Ekskurss filmilinale: "See" (It, 2017)

Stephen Kingi romaanil põhinev õuduspõnevik "See" (It) terrorklouni Pennywise'i tegemistest Derry väikelinnas hirmutab kinokülastajaid sellel sügisel ning pakub ülihead elamust nii uudistajatele kui Kingi fännidele.

1986. aastal ilmunud romaanist tuli blogis mõnda aega tagasi juttu siin (link), ning romaani ainetel ilmus 1990. aastal - 27 aastat tagasi! - kaheosaline telesari.

Lähtun siinkohal sisu tundmisest ning spoilerdan hoolega - ettevaatust.

Romaani sisulises keskmes on seitse noort last, kel kodus kõigil läbi elatud raskused ning ühe või teise vanema või koolikaaslaste poolt tekitatud traumad: keda ahistab ema, keda isa, keda vanema klassi poisid... Kuid kõik seitse võib öelda et kogevad noores eas andestamatult palju vägivalda täiskasvanute poolt, kes neid kaitsema peaksid. Derry linn on aga juba sajandeid kurjusest valitsetud ning enamasti kloun Pennywise'i kujul ilmuv SEE näitab end lastele erineval kujul, muutudes selleks, mida lapsed enim kardavad.

Samaaegselt on "See" lugu nende hirmude seljatamisest, sõpruse võimsusest ning süütute ebaõiglaselt haavatud hingede kokkutulemisest maailmas sisalduva kurjuse võitmisest.

Kingi romaanid teeb eriliseks tema võime kirjeldada esmapilgul nähtamatuid, kuid väga reaalseid figuure ning leian, et filmil on õnnestunud väga hästi esile tuua valitud figuuride hirmud ja nende võitlus oma taustsüsteemi poolt tekitatud raskustega.

Film keskendub ehk teatud figuuridele teisiti kui minisari või romaan - näiteks Mike'i linaaega on tunduvalt lühendatud Beni ja tema sihikule võtnud Henry Bowersi kasuks, kuid Bowersi stseenid tema türannist isaga on väga tugevad ja näitavad, kuidas Bowersi tekitatud hirm tekib vaid suuremast hirmust ning võimetusest sellele vastu hakata.

Enim aega on pühendatud Beverly kui kamba ainsa tüdruku hirmumaailmale ning ainus tõeliselt välja mängitud üksikstseen on Beverly vannitoa veresaun. Kuid ka näiteks Richie ja Eddie pälvivad piisavalt tähelepanu ning Richie ema on näidatud tõeliselt võikana.

Põhimõtteliselt peaks iga lugeja, kes ühes neist vormidest on lapsepõlves vägivalda kogenud või pealt näinud, Kingi figuuridega suhtestuma ning juba seetõttu saadab tema figuure tugev empaatia.

Lisaks sellele on film aga suurepäraselt vändatud: Derry linn, selle värvid, selle elanikud, selle õhk ning majad, järgnevalt stseenide meeleolu ning värvide vahetumine ja filmi veidi lahja lõpp on kaameratehniliselt kaunilt lahendatud. Tekib täiesti ehe 90ndate filmi atmosfäär - "See" tõmbab tõeliselt endasse.

Hirmu kehastus ja sümbol ja kuripaha Pennywise tundub vahepeal olevat sõbralik, kuid tahab lapsi tegelikult siiski ära süüa - ehk siis nende hirmu süüa, ja tõeliselt õõvastav on asjaolu, et vaid lapsed teda näevad, täiskasvanute poole pöörduda ei saa, nood on korrumpeerunud ja ei näe ei Pennywise'i ega mäleta, et nende lapsed muudkui kaovad. Seega peab vapper seitse üksi hakkama saama ja klouni võitmiseks jõud ühendama.

Kui ohtlik nende missioon tegelikult on, ka selle näitamisest ei kohku film tagasi - veri ja vigastused, isegi Beni kõhulõikamisstseen on vapralt vändatud. Kui vastikud ja vägivaldsed lapsed ja noorukid olla võivad, toob "See" väga tabavalt esile, ning juba selle asjaolu reaalsus hirmutab veidi.

Lisaks sellele on Bill Skarsgard diaboolse klouni rollis suurepärane - hirmutav, ettearvamatu, täiesti labiilne ning väga äkiline Pennywise ilmub kõige ootamatutel hetkedel erinevates vormides, suurustes, ning tihti tundub, et teda pole võimalik peatada, kohe on kõik kadunud... 

"See" on muuseas just sellepärast ka niivõrd hea film, et sisaldab piisaval määral õudust, koletis-hüppab-kapi-tagant-välja-tüüpi stseene, ning sisuliselt kompleksseid ja omanäolisi tegelasi. Oli viimane aeg see film uues vormis vändata!

Kritiseerisin romaani käsitlevas blogis Kingi kohati täiesti ebaloogilist esoteerilist universumit, kus kõik probleemid tunduvad lahenevat kilpkonn ex machina kaudu - selle aspekti on film õnneks minetanud ja kuigi raamatusõprade rõõmuks ilmub siin ja seal vihjeid kilpkonna kõikenägevale instantsile, on filmi lõpp kujundatud palju loogilisemalt ja laiema ringi vaatajale seeditavamalt. 

Võiks lausa öelda, et film on parem kui romaan.

Vaadake kindlasti!

Stephen King: "See"* ("It")

Ameerika autorit Stephen Kingi (sünd. 1947) peetakse õuduskirjanduse meistriks ja pinge hoidmise kuningaks ning üks tema kuulsamatest üksikteostest (nimekiri ja filmivormi edendatud raamatute nimekiri on pikk, „Carrie“ (1974); „The Shining“ (1977); „Lemmikloomade surnuaed“ (1983), „Roheline miil“ (1996), rääkimata lühijuttudest, millest sündinud nt. „Shawshanki lunastus“, „Maisilaste“ seeria" jne jne jne …).


"See" („It“; 1986) illustreerib Kingi meisterlikkust narratiivide ehitamisel ja toestamisel ning pinge hoidmisel tuhande lehekülje vältel, jõudes alles viimase paarisaja lehekülje vältel topeltkliimaksini - võimas igal narratoloogilisel tasandil.

Romaan on mitmekihiliselt rafineeritult kirjutatud, paralleelselt kirjeldatud ajaliinid 1958 ja 1985 põimuvad aina tihedamini ja Derry linna hirmsad juhtumised ja skurriilsed mõrvalood (nn. Derry vahemängu episoodid põhinarratiivide vahel räägivad lisaõudustest) erinevatest teistest aastatest joonistavad aina süngemates toonides kurja klouni Pennywise’i ning tema taga peituva Selle väärtegusid,  kuni hetkeni, mil seitse last – ja hiljem kordusesituses viis täiskasvanut – linna alustes kanalites pesitsevale kurjusele lõpu teevad.

Realistlikud tegelased vägagi detailsete taustakirjeldustega on n.ö. Luuserite klubi liikmed, kõik kiusatud kooli pahalaps Henry Bowersi poolt – kelle isa teda kodus peksab ja kes vägivallaga täidetuna kurjuse tööriistaks ideaalselt sobib moodustab koos järgijatega sünge poole. Luuserite klubi koguneb justkui juhuslikult, sinna kuuluvad mustanahaline Mike Hanlon, paksuke arhitektuurigeenius Ben Hanscom, juudipoiss Stan Uris, kokutav grupijuht ja leinav vanem vend Bill Denborough, kaunis punaste juustega Beverly, ekstsentriline ekstravert Richie Tozier ja tagasihoidlik Eddie Kaspbarak. Kuidas keegi aga oma funktsiooni täidab ja kuidas igaühte koletise peletamisel vaja läheb, selgub peagi.

Kõik need seitse mingil määral erakordset figuuri ja ometi samaaegselt lapsepõlve traumade stereotüüpi, keda nii kodus kui koolis mingil viisil piinatakse, on elava fantaasiaga lapsed, kelle hirme kloun kurjalt ära kasutada saab ja vaid asjaolu, et nad hoiavad kokku, aitab neil „See“ seljatada.

Makaaber oleks omadussõna, millega Kingi romaani kirjeldada – üdini vägivaldsed ja empaatiavõimetud kujud ning õõvastavad sündmused joonistavad Derry linna ajaloo ja romaani praktiliselt viimase leheküljeni säilib makaaber toon. Mingil hetkel muutub kogu koletiselugu aga väga esoteeriliseks ja on raske öelda, kas King iseennast tõsiselt võtab ja oma kosmoloogia ehitamisega mingil hetkel laisaks ei muutunud. Kilpkonn ehk Universumi hea energia esindaja ja looja ütleb lastele võitluse eel: „when it comes to that cosmological shit you gotta throw away the manual” ning võtab sellega ise suure osa õõvastusest ära, jättes õhku suure küsimärgi, kuidas täpselt võideti fantaasia fantaasiaga.

Kuidas kogu figuuride ja mõrvade kirjeldamisel hoolikalt ehitatud realistlik-makaaber toon lõpupoole ilmeva esoteerilise-kosmoloogilise kurjuse võitmise kirjeldusega kokku sobib ja mis ikkagi täpselt Selle koopas juhtus, jääb esoteerikahuvilistele iseseisvalt uurida ja kohutavat lõppu oodanud makaabri fännidele antiklimaktiliseks elamuseks.

Pöördun edaspidi Kingi lühijuttude poole.

* ma ei leidnud ühtki allikat, kus eestikeelne pealkiri - uurisin tõlget erinevates keeltes ja otsustasin "Selle" kasuks. Teadjad, täpsustage!