Eesti tõlkija, kirjanik ning dramaturg Kai Aareleid (sünd. 1972) on avaldanud kaks luulekogu ning kaks romaani. Tema proosakirjanduse sisuks on minevik, perekonna minevik ning mälestuste ja lapsepõlvega seotud nostalgia ning melanhoolia.
Aareleiu esimene romaan "Vene veri" ilmus aastal 2011 ja jutustab elust lähimineviku Peterburis, teine romaan "Linnade põletamine" ilmus aastal 2016 ning jutustab ühe peretütre elust Tartus 2000ndatel ning samaaegselt tema vanemate lugu 1950ndatest ning -60ndatest aastatest.
Lugesin eelmisel aastal Varraku kirjastuses ilmunud romaani "Linnade põletamine", mis jälgib paralleelselt kahe noore inimese kentsakat, kuid armsat kohtumislugu ning nende tütre nooreks neiuks ja naiseks kasvamist - Nõukogude Eesti aegsete taustakomplikatsioonidega 1950ndatel ning 60ndatel aastatel.
Tegelikult jäävad Peetri ja Liisi elud pigem tagaplaanile, kuigi nemad romaani põhisisuna tunduvad, sest romaani põhipärl ja võti on nende tütar Tiina, kelle pilgu läbi vanemate elusid kirjeldatakse. Kui tühised on igapäevased pisiasjad ja kuidas laps ometigi vaid armastust igatseb, hiljem oma vanematest puudust tunneb ning kaotatud isa portreed otsib - need aspektid moodustavad "Linnade põletamise" raami ja tuuma.
Aareleiule on omane kirjutada tundelistes fragmentaarsetes peatükkides, milles ei puudu teatud mõõt luulelisust. Ta laveerib aegade vahel ning jutustab muljetest, hetkedest, kätketes ühe loo katkendeid, toomata lugejani täielikku lugu. Realistlik lähenemine, kuna ühel figuuril - enamasti jutustatakse Tiina perspektiivist - polegi võimalik kõike teada. Romaani lõppu jõudes valmistas mõningase informatsiooni puudumine ja narratiivi lõpetamatus mulle veidi meelehärmi, kuid loo asises toonis ärarääkimine polnud siinkohal ka loo mõte.
"Linnade põletamine" on melanhoolne igatsusromaan ühe oma isa kaotanud tütre perspektiivist ning samaaegselt tema naiseksaamise lugu. Aareleid on väga oskuslikult tabanud väikese tüdruku maailmamõistmise ning kirjutanud oma figuuri aina vanemaks, küpsemaks. Stilistiliselt tundub lõplik Tiina lausa liialt tundeline, kuna on oma elus läbi elanud niipalju kaotust, et peaks olema muutunud üpris paksunahaliseks. Samas avab ta end parasjagu lugejale, võrdluseks väljapoole mitte (teatud sündmuste kirjeldused on kontrastis tema tunnete kirjeldustega jällegi sobilikult väga napid).
Romaani mahuvad mitmed suured taustprobleemid - isa püüd hasartmängudega suure rahani jõuda, ema hirm vananemise ees, vanemate abielusuhte lagunemine olude sunnil, Tiina armastuseta suhted emaga ning hingeline side isaga, majanduslikud probleemid 1950ndatel ning 60ndatel aastatel, kogu eestlaste ja venelaste maailmade põrkumise kompleks Tiina esimese armastuse aineil ning palju muudkui. Üks tähtis tegelane on Tartu linn - Tiina ohtrad teekonnad läbi linna on kirjeldatud selge koduarmastusega ja mina kui endine tartlane meenutasin samuti lugedes neid kohti, mõtisklesin hoonete asemele kergitatud hoonete üle ning jalutasin Tiinaga koos hilisõhtul Kuradisilla alt läbi. Andmeid ja sündmusi on tegelikult väga palju, kuid tähtsad nad pole, sest tähtsad on pigem tunded, meeleolud, muljed, mälestused, lein ja unustada soovitava unustamatus. Armastus kaotatute vastu.
***
SALADUSTE HOIDJA
1957
Tiina ei räägi emale öisest kooliteest.
Tiina ei räägi isale Valdeku ema kirjadest.
Tiina ei räägi emale rahast oma madratsi all ega raha lõhnast isa kätel.
Tiina ei räägi isale sellest, et ema loeb tihti musta raamatut ja on hakanud kirjutama kirju surnud mehele.
Tiina ei räägi emale ajaleheväljalõigetest ega noaga fotost kirjutuslaua lukustatud pooles.
Tiina ei räägi isale, et emal käis külaline, langenud armastuse vend.
Tiina ei räägi emale, et nägi isa tänaval. Ta ei räägi, et hakkas naljaviluks isa kannul käima. Õhtu oli peaaegu käes ja tänavad olid juba hämarad. Isa keeras Silla tänaval ühe maja hoovi ja läks majja ja Tiina oleks võinud, oleks pidanud tagasi minema, aga astus ometi aeda, miski sundis.
Esimese korruse aiapoolsetes akendes põlesid tuled. Tiina läks akna alla ja vaatas sisse. Ta nägi isa, nägi lauda ja pudeleid ja klaase. Mängukaarte. Laua ümber oli mitu meest. Nad naeratasid, kui isa tuppa tuli, aga Tiina teadis, et need ei ole isa sõbrad. Keegi tõusis ja tõmbas eesriided ette. Tiina jäi aeda raagus õunapuu alla seisma ja kuulatama. Seest ei kostnud midagi. Justkui oleks see maja isa ja kõik need inimesed neelanud. Tuul liigutas oksi.
Tiina ei räägi isale, et külaline käis ema juures uuesti. Emal oli seekord seljas uus kleit ja peas värsked lokid. Külalise nimi oli Kalju. Nad istusid teises toas diivanil, kõrvuti, ja ajasid vaikselt juttu. Kui ema naeris, raputas ta juukseid ja lokid hüplesid.
Tiina ei räägi emale, et isa kooliõde Friida proovis isa sünnipäevalt minema hakates esikus ema kasukat selga. Et isa sosistas talle: „Mis sa teed? Hull oled? Võta ära!” ja Friida naeris selle peale ja ütles: „Võta sina,” ja nõjatus Peetri vastu.
Tiina ei räägi. Ta võtab kooli raamatukogust uue raamatu.
***
Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.
Pean ausalt tunnistama, et esmalt Aareleiu romaani lugedes olin aegade mängu suhtes skeptiline ja kartsin, et autor ei valitse piisaval määral materjali ja romaan jääb väga lahjaks. Kuid "Linnade põletamine" on kaunilt kirjutatud naiselik romaan ilusate, parajalt tundeliste, kuid mitte ülepingutatud emotsionaalsete fragmentide kogumik, mis puudutab vaikselt hinge ja jääb sinna ka püsima.
Soovitan!
No comments:
Post a Comment