu jaoks üldse saksa kirjanduse lipulaeva ei kehasta - ei minevikus ega olevikus -, on Shakespeare jätkuvalt maailmadraama lipulaev nr. 1. Selles blogis on juttu tulnud "Kuningas Learist" (link), "Romeost ja Juliast" (link) ning Macbethist (link). Shakespeare'le kuulub ka 17. sajand.

Prantsuse kõrgaeg: 17. sajandi kontekstis tuleks mainida vägagi nauditavat Molière'i ("Misantroop", "Tartuffe" - kuid selle blogi lehtedel neid veel näha pole olnud"), ning Jean Racine'i (ka "Iphigenie" ja teised Racine'i draamad on veel lugemata), samuti Blaise Pascali. Nimetatud autoritest siin üldse juttu pole olnud - lugeda on ühesõnaga ka vanema klassika kategoorias küll ja veel!

Realismiajastu: 19. sajandi romaanide nimekiri on lõputu ning euroopakeskne. Olen siin käsitlenud arvukalt 19. sajandi romaane, kuid mainin vaid üldiselt, et realismi õitsengu peamised kolded olid vene, prantsuse ning saksa kirjandus. Lõppkokkuvõttes mind 19. sajand eriti ei paelu, vaid mõned sajandi lõpu romaanid nagu näiteks "Buddenbrooks" (link), mis on küll kirjutatud 19. sajandi lõpus, kuid tegelikult kuulub juba 20. sajandisse.

20. sajandi kirjandus on pärast modernismiajastu piiride laienemist ja autori subjektiivsuse ning autonoomia kehtestamist muutunud ülemaailmseks kaleidoskoobiks, kus värvikombinatsioonid iga väikese liigutuse järel muutuvad. 20. sajand on kirjanduslike sajandite hulgas minu lemmik, just sest valitsevaid tendentse pole võimalik ühe või kahe käe sõrmedel loetleda.

21. sajandi kirjanduse kohta pole hetkel võimalik üldiseid järeldusi teha - vaid on selge, et maailm on enam kui eales varem omavahel seotud ja ühendatud ning tänu Interneti levikule ja elektrooniliste raaamatute turu laienemisele kirjuneb valik veelgi, mis on väga huvitav ja arendav tendents. Pigem kaob "üldise olukorra" kommenteerimise võimalikkus, sest olukord pole enam ülevaatlik. Tekib eksponentsiaalse modernismiperioodi fragmenteerumise kordumise ning eksistenstiaalse kriisi oht  - kuid kuna üldine teadmiste tase on - teoorias - kõrgem kui 20. sajandi alguses, peaks tavainimene Interneti kasutamisega hakkama saama.

Kultuuripessimistlik käpiknukk mu õlal sosistab küll: "Instagramm on tänapäeva noore entsüklopeedia, kirjandus on ühe jalaga e-kirstus! Keegi ei austa enam teadmiste omandamist!" - olen äraootaval seisukohal, kas Interneti mõju kirjandusele kui institutsioonile on pigem edasiviiv või stagneeriv.

Mis on seega kirjanduse parim sajand? Minu jaoks jääb selleks 20. sajand, kuid kindlasti ei tohiks unustada, et pea igal eelneval sajandil on omad tähelepanuväärsed pärlid ja kultuurilised kõrgpunktid, mis tänapäevani huvi pakuvad.

Milline sajand pakub teile enim huvi ning millise sajandi olete juba unustanud? Millist sajandit uuriksite, kui saaksite kuu aega puhkust võtta? Kohtume kommentaarides ;- )

Ekskurss filmilinale: "Philadelphia" (1993)

1993. aastal filmilinadele ilmunud draama "Philadelphia" (režissöör ka näiteks "Voonakeste vaikimist" dirigeerinud Jonathan Demme, peaosades Tom Hanks ning Denzel Washington, kõrvalosas Antonio Banderas) on südantlõhestav draama ühe julge indiviidi võitlusest oma õiguste eest.

"Philadelphia" omab filmiajaloos tähtsat kohta kui esimene tuntud ning edukas Hollywoodi film, mis käsitleb homofoobia, HIV-viiruse ning AIDSI temaatikat. Film kandideeris parima filmi Oscarile ning Tom Hanksi pärjati oma töö eest parima meesnäitleja Oscariga.

Osaliselt kohtudraama, osaliselt vähidraama tüüpi "Philadelphia" on tundeline rahulikus tempos ohtrate lähivõtetega vaatajat praktiliselt koheselt haarav film. Ekspositsioonis ilmneb, et Beckett (Hanks) on oma prestiižika, Philadelphia suurima advokaadifirma karjääriredelil parasjagu astumas partneripositsiooni eelastmele, kui hetk enne tähtsat protsessi kaob fail, mille Beckett eelneval õhtul kirjutuslauale jättis. Sündmused kuhjuvad ning Beckett lastakse firmast hoopis lahti. Kuid noormees ei lase suurkorporatsioonil end alla suruda ning alustab võitlust oma õiguste eest.

Muuseas ilmneb filmi esimestes stseenides, et Beckett on eluähvardavalt haige, kuid kas tegu on vähi - minu esimene pakkumine - või mõnd muud tüüpi haigusega - hiljem tuleb välja, et noormees on HIV-positiivne ning jõudnud AIDSi faasi ja oma eluga peatselt hüvasti jätmas. Beckett soovib firma kohtusse kaevata ebaõiglase kohtlemise ning diskrimineerimise eest.

Tema järjekorras kümnes abipalve viib Becketti advokaadi Joe Milleri (Washington) büroosse, kelle vastu Beckett aegu tagasi kinnisvara asjus vaidles. Miller on üpris konservatiivsete vaadetega ning peab homoseksuaalsust vastikuks haiguseks - seega keeldub mees esmalt, kuid nõustub hiljem Becketti hagi esindama. Koos astuvad mehed kohtu ette.

Filmi käigus räägitakse erinevatest HIV-viirusesse nakatumise ohtudest ning sellega seotud stigmadest, AIDSi kui "homohaiguse" esimesest levikulainest ning puudutatakse põgusalt homoseksuaalse mehe pere- ning suhtemaailma. Ilmselged väärarvamused nagu puudutusest nakatumine ning juriidilised probleemid nagu abieluõiguste puudumine leiavad kahe tunni pikkuses filmis oma koha ning kuigi mõnda aspekti nagu Becketti ja tema elukaaslase suhtedünaamika puudutatakse üpris põgusalt, on kõik vajalik detailidele ülimat tähelepanu pöörates filmilinal edastatud.

Üle kõige tuleb kiita oma Oscari rohkem kui auga ära teeninud Hanksi näitlejatööd. Juba filmi esimese kümne minuti jooksul võtab silmi vidutama stseen, mil Hanks oma nimekirjas ilmselgelt viimast kohta hoidnud Milleri keeldumise järel tolle büroo ukse ees seisab ning oma olukorra lootusetust vaagib, hetkeks murdub ning siis taas päikesesse vaadata otsustab. 

"Philadelphias" on üldiselt väga palju lähivõtteid ning kuigi tänapäeval tundub selline kaameratehnika olevat veidi vananenud, mõjub miimika täpse jälgimise võimalus ning lähivaates end pakkuva näo ja  avatud, kaitsetu tundemaailma esitus tohutult intensiivselt. 

Samuti emotsionaalne ning kaunilt mängitud on Snipesi Milleri areng: advokaadi algne kitsarinneline seisukoht homoseksuaalsetest meestest kui haigetest värdjatest muutub aina avatumaks, ning järk-järgult langeb kate tema silmilt.

Mees võitleb esmalt uutlaadi mõistmise vastu, tunneb veel hirmu teadmatuse ees, kuid lõpuks lubavad Becketti panus ja avatud isiksus ning sellest tulenev kiindumus Milleri figuuril eelarvamustest vabaneda ja oma süda erakordsele mehele avada.

Võib-olla esmapilgul ühekülgsed tunduvad Becketti perekonna ning elukaaslase pühendumine ning heakskiit tema staatuse, valikute ning orientatsiooni suhtes - kuid üksikasjade üle lähemalt mõtiskledes ilmeb, et problemaatika ning narratiivi tasakaalu hoidmise mõttes on kõike käsitletud täpselt piisaval määral.

(Näiteks - spoiler algab - kohtuprotsessist ilmnev sisuliselt lahkamata jääv teemakompleks, et Beckett on oma partnerit petnud ja sel viisil HIV-viirusesse nakatunud, seades ohtu ka oma partneri; ning et see on mingil hetkel olnud tõsine probleem nende suhtes, mis on aga ületatud suuremate vaenlaste vastu võitlemise nimel, seisab omal kohal - spoiler lõppeb - ja pakub vaatajale parajas koguses ainet figuuride dünaamikat iseseisvalt edasi mõtlemaks, andes kõik taustafaktid, kuid keskendudes põhinarratiivile. Intelligentne lahendus!)

Samuti on tegu ääretult emotsionaalse filmiga, kuid pisarakanaleid ärritavate stseenidega pole ka ilgelt ülepingutatud - haigla, kohtusaali, raamatukogu ning elutoa vahele on jäetud täpselt õiges koguses ruumi ja õhku, et tundestada olukord ning luua empaatiat, kuid jääda asiseks ja tegeleda ka juriidiliste aspektidega oskuslikult.

"Philadelphia" on visuaalselt, audiaalselt, näitlejatöö ning kaameratöö, tempo, narratiivi, nüansside ning kogumulje poolest tõeline meistriteos ning väärib mitmekordset vaatamist.

Soovitan kirglikult!

Ekskurss filmilinale: "Tume torn" (The Dark Tower, 2017)

USA õudusromaanide meister ning arvukate kultusstaatust nautivate õudusfilmide ("See", "Carrie", "Lemmikloomade surnuaed", "Hiilgus" jne) autor Stephen King avaldas oma epopöa "Tume torn" aastatel 1982-2012. Sari koosneb siiani üheksast raamatust ning on inspiratsiooni saanud "Sõrmuste isanda" triloogiast, Clint Eastwoodi filmidest ning kuningas Arturi lugudest. Romaanide ainetel ilmus sel aastal film, mille lavastajaks Nikolaj Arcel ning peaosades Idris Elba, Matthew McConaughey ning Tom Taylor.

"Tumeda torni" põhinarratiiviks on kõiki maailmu koos hoidev ülipikk tume torn, mille hävingut üritab takistada maailma viimane laskur Roland (Elba) ning mida üritab purustada mees mustas (McConaughey), selles filmis Walter O'Dimi nime kandev kaost teeniv kurjam.

Tänapäeva New Yorgis isa surmast peale imelikke unenägusid nägev ja nende aineil õõvastavaid apokalüptilisi pilte joonistav Jake Chambers (Taylor), kes üritab armastava ema (Katheryn Winnick) abiga reaalsuse ja fantaasia vahele piiri tõmmata, kui äkitselt selgub, et piir puudub ja Jake reisib alternatiivuniversumisse, et aidata Rolandil põlisvaenlase vastu võidelda. Loomulikult on tee tumeda meheni sillutatud arvukate uskumatute kohtumiste ja keeruliste katsumustega.

"Tume torn" on meeldivalt pealiskaudne seiklusfilm, mille teatud visuaalsed stseenid nagu torn ise, ning peategelased (McConaughey ja Elba) on sama pealiskaudsel tasandil piisaval määral paeluvad, et nende tegemisi jälgida. Taylor on keskmine noor näitleja keskmise noore kangelase rollis ning tema õilmitsev kuid kompleksne isa-poja-suhe Elbaga ei ole niivõrd hingestatud kui võiks olla, suhte areng, tempo selle etappide vahel ning dialoogidki on kohati laisalt kirjutatud.

Vaatasin hiljuti võrdluseks neljaosalist Kingi romaanide ainetel vändatud telefilmi "The Stand", ning ka seal on üheks protagonistideks tume mees, antud sarjas kannab sama kurikael nime Randall Flagg. Flaggi mänginud näitleja on figuuri üdini julma lapselikkust tabanud paremini kui McConaughey, kes teeb küll head tööd, kuid kahvatub otseses võrdluses.

Narratiivist endast rääkides, raamatute ning filmi sisu detaile avaldamata: Rolandi iseloom ning tema valikud O'Dimiga suheldes on kohati täielikult muudetud, romaanides on ka Jake'i saatus filmi omast vägagi erinev. Kuid ilmselgelt müüb Hollywoodis teatud tüüpi narratiiv. Kuid tegu on taaskord halva sisulageda põnevikuga, nagu viimase aja komöödiate ja põnevike haigus ikka: ei narratoloogilisele joonele, narratiivi detailidele, figuuride taustale, arengule, dünaamikale, ega põhikonflikti detailidele pole tähelepanu osutatud. Visuaalselt on film hea, sisuliselt ja teostuselt nõrk.

Kokkuvõtteks võib "Tumedat torni" kerge meelelahutusena vaadata küll, kui teid justkui huvitaks Kingi raamatute universum, kuid olete liiga laisk, et kaheksast raamatust koosnevat sarja alustada. Kuid kui Elba kaasahaarav Rolandi kehastus ning igat stseeni lüpsev tubli hingestatud kesisest materjalist parima tulemuse saavutanud näitlejatöö ja McConaughey ilus brünett elegantselt liikuv figuur ja sellega kaasnev esteetiline nauding välja arvata, on tegu üpris unustamisväärse filmiga. Raamatute lugejatele film ka ilmselt erilist naudingut ei pakuks - pigem ohtralt pettumust.

Arvamusreede, 8/17: Millise maa kirjandus on parim?

Tere, kallid raamatusõbrad!

On taas aeg raamat hetkeks käest panna ja mõtiskleda hetkeks selle üle, mida, miks, kuidas, kellest, millal ja milleks loeme. Käesoleval kuul tahan välja tuua mõned oma kirjanduslikud lemmikmaad ja loetleda kontrastina ka mõned maad, mille kirjandus mulle üldse peale ei lähe.

Kirjandusega on teatud mõttes nagu veinidega: mõne riigi veini valides võin kindel olla, et pea iga pudel toob kõrgema klassi naudingu, mõne riigi veinide hulgast tuleb hoolikalt valida ning teatud riikide riiulitest käin ringiga mööda.

Kindlasti leidub veel põnevaid maid, mis üllitanud arvukalt head kirjandust - olen oma blogi ülaosas sorteerinud kõik käsitletud raamatud päritolumaa järgi, niiet miks mitte avastama minna! Selge on aga, et on maid, kust olen lugenud vaid kahte-kolme romaani ja selle põhjal neid nende kolme nimekirja järgi sorteerima ei hakka. Käsitletud on vaid maid, mille kirjanduse ja kirjanduslooga olen tutvunud enam kui kahe romaani põhjal.

Tasakaalu nimel reastan - pingerida puudub - viis kirjanduslikult väga põnevat, kolm neutraalseid tundeid tekitavat ning kolm mittemeeldivat riiki. Lingin postituses vastava kirjanduse sisule oma blogis. Ootan huviga teie kommentaare ning täiendusi antud teemal! :-)

Eluaegsed: suurbritannia (link), norra (link), jaapani (link), hispaania (link) ja USA (link) kirjandus

Suurbritannia kirjandus jaguneb surematuteks klassikuteks (Wilde, Dickens, Kipling, Lawrence), ning uuemateks värvilisema taustaga kirjanikeks (Shire, Kureishi), ja kogu see mitmekesisus ühe kogumikuna on põnev. Kuid briti kirjandus on alati igati meisterlik, sisuliselt eriline, stilistiliselt hoolitsetud ning ka oma ebakonventsionaalsetes variantides oskuslikult ning hoolikalt lihvitud.

On teatud erandlikke teoseid briti kirjandusest, mis mulle pinget ei pakkunud (Galsworthy, Penny), kuid halba stiili neilegi ette heita ei saa.

Norra kirjandus on kohati kohutav, kuid selle sõna parimas mõttes. Siinsesse blogisse on mahtunud Ibseni, Hamsuni, Knausgardi ja Faldbakkeni kirjandust. Norra kirjanikele on ühine teatud makaaber jutustamisviis, mis näitab inimese võikaid, ebasümpaatseid omadusi ning keskendub tihti mitte moraalsele ambivalentsusele vaid moraalsele autonoomiale mida võiks konventsionaalselt kategoriseerida moraalituks, ning progressiivselt nimetada julgeks. Norra autorid ei jutusta elust läbi lillede, nad ei karda oma figuure lugeja ees paljastada ning kirjeldada kõige ängistavamaid tundeid ja olukordi, kuhu üks inimene võib sattuda. Põnev ning ebamugav - selle sõna kirjandusliku elamuse kirjeldamise kõige paremas mõttes.

Jaapani kirjandusele on omased visuaalsete elementide tabav ning rikkaliku sõnavaraga kirjeldamine, neile emotsioonide omastamine, teatud melanhoolne-nostalgiline meeleolu, teatud müstika ning julge seksuaalsuse käsitlemine. Sellele lisandub teatud filosoofiline eksootika ning kaunis kõnemaneer. Siiani olen jaapani kirjandusest lugenud peaaegu eranditult väga häid raamatuid (Kawabata, Murakami, Ishiguro).

Hispaania kirjanduse alla võtan kokku ladina-ameerika (link), hispaania ning portugali kirjanduse, kuna minu suurte lemmikute top 20s on ohtralt esindatud hispaaniakeelseid kirjanikke: Borghes, Marquez, Lorca, Guimarães Rosa, Pessoa, Vargas Llosa. Realistlikult blogi ajalugu ritta sättides on näiteks Nobeli sarjast mitu keskmist muljet jätnud teost, kuid lemmikud on niivõrd tugevad lemmikud, et kaaluvad Nobeli kogemused tugevalt üles.

Keskmised: prantsuse (link), vene (link), ning austraalia (link) kirjandus

Prantsusmaa mullast on üllitatud piisavalt suurepärast kirjandust, esimestena tulevad hetkel mõttesse Flaubert, Sartre, Gide ning Houllebecq. Kuid Prantsuse kirjandus on samal määral ennast imetlev ning eksistentsialismiga küllastumiseni täidetud (Rollande, France, Mauriac), samuti on selle maa kirjanduses liiga palju arhitektuurist hullunud teoseid (Hugo, Stendhal, Balzac) ning odavaid klassikute imitatsioone, mis lõppeks pettumuse valmistavad.

Venemaa kirjanduses on samuti arvukalt suuri klassikuid (Dostojevski, Bulgakov, Pasternak, Gogol), kuid esineb piisavalt samasuguseid odavaid imitatsioone ja liiga tihti on ära toodud mingisuguste kõrvaliste figuuride tohutud sotsiaalpoliitilised eskapaadid päevapoliitilistel teemadel, mida on minul vähemalt tüütu lugeda (Samuti Dostojevski, Pasternak, ning Tolstoi).

Austraalia kirjandus tundub olevat oma modernsele ajastule alles lähenemas, kuna kõik sealt tulnud romaanid, millega olen kokku puutunud (Flanagan, Roberts, McCullough) meenutavad mulle pigem 20. sajandi alguse või hoopis sajandivahetuse suuri arenguromaane, kus tegelaste ja käsitletud aastate arv on konsensuse poolest lineaarses seoses romaani kvaliteediga. Kõik ülalnimetatud loetud teosed küll meeldisid mulle väga, kuid kui neid näiteks norra või isegi siin keskmiste ritta sätitud prantsuse kirjandusega võrrelda, tunduvad nad struktuurilisest seisukohast võrreldes vägagi sarnased.

Unustamisväärsed: rootsi (link) ning  itaalia (link) kirjandus

Rootsi kirjandusega olen tutvunud eelkõige Nobeli kirjanduspreemia sarja autorite põhjal, kellest ükski mulle suurt pinget ei pakkunud - oleksin väga huvitatud, kui teil on pakkuda mingeid häid rootsi kirjanikke (kriminaalromaane ma ei loe). Kuid hetkeseisuga, kui surematu ning võrratu Astrid Lindgren välja arvata - tema raamatud on täiuslikud teemandid -, on minu kogetud Rootsi kirjandus siiani olnud üpris kesine.

Itaalia kirjandusest ei oska ma hetkel nimetada ühtegi head näidet. Olen sirvinud nii uuemaid kui vanemaid teoseid, kuid - kui Dante ja Petrarca ja Leopardi välja arvata - pole leidnud mitte midagi paeluvat. Puudub võime luua erakordseid figuure, stilistilist erilisust või väljapaistvat narratiivi.

Lisaklausliks on eesti ja saksa kirjandus, millega olen lihtsalt liiga lähedalt tuttav, et suuremaplaanilisi laiahaardelisi arvamuskommentaare teha. Olen lugenud arvukalt suurepäraseid saksa romaane ning eesti romaane, kuid samuti kesiseid ning halbu romaane. Tegu on kahe mulle kõige tuttavama maa kirjandusega ning ülaltoodud nimekirju kokku pannes ei tulnud mulle üheski kolmest kontekstist korrakski pähe kummagi maa kirjandus. Arvan, et see asjaolu räägib enda eest.

Aga arvamusmonopoli ma krabama ei kiirusta - mida teie arvate? ;-)

Sellised on minu kirjanduslikud eelistused lähtuvalt riigist. Milliste riikide kirjandus on teile enim muljet avaldanud, ning millise riigi kirjandus ei paku teile üldse pinget? Kas olete mõtisklenud oma lemmikkirjandusriigi üle või leiate, et kirjaniku päritolu ei oma mingit tähtsust?

Kaunist nädalavahetust! :-)

Nobeli kirjanduspreemia 1959-1960. Salvatore Quasimodo ja Saint-John Perse luule

Kuna luulest pole minu arvates võimalik arvustavalt kirjutada, esiteks luule eriti subjektiivse ja tundelise loomuse tõttu ning teiseks luule tõlkimise keerulisuse tõttu, olen siiani luule eest Nobeli kirjanduspreemia pälvinud laureaatidest teinud vaid lühida, informatiivse postituse.

Loen küll nende luulet ja tekitan enesele mulje neist autoritest, kuid ei soovi neid omadussõnadega hea-halb-perspektiivist analüüsida, vaid pelgalt kirjeldada.

Kuna antud ajavahemikus pärjati kahte luuletajat järjest Nobeliga, otsustasin nood ühte informatiivsesse postitusse kokku panna - minu põhieesmärk on siiski tuua teieni arvamuspostitused 20. sajandi romaanidest. Kuid täielikkuse mõttes ei tohi Salvatore Quasimodo ning Saint-John Perse loomulikult Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarjast puududa ;-)

Nobeli kirjanduspreemia 1959: Salvatore Quasimodo

Itaalia luuletaja, toimetaja. piiblitõlk, kriitik ning proosakirjanik Salvatore Quasimodo (1901-1968) on ühes Giuseppe Ungaretti ja Eugenio Montalega itaalia tuntuim luuletaja. Nobeli preemia anti põhjendusega, et tema luule väljendavat "meie aja elu traagilist kogemust klassikalise tulisusega".

Quasimodo kirjutas eelkõige Itaaliast ning kodukandist Sitsiiliast, religioossetest motiividest ning surma tähtsusest ja elamusest. Tema eeposte ja Piibli tõlked mõjutasid autorit ning tõid Quasimodo luulesse ka mütoloogilisi teemasid, kuid samuti tõlkis autor näiteks Molière'i, Shakespeare'i ning Pablo Neruda luulet.

Quasimodo avaldas küll esseesid ning kriitikat fashistliku rezhiimi vastu, kuid ei ühinenud Itaalia vastupanuliikumisega - tema poliitilised teod piirdusid kirjaliku sfääriga. Siiski on eriti pärast Teist maailmasõda ka tema lüürilistes tekstides seltskonnakriitilist tooni. Üldiselt Quasimodo stiilist rääkides aga sai prantsuse sümbolistise eeskujul määravaks tema luule hermeetiline sümboolika (nagu ka Ungaretti ja Montale loomingus märgata), tugevalt subjektiivne enda loodud keel. Autor luuletab vabavärssides, subjektiivselt tähenduslike sõnade ja fraasidega.

Quasimoto valitud luuletusi on Erri kultuuriraadio lindistuses võimalik kuulata siin (link)

Inglisekeelseid luuletusi on võimalik lugeda siin (link)

Lugemisproovina veidi inglisekeelsest tõlkest:

To my Father

Back and forth your sun cap moved

in the little space they always left you.

For me, too, everything was measured

and I have borne your name

a little beyond the hatred and the envy.

That red on your cap was a mitre;

a crown with eagle's wings.

and now in the eagle of your ninety years

I wanted to speak to you -- your parting

signals coloured by the night-time lantern --

to speak to you from this imperfect

wheel of a world,

within a flood of crowded walls,

far from the Arabian jasmine

where you are still, to tell you

what once I could not -- difficult

affinity of thoughts -- to tell you (not only

the marshland locust, the mstic tree can hear)

as the watchman of the fields tells his master:

'I kiss your hands.' This, nothing else.

Life is darkly strong.

*

Uomo del Mio Tempo

Everyone stands alone at the heart of the world

pierced by a ray of sunlight,

and suddenly it is evening. 

Nobeli kirjanduspreemia 1960: Saint-John Perse

Prantsuse luuletaja ning diplomaat Ameerika Ühendriikides, Saint-John Perse (kodanikunimega Marie-René-Alexis Saint-Léger; 1887-1975) on rahvusvahelisel maastikul tuntum nimi, suuresti kuna luuletaja elas diplomaadina 1914-1940 ning hiljem aastani 1967 USAs, ning pälvis luuletajana tuntust nii seal kui Inglismaal. 

Perse pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1960, oma "kõrgelennulise ning elavalt visuaalse luule" eest. 

Ka Perse kirjutab vabavärssides, luuletuste sisuks on eelkõige subjektiivsed tunded ning impulsid; autor on kirjutanud nii putukatest, merest, linasest riidest kui soolast.

Eesti keelde on tõlgitud vaid üks Saint-Perse luuletustest: "Ahtad on laevad", mis peaks olema osa luulekogumikust "Anabase" ning on ühes Perse Nobeli kirjanduspreemia vastuvõtukõnega leitav Akadeemias 1989/3.

1911. aastal ilmunud luulekogumikku "Eloges ja teisi luuletusi" on täisversioonis võimalik kõrvuti inglise ja prantsuse keeles lugeda siin (link)

Mart Kadastik: "Eluaegne" (2015)

Eesti kirjaniku ning ajakirjaniku Mart Kadastiku (sünd. 1955) sulest on nüüdseks ilmunud neli ilukirjanduslikku romaani: „Kevad saabub sügisel“ (2013), „Suvi sulab talvel“ (2013); Katariina Tammertiga kirjutatud „Paarismäng“ (2014) ning "Eluaegne" (2015). Kadastiku sulest on aga ilmunud ohtralt ajalehesisu: autor oli aastatel 1977–1998 "Edasi" ning seejärel "Postimehe" peatoimetaja.

Kadastiku põhileivaks tunduvad olevat üldinimlikud teemad nagu meeste ja naiste vahelised suhted, meheksolemine elu kuldses sügises, ning seksuaalsusega seotud küsimused, fantaasia segunemine reaalsusega ning iseenese seksuaalne leidmine. Neid teemasid käsitlevad laias laastus kõik ülalmainitud romaanid.

Seksuaalfantaasiate ning -traumade ja sellest lähtuva eneseleidmisega tegeleb ka Kadastiku neljas romaan, "Eluaegne", mis toob lugejani Nils-Kaspar Koppeli väga huvitava eluloo. Oma elu esimeses pooles Kaspari ning teises pooles Nilsi nime kandev noormees elaks läbi justkui mitu elulugu: noore tudengina prantsuse keele professori haardes, NSVLi spioonina põrudes, ärimehena edu saavutades ning suhetes naistega neid mõista üritades neist kaugenedes.

Et Nils ja Kaspar justkui kaks erinevat figuuri oleksid, põhjendab romaani narratiiv: tudengipõlves välismaal õppides vabameelselt tudengineiu ühemõttelisest pakkumisest keeldunud ning hiljem sügava trauma läbi elanud Kaspar otsustab mineviku selja taha jätta ning enesele kindlad eesmärgid seada. Temast saab prantsuse pesu ning muud kaupa importeeriv edukas, jõukas ärimees. Nilsil arenevad mitmed suhted erinevat tüüpi naistega, kuid tõelise sideme või enese neis leidmine osutub väga keeruliseks.

Nils/Kaspar (sic!) on kohati skurriilne, kohati realistlik, kohati väga pingutatult seksuaalsusest motiveeritud ning kohati lihtsalt hädine meestüüp, mis teeb temast ühtlasi ebasümpaatse ning samas väga huvitava figuuri. Tema suhted tugevate, nõrkade, noorte, rumalate, iseseisvate naistega ning tema maneer läbi lillede jutt jätta ning asjadele kohe ning otsekoheselt läheneda on sümpaatne, kuid tekitab enamikus naistes tõkkeid ning konflikte. 

Võiks ühest küljest argumenteerida, et Kadastikul pole oma naisfiguuride kujutamine õnnestunud niivõrd elutruult kui vägagi mitmekihilise Nils/Kaspari loomine: mitmed kõrvalised naised esindavad vaid tüüpe; neil on protagonisti erinevate külgede esiletoomise, mitte naise ja mehe dünaamika objektiivse lahkamise funktsioon. Kuid need on Nilsi jaoks suures plaanis ka tähtsusetud naised - tema elu läbivalt voolivaid naisi lahatakse piisaval määral.

Dialoogid on kohati väga huvitavad ning sõnastus ja stiil tihti äärmiselt omapärased, kuid Kadastiku stiil on vonklev – mitmed leheküljed haaravad endasse ja on nauditavad, kuid mitmed lõigud jäävad oma stilistiliste klisheede taha kinni.

"Eluaegse" figuuridevahelise dünaamia ning psühholoogilise arengu pärlid on romaani kesksed – eluaegsed – suhted Hege ning Kaspari/-Nilsi ning Irmeni ja Nilsi vahel – realistlikult edutud ning viljatud, kuid täis kahe soo püüdeid teineteisele läheneda, figuuride areng, isiklike traumade ületamine ning selle läbi seotud olemine ja lõpuks siiski vaid enesesse jäämine. Romaani lõpp, olgu ta ootamatu, on siiski oodatav, kuid siiski on kahju romaani käest panna.

Eriti huvitav ja eesti kirjanduses vähekäsitletud aspekt on seksuaalsed huvid, kalduvused, normist väljapoole jäävad erutavad asjad, nagu Nilsi kalduvus vägivallale ning seksiakti vaatamisest saadud nauding, mida naine, kellega Nils seda jagada sooviks, jagada ei taha ega saa. Samaegselt on üpris selgelt psühholoogiliselt näidatud, millisest traumast on Nilsil sellised soovid tärganud. Nii jääks Kadastiku figuuride seksuaalne dünaamika siiski kuidagi kuivaks ja kliiniliseks.

Teisalt käsitleb Kadastik näiteks vägistamise erutavuse temaatikat väga subjektiivselt mehe seisukohast, mis on üpris radikaalne ja räige, kuid võiks seletada üht-teist meeste mõttemaailmast ning fantaasiast ja fantaasia täitmisest või täitmata jäämisest ja erinevustest fantaasia ja reaalsuse vahel. Kuidas Nilsi mineviku varjud pidevalt jälitavad ja kuidas tema unenäod teda piinavad, on väga haarav lugeda. Ka see sund ning see rahutus on - eluaegne. Ilmselgelt suurepäraselt valitud pealkiri!

Ühesõnaga - keeruline raamat mitmete häirivate, mitmete ülihuvitavate aspektidega. Houellebeqci või Knausgårdi fännidele pakub Kadastik kindlasti pinget, nõrganärvilistele mitte. Mind ta intrigeeris ja loen teda ilmselt tulevikuski.

Arvamusreede, 6/17: Kui tihti peab raamatuid lugema?

Tänane mõttekõlks kuulub lugemise kui hobi ning harjumuse valdkonda.

Teada-tuntud-tõestatud fakt on, et lugemine stimuleerib ajutegevust, maandab stressi ning arendab loogikat ja emotsionaalset intellekti. Regulaarne raamatu kättevõtmine rikastab sõnavara, edendab kognitiivseid võimeid ning hoiab mõistust ka vanaduspõlves värskena.

Kui tihti tuleks teadlaste arvates lugemise eeliste täieliku ärakasutamise nimel lugemisega tegeleda?

Artiklid räägivad pelgalt regulaarsest harjumusest, ühes on juttu minimaalselt kuuest minutist päevas, teine mainib, et tund aega päevas oleks sobilik harjumusmiinimum. Kuid argipäev, pere- ja tööelu ning muud faktorid jätavad lugemisele lubatud aja vahel kriminaalselt napiks.

Kui tihti peaks siis ikkagi lugema? 

Vastus on väga subjektiivne. Minu arvamuse kohaselt tuleks veidi lugeda iga päev, kuid olen väga tihedalt kirjandusega seotud inimene. Minu jaoks oleks minimaalselt piisav pühendada kaks poolpäeva nädalas ilu- või teaduskirjandusele - kuid lubada enesele iga kord vähemalt kaks tundi puhast narratiivi sukeldumist.

Kuna mulle meeldib kategoriseerida, samal ajal sildistamata, üritan siinkohal oma tähelepanekute põhjal huumoriprisma läbi kirjeldada põhilisi lugejatüüpe.

Jagaksin kirjanduse armastajad pelgalt aja kriteeriumi arvesse võttes kolme hinnanguteta ning eelarvamusteta moodustatud fiktiivsesse-spekulatiivsesse gruppi:

1) käekoti-tüüp: loeb igal v6imalusel

Sellel lugejatüübil on a-la-ti raamat kaasas, nagu nimigi ütleb enamasti siis käekotis. Meesoo puhul on märgata raamatut tagi sisetaskus või cargopükste küljetaskus. Tähtis on kasutada kõiki üle veerandtunni kestvaid oote- ning transiidihetki lugemiseks. Tuleb ju raamatute nimekirjas edasi jõuda! Iga minutit otstarbekalt kasutav ning üldiselt päevi minuti täpsusega plaaniv tüüp. Või hoopis täiesti pilla-palla mõttemaailmaga kuid hea meelega mitut asja korraga tegev tüüp. Müstiline. Intensiivne. Või hoopis laisk. Siin ei sünni inimese anatoomia analüüs - kõigest pealiskaudne lugeja anatoomia! ;-)

2) öökapi-tüüp: loeb vaid tõeliselt vabal hetkel, kuid egulaarselt

See lugejatüüp võtab igal õhtul või pärastlõunal või nädalalõppudel olenevalt möödunud päevale pool tundi kuni tunnikese aega lugemiseks enne magama minekut. Raamatul on selge lõõgastav eesmärk, sellele keskendutakse ideaalvariandis igal õhtul, kuid reaalvariandis umbes kolmel õhtul nädalas. Armastab kirjandust, kuid omab käputäit ajaliselt nõudvaid kohustusi, mis eelnevalt vaja täita.

Öökapi-tüübi alatüüp: pargipingil lugeja, kasutab tööinimese igapäevast lõunapausi söömisest üle jäänud aega raamatusse sukeldumiseks.

3) puhkuse-tüüp: loeb kolm korda aastas

See lugejatüüp ei haara igal vabal hetkel raamatu järele, vaid vajab tõeliselt vaikset ja eksklusiivset atmosfääri, et lugemisele pühenduda. Mõned selle tüübi esindajad käivad kohalikes antikvariaatides, et kohalikku kirjandust sirvida, mõned valmistavad puhkuse lugemisnimekirja nädalaid eelnevalt ette. 

Meetodist sõltumata on üks asi kindel: kui puhkus käes, ilm kaunis ja päev kohustustest vaba, võib ta tundide kaupa rannas lesida, romaan rätikule laotatud!

Selline on minu väga üldine lugejatüüpide jaotus. Tegu ei ole pingereaga, pelgalt tähelepanekuga erinevate inimeste lugemisharjumustest. Tüübid võivad ka vahelduda. 

Üldiselt jääb loo sihtmõtteks: kuniks kirjanduse vastu huvi tunda ja sellega aeg-ajalt tegelda, on see tervislik, põnev, teadmistepagasit täitev ning emotsionaalselt rikastav hobi.

Kui tihti teie arvates lugeda võiks? Või kas arvate, et regulaarsuse poole püüdmine teeb hobist juba kohustuse? Kui tihti ise loete ja kas vajate vahel ka raamatutest pausi?

Ootan huviga teie kommentaare ;- )

Lugemine on tervislik nii vaimule kui kehale (eesti k)

Benefits of Reading (ingl k)

6 Scientific Reasons Reading Is Amazing For Your Health (ingl k)

Ekskurss filmilinale: Lars von Trier: "Nümfomaan" I ja II

Metoodiliselt ekstsentriliste, temaatiliselt kompromiteerivate, visuaalselt põnevate filmide "Melanhoolia" (Melancholia, 2011), "Tantsija pimeduses" (Dancer in the Dark, 2000) ning "Antikristus" (Antichrist, 2009) režissöör Lars von Trier on lavastanud neljatunnise, kahest filmist koosneva opus magni "Nümfomaan" (2013) ning "Nümfomaan II" (2014).


Von Trieri julge loo protagonist Joe (Charlotte Gainsbourg) lebab filmi alguses süngel tänaval läbipekstuna, verisena tänaval. Temast möödub juhuslikult Seligman (Stellan Skarsgård), kes leiab naise, viib ta koju ning hoolitseb tema eest. Toibudes areneb Joe ning Seligmani vahel vestlus ning tuginedes erinevatele elementidele ning nipsasjadele Seligmani korteris, jutustab Joe mehele peatükkidena oma eluloo ning avaldab teise osa lõpuks, kes ta verisena tänavale vedelema jättis.


Nagu filmi pealkiri vihjab: Joe on nümfomaan, tema kustumatu iha seksuaalse rahulduse järele mõjutab tema elu noorest east ning muudab rahuldamatuse kohati väljakannatamatuks. Sellest hoolimata üritab Joe leida armastust, majanduslikku kindlust ning oma kohta seltskonnas.

Film tematiseerib mitmeid nümfomaaniaga seotud aspekte: kuidas on võimalik suhelda kontoris, armastada oma lapsi, leida iseennast ning luua püsivaid sidemeid, kui ainus tähtis aspekt hingerahu saavutamiseks on orgasm? Kuidas on armastus võimalik ning kas teatud laadi armastus on sellises seisundis üldse võimalik? Kas nümfomaania on "ravitav" sõltuvus nagu alkoholism või tuleks kõiki seksuaalseid eelistusi samamoodi au sees pidada nagu homoseksuaalsust? Kui kaugele on vaja minna seltskondlike normide täitmise nimel, kui need tegelikult mingit hingelist rahuldust ei paku?


Paljud keha-vaimu, keha-hinge ning keha-südame polaarsusega seotud küsimused tekivad Joe elu jälgimise käigus, neile vastatakse Joe ja Seligmani filosoofilises vestluses kohati, kuid eelkõige lubab vestluse avatud ning mõtisklev toon vaatajal tõeliselt Joe sisemusse minna, tema kõrval kõndida ja tema motivatsiooni kui mitte mõista, siis vähemalt ilustamata kujul näha. Tuleb aga eelarvamusteta pilguga vaadata.


Detailselt ning visuaalselt on lavastatud Joe esimene kord, tema püüded end rahuldada üksi ja ühe, mitme mehega, paralleelselt tematiseeritud näiteks emotsionaalsed vajadused - või pigem nende puudumine - ja Joe suhted oma vanematega.

Esimene osa täidab ekspositsiooni rolli, jutustab Joe nooruspõlvest ning esimestest kokkupuudetest iha ning rahulduse leidmisega, nümfomaania avastamisest ning esimestest sammudest karjääriredelil. Teine osa kulmineerub konfliktiga, mis filmi lõpul taas filmi algusesse viib.

Paralleelselt väga visuaalsete seksuaalsete stseenidega räägib puhta vaimu ning intellekti esindajana näiv Seligman intellektuaalsetel teemadel nagu kalapüügi meetodid (versus Joe mehepüüdmise meetodid), orelimängu harmooniad (versus seksi rütmid) ning kosher saiakesed (seoses Joe "armastuse" objekti snäkkimisharjumustega). Eelkõige esimene osa on täidetud selliste ekstreemsete vaim-keha kontrastidega kahe figuuri jutustuste vahel.

Trieri filmi toonid on väga teravad, kontrastsed, pragmaatilised. Tuumas kohtuvad vaid kaks figuuri, üks vaid kehaliselt, teine vaid vaimselt motiveeritud, räägivad teineteisega täieliku aususega. Kuid filmi lõpuks selgub, et kumbki neist pole see, kellena esinevad.


Seks kui kehalise rahulduse leidmise protsess ning põhimõtteliselt sügeleva koha kratsimine, kuid samaaegselt inimliku eksistentsi üks põhilisi motivaatoreid on küll esikohal ja genitaale näidatakse väga tihti. Esteetilisest seisukohast on selline filtriteta inimliku anatoomia näitamine progressiivne, kuid antud filmi kontekstis vajalik.

Von Trieril on õnnestunud filmida progressiivse sisuga "ilusad" visuaalid (tänavale sajav lumi, horisonaalselt filmitud vagiina, voodil lebavad kehad), stseenid mis puhtesteetilisest kinematograafilisest seisukohast kaunid, kuid traditsioonilisest seisukohast pornograafilised. Kes on võimeline "Nümfomaani" vabahingelise esteedi pilguga vaatama, leiab sellest naudingut kõigil genitaalidega mitteseotud põhjustel.


Naraatoloogiliselt kriitiline on otsade kokkutõmbamine: teise osa teine pool muutub veidi ulmeliselt mantli-ning-mõõga tüüpi põnevikuks ning Joe lõplik reetmine ja tulirelvade mängutuleku stseen on minu jaoks veidi ulmeline ja ei sobi ülejäänud filmiga kokku. Kuid ka Seligman avaldab kuuldu suhtes mõnikord kahtlusi ja esitab küsimusi, mis Joe loo tervikuna veelgi usutavamaks muudab.

Kokkuvõttes on "Nümfomaan" väga põnev ning julge, erootiline, provokatiivselt esteetiline inimlike baasihade ning soovide anatoomia, mida nõrganärvilistele ei soovita, kuid hea filmi fännidele küll ja väga soojalt.