Jaapani kirjanik, tõlk ning kirjandusteadlane Yasunari Kawabata pälvis esimese jaapani kirjanikuna Nobeli kirjanduspreemia aastal 1968. Eesti keeles on ilmunud Kawabata romaanid "Mäe hääl" (minu blogis samuti juba lahatud siin - link), "Lumine maa", "Tuhat kurge" ning "Vana pealinn", millest viimased kolm ka Nobeli komitee poolt esile tõsteti.
Huvitaval kombel on Vanemuine teatris 2014. aastast sporaadiliselt (järgmine etendus mai 2018) võimalik vaadata balletietendust "Go - mäng kahele" (link), mis põhineb Kawabata romaanil "Meijin" või "Go-mängu meister" (1951-1954).
Olen Kawabata loominguga eelnevalt tutvunud ning tema mõtlikust-melanhoolsest toonist alati vaimustunud olnud. Ta kirjutab pigem õrnades toonides, keskendudes hinge ja tunnete platoonilistele aspektidele (võrreldes näiteks Murakamiga, kelle romaanid on väga vihjavalt seksuaalsed). "Meijin" ehk romaan go meistri viimasest mängust on sisuliselt sama puhas vaimsete protsesside anatoomia kui umbes "Klaaspärlimäng" - kuid stilistiliselt pigem midagi Kafka ja Flauberti segu sarnast.
Meijin on jaapanikeelne mõiste, kirjeldamaks go mängu esimese järgu võitmata meistrit. Antud romaan põhineb tõsielulistel sündmustel, 1938. aastal toimunud Go meistri Honinbo Shūsai viimase mängu reportaazhil , mille Kawabata tol ajal tõepoolest reporterina töötades kirjutas.
Jaapani kultuuri huvilistele ja austajatele võib "Meijin" tõelist huvi pakkuda, kuna on kogum ilmastikunähtusi, looduskaunidust, looduse vägivalda ja looduse murdumatut terviklikku kirjeldavatest, ning kontrastina inimese vaimust kui nõrga keha poolt pidevalt katkestatavast voolust.
Reporter suhtub nii go mängu kui mängijatesse suure austusega, teades, et Meister on suure vaimu ning kultuurselt olulise institutsiooni esindaja - kuid samal ajal kirjeldab ta Meistrit nagu väikest poissi, kel ebatervislik-maniakaalne vaimustus iga mõttemängu suhtes:
"The Master was like a starved urchin in his appetite for games. Shut up in his room with his games, he was doing his heart ailment no good. An introspective person, however, not given to easy switches of mood, he probably found that only games quieted his mind from Go. He never went for walks.
Most professional Go players like other games as well, but the Master's addiction was rather special. He could not play an easy, nonchalant match, letting well enough alone. There was no end to his patience and endurance. He played day and night, his obsession somewhat disquieting. It was less as if he were playing to dispel gloom of beguile tedium than as if he were giving himself up to the fangs of gaming devils. He gave himself to mahjong and billiards just as he gave himself to Go. If one put aside the inconvenience he caused his adversaries, it might have been said, perhaps, that the Master himself was forever true and clean. Unlike an ordinary person with preoccupations of some intensity, the Master seemed to be lost in vast distances."
Viimase mängu kirjeldus hoomab sisuliselt kogu romaani, midagi muud ei juhtu ning midagi muud ei kirjeldata, Meistri elu tema naise olemasolust väljapoole ei laiendata ning samuti ei lubata ei reporterit ega lugejat Meistri mõtetesse - nii jääb Shūsai puutumatuks instantsiks, tema tarbeks konstrueeritud pjedestaalile hõljuma.
Mängu vastane Minoru Kitani, romaanis Otaké nime kandev noor go mängija tõusuteel, on nähtavalt noorem, energilisem, tundelisem ning närvilisem mängija ja esindab nagu reporter mingil hetkel tõdeb, nooremat järelkasvavat põlvkonda. Meister kaotab mängu käiguga valge 130, kuid vähemalt minu jaoks jääb puhtalt romaani põhjal ebaselgeks, kas käik on tehtud meelega või mitte.
Romaan ei ole sisuliselt mingil hetkel enam huvitav, isegi kui üritada mängu käiku jälgida ja ajalisi ning tempotehnilisi arenguid, rünnakuid ja strateegiaid kõrvutada ja mängu taskaalu muutumist analüüsida - kuid Kawabata on võimeline ka muru kasvamisest tundeliselt ning kaasahaaravalt kirjutama.
Väikesed lõigud meistri ilmselgest omas maailmas, omas vaimses sfääris viibimisest (seisund, mida tema rahutu vastane vähemalt antud mängu ning tõenäoliselt oma elu jooksul ei saavuta), tema tervise kustumisest, tema pühendumusest go mängule - ja arvukad kirjeldused Jaapani kaunist loodusest muudavad romaani aegluse ning sisutuse filigraanseks meditatsiooniks, "Meijini" lugemine on seega justkui vaimuharjutus kannatlikule lugejale, mis nõuab teatud distsipliini.
Isiklikult lugesin "Meijini" huviga ja nautisin Kawabata stiili nagu alati - kuid antud romaan pole kindlasti igaühele.
No comments:
Post a Comment