Nobeli kirjanduspreemia 1958. Boris Pasternak: "Dr. Živago"

Vene kirjanik, luuletaja, samuti Moskva konservatooriumis muusikat ning Marburgi ülikoolis filosoofiat õppinud haritlane Boriss Leonidovitš Pasternak (1890-1960) on vene keelde tõlkinud ohtralt klassikuid nagu Goethe, Shakespeare ja Calderòn. Pasternaki tõlked on vene kirjandusruumis tänapäevani populaarsed. Nii tema luule kui romaanid on maailmaruumis suurt mõju avaldanud.

Pasternakile 1958. aastal Nobeli kirjanduspreemia toonud romaan "Dr. Živago" kajastab sündmusterikka armastusloo saatel vene mõttemaailmu ning poliitilist horisonti 1905. aasta revolutsioonist Teise maailmasõjani. Romaan valmis aastal 1955., kuid keelati NSVLis täielikult ning alles salateenistuse CIA abiga õnnestus see välismaale toimetada ning avaldada esmakordselt 1957 Itaalias.

NSVLi survel oli Pasternak ka esmalt sunnitud keelduma Nobeli kirjanduspreemiat vastu võtmast - "Živago" portreteerivat Venemaad/NSVLi halvas valguses -, ning hiljem võtsid tema järeltulijad selle vastu tema eest.

"Doktor Živago" ainetel on ilmunud mitmeid linateoseid, tundumas on samanimeline film aastast 1965 ning telesari aastast 2006.

Romaani keskmes asub arst Juri Živago, - tõeliselt haarav ning huvitav figuur kelle emotsionaalset ning karjäärilist arengut ning suhteid erinevat laadi poliitiliste tegelastega romaanis kujutatakse. Juri on väga intelligentne ning tegeleb arstikutse kõrvalt kirjutamisega - romaani lõpuosas on ära toodud ports Živago luuletusi. 

Juri saatuslikud suhted Lara Guichardiga, kellega kohtub seltskondlikel kogunemistel, hiljem arstina sõjarindel, kus Lara meditsiiniõe kohustust täidab, ning hiljem nende tärkav ja õitsev armastuslugu perekondlike kohustuste taustal moodustavad ühe romaani põhikonfliktidest. 

Juri on intelligentne, kuid aus ning liberaalne indiviid, kuid kui ta jutustab Laraga töötamisest esimeste päevade jooksul oma abikaasale, kohkub konventsionaalne Tonya koheselt ning süüdistab meest armuloos.

Juri üritab Larat tõepoolest mitte armastada ning oma perele keskenduda, kuid tärkavaid tundeid pole võimalik enam kustutada ning läbi mitme keerulise episoodi leiab paar hetkeks õnne.

Seda kõike 1905. aasta revolutsiooni, Juri vastupanuvõitlejate poolt vangistamise, pikkade poliitiliste tiraadide ning üldise meeleolu ja sündmuste kirjelduste taustal.

Juba Pasternaki stiil on voolav, värviline, kord sünge, kord õnnis, kord traagiline, mitmekihiline, kord tundeline, kord asine, alati sujuv, mitte kiirustav, alati sisukas. Kontekstivaba tekstina on teatud lõigud ning peatükid juba nauditavad.

"Dr. Živago" on aga ka narratoloogiliselt ning kultuurilise mõju poolest üks suurtest vene romaanidest, Pasternak kuulub Tolstoi ja Dostojevski kõrvale. Juri emotsionaalne areng ning tema poliitiliste ja moraalsete seisukohtade kirjeldused, põnevad lühiepisoodid ning kõrvaltegelased, romaani huvitavad ning samuti iseseisvat mõttemaailma omavad naisfiguurid ning Pasternaki üldine võime läheneda ideedele ning võrdselt mees- ja naisfiiguridele ja pea- ning kõrvalfiguuridele samaaegselt nii empaatiaga kui asiselt, on väärtuslikud omadused ning "Živago" väga huvitav lugemismaterjal.

Kuna eesti lugeja on juba kooliajal tutvunud väga paljude vene kirjanike ning realismi esindajatega, võib muidugi juhtuda, et lehekülgede pikkused Venemaa ning NSVLi poliitiliste pingete kirjeldused on ammu ammendatud temaatika, kuid Juri ja Lara suhe on vähemalt sama huvitav. 

Seega soovitan soojalt vene kirjanduse fännidele ka Pasternaki romaan kätte võtta - ning kui te polegi niiväga vene kirjanduse fännid, siis veenduge vähemalt Pasternaki ehedates, kirglikes, maailma kriitiliselt suhtuvates, emotsionaalsetes, tõelistes ning kaasahaaravates figuurides ja tema meisterlikus stiilis meeleolude ning välis- ja sisemaailmade kirjeldamisel. Te ei kahetse!

Väike lugemisproov inglise keeles: 

5

August had gone by and now September was nearly over. Winter was at hand and in the world of men the air was heavy with something as inexorable as the coming death of nature. It was on everybody's lips.

Food and logs had to be got in. But in those days of the triumph of materialism, matter had become an abstract notion, and food and firewood were replaced by the "problems of alimentation and fuel supply."

The people in the towns were as helpless as children in the face of the unknown - of that unknown wich swept every known usage aside and left nothing but desolation in its wake - although it was the offspring and breation of the towns.

People were still talking and deceiving themselves as their daily life struggled on, limping and shuffling to its unknown destination. But Yury saw it as it was, he could see that it was doomed, and that he and such as he were sentenced to destruction. Ordeals were ahead, perhaps death. Their days were counted, and these days were running out before his eyes.

(pt. 6: Moscow Bivouac, 5, lk. 183/507)

***