45. James Joyce: Ulysses

"Ulysses" on britt James Joyce'i tuntuim teos ja üks modernse kirjanduse esiteoseid. Kirjutatud aastatel 1914-1918 ja esmalt ilmunud osade kaupa 1918-1920, ilmus Ulysses raamatuna 1922 Joyce'i sünnipäeval Pariisis.

Mõtliku pilguga tuleb tõdeda, et Joyce'i romaan pole algajale ega laisale lugejale mõeldud. See avaldub juba teose mõõdus - 900-leheküljeline raamat nõuab pühendunud lugejalt kindlasti ühe nädalavahetuse, öökapilugejalt usun, et nädala.

Üldiselt koosneb tüüpiline romaan kui struktureeritud objekt sammudest, mis lähenevad tegevusele välispidiselt või vähemalt valmistades lugejat veidi ette selleks, mis ja kuidas toimuma hakkab. On olemas mõisted story ja plot, on narratiiv, on tegvuspaigad ja tegelased ehk figuurid. Tihti läheneb autor asjale välisest perspektiivist - alustatakse kirjeldusega ja laskutakse siis refleksiivsusesse või siseperspektiivi. Mõnikord piirdutakse ka siseperspektiiviga, kuid enamasti töötab kirjanik siiski sammhaaval-tehnikas ja tegelaste mõtisklustest selgub nende taust ja suhtestatus.

Joyce aga, kuigi kulutas oma suurromaani kirjapanekuks neli aastat ja ilmselgelt töötab vägagi täpsete ja läbimõeldud võtetega, mõjub pigem toorelt ja killustatult. Lugeja visatakse mõtete, uitmõtete, sisemonoloogide ja tihti kiirelt vahelduvate dialoogide keskele, ja võib tekkida eksinu tunne. Struktuur tunduks justkui puuduvat.

Raamatu omanäolisus väljendub ka jutustustempu aegluses: tegevus kestab reaalselt vaid ühe päeva, kuid laskudes enamiku tegelaste mõttekäikudesse, peatub pidevalt narratiivi ja läheb üle reflektiivsele-psühholoogilisele tasandile.

Iseenesest on Joyce'i pühendumus ja figuuride väljatöötamisel saavutatud filigraansus erakordne - kui mitmed fiktiivdialoogid peaks üks autor oma loomingu peategelastega maha pidama, et nõnda detailselt väljendada ja mõista, millised seosetud (kuigi kohati hiljem põhjendatud) mõtted nende peast ühel tavalisel pärastlõunal läbi võiksid joosta!

Vaieldamatult on "Ulysses" revolutsiooniline, tohutu näpuosavusega välja töötatud organism, tabavalt kirja pandud rakutuumade täppiskirjeldusteni välja. Samuti paneb ta igal juhul mõtlema, milline üks romaan olla võiks, sest eirab varem kehtestatud reegleid ja loob iseendale uue metoodika. Valgustusajal nimetati seda geeniuse-esteetikaks.

Kas Joyce aga tõesti geenius või lihtsalt kirjandusteooriatest läbi imbunud oivik on, jääb küsimärgi alla.

Tekivad küsimused: kas selline kirjandus annab lugejale midagi enamat? Kas selline kirjandus üleüldse toimib ilukirjandusena?

Mõtted ja dialoogid joonistavad ajastukohase pildi ja portreteerivad poliitilis-sotsiaalset miljööd. Samuti joonistavad tegelastevahelised suhted välja teatud inimliku tasandi. Selge narratiiv aga puudub. Tegu on lõikudega erinevas vanuses inimeste eludest, mis tihti põimuvad ja põrkuvad, sellest tulenevalt juhtub kohati ka üht-teist. Lõppkokkuvõttes koosneb lugu siiski vaid igapäevastest sündmustest käputäie inimeste eludes. Murdelist, kurioosset, ennekuulmatut sündmust ei toimu. Tegelaste minevik ja siseelu tuuakse küll lugejani, aga tegelastes ei toimu muutust. Lugu on üldplaanis staatiline ja ei tekita seetõttu ka tahtmist, lõpuni kaasa elada.

Teiseks on süvapsühholoogiaga käsikäes ette võetud rännak kuhugi keset metsa pidama jäänud, sest realistlikkuse huvides uitmõtteid täispikitud sisemaailma vaatlemine on mitte asjasse pühendatule pigem segadusseajav. Mõeldes samal ajal eesootavatele sadadele lehekülgedele, tekitab "Ulysses" pigem tüdimust. Kohati on tegu ka lugemiselamuse rikkumisega, sest lähenedes tegelastele väljast, jääb lugejale palju rohkem mänguruumi motiivide väljapakkumiseks. Siin ei saa tegelaste sisemaailma nõnda analüüsida - kuigi ka nende mõtisklustest nii mõndagi ütlemata jäänut järeldada saab, kaardid on, üldplaanis jällegi, laual.

Kolmandaks toimub tegevus märkamatult (neid on küll kirjeldatud, ülevaade tekib aga vaid väga tähelepanelikul lugejal) paljudes paikades ja ei liigu kunagi vaid ühes suunas (mis on küll parem kui tegevuse dünaamika, kuna tegevus reaalselt üldse mitte kuhugi ei liigu, kui üks eneserahuldamisepisood välja arvata). Kõik 18 episoodi ei põimu samuti.


Joyce on loonud midagi uudset, nõudlikku ja põhjalikku. Tema tehnika avastab peaaegu et juba empiiriliselt alateadvust, töömaht ja kirjapandu filigraansus on muljetavaldavad.

Kahjuks tekitab "Ulysses" aga siiski pigem küsivaid mõtteid ja segaseid tundeid kui ilukirjanduslikku naudingut.
Sobilik vaid laialdase süvapsühholoogilise huvispektriga kirjandusteadlasele või, veel parem, kirjanduslike huviga psühholoogile.

Pigem piits kui präänik.

44. Iiobi raamat

Iiobi raamat on üks Piibli Vana Testamendi 39st raamatust ja Toora kõrval tuntuim Vana Testamendi osa. Iiobi raamatut peetakse Vana Testamendi kõige kaunimalt kirjutatud osaks, sellele on osaks saanud tohutu tähelepanu ja tihti suubutakse piiblieksegeesi (seletamise) käigus eelistatult Iiobi loo poole.

Iiobi raamat on olnud eeskujuks nii Goethele (Faust) kui Shakespeare'le (Hamlet). Pole ka imestada, sest tegu on klassikalise hea ja kurja võitlusega inimeses - kuigi veidi äärmuslikul kujul: saatan ja Issand testivad Issanda sulane Iiobit, võttes talt lapsed, vara ja tervise, kuid Iiob jääb oma Issandale truuks, mispeale saab tagasi mitmekordselt kõik, mille oli kaotanud.

Küsimus on siinkohal, kas Jumal on oma loomuselt kuri, kuna lasi saatanal võtta kogu Iiobi vara ja ei kaitsenud teda? Kas katse oli õigustatud?
Samuti piiblist on pärit nõuanne palvetada tasa ja omaette, mitte valjult kõigi ees - seega võib Iiobi kadalippu võtta kui katset, mis läheb tema kõige sügavama sisemuse tuumikusse ja vaatab, kas Iiob ikka tõesti on nii vaga ja puhas oma headuses ja usus, kui tundub.

Ühest küljest pole selline katsetamine tarvilik, kuna Piibel ütleb ka, et Jumal näeb, mis on sinu südames - seega milleks Iiobit kiusata ja piinata? Oled kindel oma sulase Iiobi headuses ja õigluses, Issand, miks lased tal selliseid piinu läbi elada?

Teisalt, nagu üks tark sõber mulle kunagi ütles - kui sul on suhe Jumalaga, pole miski muu tähtis. Seega võiks puhtkristlikust küljest argumenteerida, et Iiobil ei olegi muud vaja kui oma Jumalat, kelle poole palvetada, see hoiab tema hinge puhta ja vaimu värske. Pole vaja naist, lapsi ega lambakarja.


Minu jaoks on Iiobi raamat ärritav, kuigi paradoksaalselt usun, et igast halvast tuleb võtta tükike head, olgu see siis vaid õppetund edasiseks. Iiobi usk on pime ja kuigi Piiblist tuleb ka ütlus: õndsad on need, kes ei näe, vaid usuvad, arvan, et Iiob kui musternäide kõigile, kes oma usus vankuvad, on hea eeskuju - ärge kaotage oma usku, Jumal on kõikvõimas ja kui te elate üle piinad, mis teie teele saadetakse, tasutakse teile lõpus rikkalikult -, aga kas keegi on sellist kohtlemist väärt, jääb muidugi küsitavaks.

Siit ka Iiobi loo ajatus ja igihaljas aktuaalsus - pidevalt tehakse headele inimestele halba. Miks see nii on, kas tegu on mingisuguse karmavõlaga, kurja nõia kättemaksuga või on saatanal tõesti igav - igaühe religioosne taust ja mõttekäigud loovad vastuse sellele küsimusele.
Õpetliku mõtte iseseisvaks eluks võib Iiobi loolt siiski võtta ja taskusse panna - ära lase oma usul heasse vankuda ka halvas. Sest rasketes olukordades tuleb välja inimese tõeline loomus ja kui sisemine naeratus püsib, ei saa maapealsed hädad sulle mitte ligi tulla.


Piibel on, muide, üleüldiselt väärt lugemisvara.

Mario Vargas Llosa: "Roheline maja" (La Casa Verde), "Paha tüdruk" (Travesuras de la niña mala)

Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa on selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat.
Kuna kuuenädalane praktika kirjanduskriitikat viljeleva ajakirja toimetuses tõi minuni häid sõnu sisaldava artikli Llosa loomingu kohta (mõned Nobeli kirjanduspreemia laureaadid ei liiguta näiteks ühtegi mu närvi), otsustasin Llosa loominguga tutvuda.

La Casa Verde ehk "Roheline maja" kuulub Llosa varajasse loomingusse, ilmus hispaania keeles 1965, inglise keeles kolm aastat hiljem ja räägib juhtumistest Piura linnas ja Amazonases, Marañóni jõe ääres, rohelisest bordellist ja elust, mis selle ümber läbi aegade keerleb ja keerelnud on.
Travesuras de la niña mala, inglise keeles lihtsalt "Bad Girl" ehk "Paha tüdruk" ilmus 2006 ja jutustab Peruust pärit Euroopas elava Ricardo Somocurcio elust, põimitud pidevalt nime muutva "paha tüdruku" ilmumiste ja kadumiste ja sellest tingitud emotsionaalse labürindiga, millest mees praktiliselt elu lõpuni välja ei pääse.


Kas Llosa kirjutamisstiil muutub oma arengus või kasutab ta teadlikult nii erinevaid lähenemisviise, jääb hetkel küsimärgi alla seisma, kuna lugesin üht näidet tema varasest ja üht hilisest loomingust. Need kaks on oma kompositsioonis, stiilis ja tegelaste visandustes niivõrd erinevad, kui kaks raamatut üldse olla saavad.
"Roheline maja" võiks kuuluda sajandi kompositsiooniliste tippsaavutuste hulka - just nõnda keeruline on tegevust jälgida. Esimesest sajast leheküljest selgub, et tegelasi ja süžeeliine on mitu, kõik on omavahel piirideta kokku segatud, ühe tegelase arengu ja tegevuse kirjeldus on kokkupõimitud nii minevikus kui tulevikus ja olgugi, et tegevuspaiga vahetumist märgistab enamasti tühi rida kahe lõigu vahel, on epiloogini välja raske täpselt aru saada, kes kus kellega millal mida tegi. Seega algajatele kindlasti ei soovita.
Samas annab end nende saja leheküljega tunda ka autori rahulik, sujuvalt joonistav käsi - Llosa teab täpselt, mida teeb, kui kõiki niite vaikselt kulminatsioonini liigutab. Raamatu tempo on piisavalt rahulik, et läbi tegevuse ja dialoogi (kirjeldusi leidub tähelepanuväärselt vähe) väljendada, milliste inimestega on tegu ja miks nad just seal on, kus nad parasjagu on.
"Rohelise maja" juhtiv iseloomuomadus on toorus - raamat räägib Peruust 20nda sajandi algusest 1960ndateni, läheb nii jõuka kaupmehe kui Amazonase džunglist pärinevate meeste argipäeva ja läbi oma ajaperspektiivide segamistehnika jätab lugejasse kõige sügavama mulje oma tooruse, jõulisuse, kohati tundetusega. Esiplaanile jäi minu jaoks kontrast paljaste tagumikega pärismaalaste ja "heade" kristlaste vahel, kes neid "tsiviliseerida" üritavad, ja üldine toorus meeste vahel, samuti meeste ja nende naiste vahel.
Kogu ajaline segadus, arvab nii mõnigi "Rohelise maja" arvustus, tahabki just ajatu inimliku tasandi esiplaanile tuua ja näidata, et sündmuste täpsest käigust hoolimata on olemas teatud tüüpi loomused, kes omavahel põrkuvad ja teatud tüüpi reaktsioone tekitavad.
Selle mulje tugevusest ja sügavast aususest hoolimata on raske ka kompositsioonilisest meisterlikkusest mööda vaadata.

"Paha tüdruk" läheneb oma materjalile hoopis teistmoodi - kõik sujub kronoloogiliselt, kui mõned kohad välja arvata, tegelasi kirjeldatakse, raamat on kirjutatud minaperspektiivis, Ricardo kirjeldab oma elu ja kohtumisi "paha tüdrukuga", kelle nimi algselt peaks olema Lucy, kellest aga seejärel saab seltsimees Arlette, Madame Arnoux, Kuriko jne. Hoolimata algusest peale öeldud "ei" järjepidevast kordumisest armastab Ricardo oma "Peruu tüdrukut" väga kõrge eani ja võtab vastu kõik naise poolt rõõmuga jagatud järsud hoobid. Tüdruku idee õnnestunud elust on olla rikas ja kuna Ricardo on väga intelligentne, aga valinud töö, millega miljonid pangaarvele ei laeku, on ta tüdrukule läbi aastakümnete armukeseks ja hädaabisõbraks. Otsustaval kriisihetkel tuleb tüdruk küll tema juurde abi paluma ja tekib harmooniline partnerlussuhe, see katkeb aga taas kõige ootamatul hetkel.
"Paha tüdruku" elu on väga kirju, ta läbib maid, abikaasaid ja armukesi ja kogeb parimat ja halvimat elus. Ma ei taha avaldada, kas tüdruk leiab lõpuks tõe ja saab aru, et raha ei tee kedagi õnnelikuks, või on ta elu lõpuni veendunud materiaalse aspekti esiplaanile toomise õigsuses. Kindel on, et tüdruk läbib mitu korda vastupanuta tule, vee ja seksuaalse alanduse kadalipu, et säilitada rikas mees.
Selline hävitav täiusliku lõpuga seksuaalselt praksuv armastuslugu oleks piisav materjal, et lugeja huvi oma viimase, neljasaja teise lehekülje lõpuni hoida, kuid sellele lisaks käsitleb Llosa ka ajastut - raamat on täis kirjeldusi Peruu poliitilisest olukorrast viiekümnendate lõpust üheksakümnendateni välja ja kajastab samuti Euroopa kultuurilist arengut, tuues välja Ricardo (vaatleva ja osaleva, kuid mitte kaasamineva) kiindumuse Londoni hipide vastu, prantsuse kirjanduslikud voolud, näiteks Derrida populaarsuse, rääkides teatrist, kunstist, moest ja muusikast Euroopa revolutsioonilistel aastakümnenditel.
"Paha tüdruk" on suurepärane teadmisi ja emotsioone täispikitud, kaunilt põimitud, sama tugevaid positiivseid ja negatiivseid emotsioone tekitav Romaan. Suure tähega.


Llosat on võrreldud Gabriel Garcia Marqueziga, "Paha tüdruk" on tituleeritud Flauberti "Tundekasvatuse" tütarteoseks. Mõlemad paralleelid on igati õigustatud, ja mis Flauberti puutub, julgeksin soovitada, et Llosa on tänapäeva lugejale tunduvalt huvitavam objekt.

Pärast kahe Llosa teosega tutvumist on mul ainult üks soov: et keegi mulle jõuludeks veel Llosat kingiks. Suurepärane, võrratu, kordumatu kirjanik.

43. Kālidāsa: The Recognition of Sakuntala / The Fatal Ring

Kālidāsa või Calidàs oli pärit Indiast, tõenäoliselt Maharashtra maakonnast. Ühe oma aja (kusagil 1. sajandi eKr ja 4. sajandi vahele paigutatud) parimate näitekirjanike hulja arvatud, kuulub seitsmevaatuseline draama "Abhijñānašākuntalam" (अभिज्ञान शाकुन्तलम्) ehk "Šakuntala tunnustamine/äratundmine" hindude hulgas Ramayana ja Mahabharata, India tuntuimate eeposte kõrvale. Mahabharata oli Kālidāsale eeskujuks - Shakuntala lugu kasvas välja selle kuulsa eepose killukesest.

Lugu räägib armastusest kuningas Dushyanta ja nümfide ja kuningate soost Shakuntala vahel. Kuningas puhkab jahilkäigul pühamus, kus Sakuntala eraku kasulapsena elab. Armastus süttib kiirelt ja samuti ka kirg, kuningas lahkub lubaduste ja säravate silmadega, jättes armastuse pandiks sõrmuse. Pühamees Durvasa, kellele aga saabudes piisavalt aupaklikku vastuvõttu osaks ei saanud, neab Sakuntalat - kuningas unustab ta ja alles sõrmuse ettenäitamisel teab jälle, kes on Shakuntala. Seetõttu ei tunnustata juba punsuva kõhuga lossi saabuvat neiut ka kuninga abikaasana. Shakuntala ema teenijannad nümfid viivad neiu enda juurde. Dushyanta sõrmus, mis Shakuntala sõrmest libises, leiab oma tee mehe juurde ja mäletused tulevad tagasi, mispeale kuningas suure kurbuse saatel armsamat igatseb. Lõpuks kohtuvad kõik taas õnnelikult järjekordses pühakojas.

Olles enne Shakuntalat värskelt Gilgameshi lugenud, kooruvad võrdluses välja mõnusad kontrastid kombestikus ja meeste ja naiste vahelistes käitumismallides - Kālidāsa näidendis on suur rõhk nii kirjutatu vormijärgimisel kui tegelaste vooruslikul-kombekal käitumisel. Jumalaid näidatakse taaskord kõikvõimsate ja kogu elu roolivatena - selline usk säilib Indias ka tänapäevani, ka väikese poe omanik alamast kastist ei alusta oma päeva enne, kui on oma viirukid süüdanud ja tööpäevale õnnistust palunud, kõrgemast kastist rääkimata.

Sõnaliselt kaunilt kokkupandud lugu ei too midagi ootamatut ja joonistab tüüpilise pildi sellest, kuidas iga prints peab oma printsessi kättesaamiseks tapma draakoni. Isiklikult häirib mind muidugi kuninga haarem - kõrvaltegelasena figureerib aktiivselt ka kuninga eelmine "põhinaine" (top dog vs underdog, eks), aga eks tegu on ajastut kajastava looga, nii oli ja mõnel pool on jätkuvalt.
Kokkuvõtteks on tegu ilusa muinasjutuga ja hõngu Indiat hingan alati hea meelega sisse.

Soovitan kõigile Ramayana armastajatele.

42. Gilgamesh

Gilgameshi 12 savitahvlile kirjutatud eepos räägib 27. sajandil eKr Uruki linna valitsenud kuningas Gilgameshist, tema sõprusest Enkiduga ja Gilgameshi retkest surematuse otsingul.

Nukker on, et suur osa eeposest säilinud ei ole - 12st savitahvlist on vaid paar täielikult säilinud ja mõnest vaid nt. kaks tulpa kuuest. Gilgameshist on paralleelseid versioone nii sumeri kui babüloonia kui teistes vanades keeltes, need aga erinevad teineteisest.

Tegu on ajastutüüpilise kirjandusega, mis avab väga palju toonast kultuuriruumi ja mõttemaailma. Hariduslik aspekt on vaieldamatu - sellepärast soovitaksin leida kommenteeritud väljaanne, kus kombed, vihjed ja jumalate nimed on lahti seletatud.

Tegelased ise ja nende motivatsioon jääb kohati veidi häguseks - Gilgamesh on loo alguses kuningas, kes naudib oma võimu ja käitub oma rahvaga ebaõiglaselt. Jumalad loovad Enkidu, kes on sama tugev, kuid jookseb ühes looduse ja metsloomadega. Tema teele saadetakse nn. "armupreestrinna", kes Enkidu enese külge seob ja loodusest eraldab. Enkidu läheb Urukisse ja kohtub Gilgameshiga, nad võitlevad ja saavad seeläbi sõpradeks. Ja äkitselt otsustatakse kahekesi minna ja tappa nähtavasti kuri Humbaba/Humwawa. Sõbrad on edukad, kuid mingil põhjusel otsustavad jumalad, et Enkidu peab surema. Järgneb Gilgameshi suur lein ja surematuse otsing. Lugu lõpeb müstilisel kombel elus Enkidu ja Gilgamesi vestlusega allmaailmast.

Selge on, et nii Gilgamesh kui Enkidu on tol ajal ja samamoodi tänapäeval üliinimlikud oma tugevuse tõttu ja eeskujud tugeva sõpruse näitena. Kuigi Gilgamesh kui kuningas Enkidust tolli võrra kõrgemal on, on tema lein sõbra surma reaktsioonina muljetavaldav. Mingil määral arenguloona vaadatav iseenese inimlikkuse tunnistamine allmaailmast tagasi tulnud Gilgameshi poolt annab loole vägagi ajatu perspektiivi, kuigi lugu on sängitatud mütoloogilisse maailma tuhandeid aastaid tagasi.

Kultuurilisel tasandil avab Gilgamesh lugejale väga palju tolleaegsest kombestikust, kuninga ja kodanike õigustest, naise ja mehe ühiskondlikust paigutusest ja jumalate tohutust tähtsusest ja samal ajal antropomorfsusest. Mütoloogia kõnnib keset maad koos Gilgameshiga, kes allmaailma väravani jõuab, kuid siis tagasi saadetakse. Samuti on juttu suurest veeuputusest, mis, räägitakse, Vana Testamenti olla inspireerinud.

Lugemine on väga huvitav, aga siinkohal jaguneb publik ilmselt kahte leeri - kui teid huvitab kultuur, siis on soovituslik otsida kommenteeritud väljaanne ja kui eepos eeposena, siis piirduda mõne kokkuvõttega.
Aga kindlasti on nii ajaloohuvilisel kui eeposte fännil kindlasti põhjust Gilgameshiga tutvuda.

41. Virginia Woolf: Mrs. Dalloway

"Proua Dalloway" on Virginia Woolfi kuulsaim romaan. Raamat ilmus 14.mail 1925 ja avab proua Dalloway päevakava toimumise taustal nii tema kui mõningate tegelaste mõttemaailma ja mineviku.

Proua Dalloway sisemaailm hakkab pragunema, kui Indiast naaseb ootamatult naise nooruspõlvearmastus Peter Walsh, kes esimesena just Clarissale külla otsustab tulla. Raamat avab mõlema tegelase mõttemaailmad, pajatab nende minevikukiindumusest ja arengust, mis vahepeal elus ja mõtetes on toimunud. Samuti lubatakse lugeja härra Dalloway mõtetesse - ka tema sisemaailm praguneb veidi Peteri külaskäiguga.

Paralleelne jutustus kirjeldab Septimus Smithi ja tema naise Rezia jalutuskäiku läbi Londoni. Septimuse sõja tulemusel pragunenud mõttemaailm valmistab tema naisele suurt piina, mees ise jällegi arvab, et näeb nägemustena kilde minevikust. Lõpp on mehele nukker, naisele... kuidas võtta, usun, et vabastav.

Kaks lugu riivavad teineteist õrnalt, kui tegelased samu toimumisi Londoni tänatavel tähele juhtuvad panema, samuti mainitakse Septimust lõpupoole Clarissa peol, mis loo kulminatsioonina paika on pandud.

Dalloway stiil on väga huvitav. Nagu ta ise "Proua Dalloway" järelsõnas ütleb, ei tohiks kirjanik oma loomingut kommenteerida, sest peaks võimeline olema oma loomingu mõtet loomingu enese abil piisaval määral ja arusaadavalt edastama. Seega harutab ta ühest ideest lahti terve mõttemaailma proua Dalloway vanusest reflekteeritud noorusena ja põimib selle sisse nii mõningaidki inimesi, kes väliselt koos on ja oma mõttemaailmas siiski täiesti isoleeritud, eraldatud, omaette ja üksinda. Sest oma kõige sügavamates mõttesoppides saame me siiski kõige sügavamaid eksistentsialistlikke küsimusi jagada vaid iseendiga.

Loo selliselt laiali laotamine on tunduvalt huvitavam kui nii mõnigi tegevustiku ja ümbruse kirjeldus nii mõneski heas romaanis ja Dalloway tabab ilusti nii intellektuaalselt, emotsionaalselt kui kaootiliselt juhitud mõttelõnga suuna ja toob selle kaunilt ja kaasahaaravalt paberile.

Kahjuks jäi minu jaoks struktuurist veidi puudu. On küll kena, kuidas lood lõpus mõne lugeja jaoks isegi vaevumärgatavalt põimuvad, aga oodatud kulminatsioon Clarissa ja Peteri kohtumises jääb ära. Mingil määral aitab Clarissa neiupõlvesõbranna Sally Setoni vestlus Peteriga asjad riiulisse pista, aga siiski tundub, et midagi jääb toimumata ja jutustusest on keegi viis lehekülge välja rebinud.

Tutvuksin seega hea meelega rohkema Woolfi loominguga ja ei asetaks "Proua Dallowayd" pärast esmakordset lugemist kõige kõrgemale pjedestaalile.
Huvitav nüanss raamatu loomisloos on, et Woolf plaanis mingil hetkel lõpetada teost Clarissa enesetapuga. See oleks loo ääretult huvitavalt kokku nöörinud.

Lugemist väärt, kuid usun, et Woolf'i loomingupagasist leiab ka paremat.

40. Franz Kafka: Das Schloss

Franz Kafka on üks tuntumaid euroopa kirjanikke ja ka meie koolikirjanduse nimekirjas kindlal kohal. "Loss" on üks Kafka mahukamatest kolmest romaanifragmendist, lõpetamata jäänud teos pandi kirja 1922, avaldati Kafka sõber Max Brodi poolt pärast Kafka surma. Brodi võib tänada enamiku Kafka teoste avaldamise eest - Kafka ise palus sõbral kogu looming põletada.

"Loss", nagu enamik Kafka loomingut, räägib inimese hammasrattalikust loomusest ja näitab, kui abitu on üks inimene süsteemi suhtes ja kui võimatu on ühel alumisel astmel asuval ametnikul pääseda ligi kõrgeima astme juhtivale instantsile. Realistlik eluvaade ja detailsed kirjeldused sellest, kui absurdne võib bürokraatia olla (protagonist K. veedab alustuseks nädala lossi jalamil asuvas külas, enne kui teada saab, et tööd, mille tegemiseks ta kohale telliti, polegi üldse vaja teha ja viga tehti paar aastat tagasi, kuna üks paber aga osakondade A ja B vahel kaduma läks, on K. siiski kohal).

Kuna kogu Kafka looming on üks suur metafoor, võib kogu küla võtta kui lossi käepikendusena ja osadena süsteemist, mis K. ürituste vastu toimub. Kuigi lossist mingeid konkreetseid käsklusi ei tule, näib, et kõik teavad, mis lubatud ja mis keelatud, kuhu võib millal minna ja kellega millisel puhul rääkida või ühendust võtta. Samal ajal rõhutavad nad pidevalt, kuidas K. on väljastpoolt tulnud, ei kuulu ei lossi ega küla juurde.
Teiselt poolt esitab Kafka küll küsimusi ja kahtleb mõningate külaelanike aususes, aga võtab ka kiirelt omaks igasugused vajalikud muutused ja tunnistab oma abitust ülejäänute suhtes. Seega võiks öelda - süsteemi poolne allasurumine toimub reaalsuses, aga veel tugevamalt allasurutu enese peas, kes süsteemi võidukäiku vaid soodustab, kuna ei mõtle hetkekski väljaspool etteantud juhtliine.

Loss kui metafoor - sest kogu Kafka looming on vaadatav nn. kolmekihilise Kafka tordina: narratiivi ehk jutustuse enese tasand, filosoofiline tasand ja autobiograafiline- ehk elulootasand - on kõige tipp, seega vaadatav nii büroo tippinstantsina, jumaliku ligipääsmatu olevusena või Kafka enese perepeana.

Kõige selle põneva komplekssuse ja üldise varakult võrsunud Kafka-armastuse juures ei suutnud ma "Lossi" lõpuni lugeda - bürokraatiline detailsus tüütas mu allaandmiseni ära.
Seega lugege alustuseks parem "Metamorfoosi" ja "Protsessi", millest viimane "Lossile" sarnaneb.
Kellele "Protsess" väga meeldib, sellele meeldib kindlasti ka "Loss". Mina eelistan veidi teistsuguses laadis lugemismaterjali.

Henrik Ibsen: Ghosts

Kuna Ibseni "Nora" niivõrd huvitav ja hästi komponeeritud draama on, otsustasin ka "Vaimud" läbi lugeda.
"Vaimud" ("Gengangere") järgneb "Norale" 2 aastat hiljem. Draamad pole sisuliselt küll seotud, aga "Vaimud" jätkab Noras põgusalt puudutatud vanemate ja laste saatuse kordumise teemat.


Ütleksin, et "Vaimud" on naturalistliku draama musternäidis - nii sisulisest kui vormilisest küljest.
Vormi vaadates on olustiku, tegelaste miimika ja žestikulatsiooni kirjeldused väga täpsed, tegevus kestab just nii kaua kui selle kirjeldus, kui välja arvata lugu aina nukramaks muutvad tagasivaated ja sellest tulenevad avastused tegelaste minevikus.

Lugu algab kõnelusega lesk Helene Alvingi ja pastor Mandersi vahel, Helene räägib pastorile pärast oma mehe surma esmakordselt kõigist kannatustest, mis ta on pidanud läbi elama ja avaldab lootust, et tänu sellele sujub tema poja elu muretult ja ideaalide poole pürgides. Lõpuks kummitavad isa patud aga poja peas ringi ja lugu lõpeb täieliku allakäiguga.

Lisaks Helene lootuste purunemisele vaidlevad Alving ja pastor abieluvälise kooselu moraalse ja seadusliku õigsuse üle, Alving on pigem tolerantne, pastor muidugi mitte. Selliste lõikude tõttu on draamat ja jumalateotuseks nimetatud ja omal ajal kõvasti halvustatud.


Kellele naturalism huvi pakub, pakub "Vaimud" huvitavat spiraali kõigi minevikus toime pandud tegude tagasitulekut, n.ö. mineviku vaimude väljakannatamatut kummitamist ja elu võimatuks muutmist. Eriti huvitav on just naturalismi teooria sellest, kuidas vanemate elu laste saatust mõjutab ja seetõttu liiderliku ja allakäinud eluviisiga isa oma poja kehalise ja vaimse allakäigu põhjustab. Kontrast Helene Alvingi optimistliku perspektiivi poja kojusaabumise hetkest täieliku lootusetuse seisundini sama päeva õhtul on väga ilusasti joonistatud traagika. Lisaks sellele kustutatakse ka säilitada püütud valemälestus härra Alvingi vooruslikkusest.

Regina, hr. Alvingi sohilaps, pääseb nõiaringist ja kolib oma kasuisaga ära, kuid tundub, et ka tema tulevik ei tõota muud kui vooruseta elu kasinates tingimustes.

Seega - kui süsimust stsenaarium teid ei morjenda, on tegu hästi kirjutatud looga.
Kui aga morjendab, valige "Nora", mitte "Vaimud".

39. Knut Hamsun: Hunger

Norra kirjanik Knut Hamsuni romaani "Nälg" ("Sult") peetakse 20nda sajandi avateoseks ja psühholoogilise suunitlusega kirjanduse pioneeriks. Romaan ilmus lõplikul kujul 1890 ja räägib nimelt sellest, mis pealkirjaks.


Minategelane, 20ndates kirjanik, veedab oma päevi pidevas võitluses näljaga. Mõnikord õnnestub tal suurepärane artikkel, tänu mille avaldamisele mõni nädal jälle hea toiduga möödub ja öömaja kindel on. Aga kuna töökoht kindel ei ole ja inspiratsioon end tihtipeale oodata laseb, saabub ikka ja jälle nälg kirjaniku hinge närima.

Teose keskmeks ongi, mida nälg ja vaesus inimloomuga teevad, kuidas kirjanik end siiski kuidagi elatab ja kuidas nälg nii keha, vaimu kui moraali vaikselt sööb.
Väga huvitav on jälgida, kuidas noormees enesele siiski teatud laadi inimese staatust omistab, alati kombekas olla üritab ja kerjamist vägagi alandavaks peab. Mingil hetkel ta murdub ja laskub palumiseni, tunneb end pärast seda aga ebardina. Samuti ei tunnista ta kellelegi oma töö- või tutvusringkonnast oma haledaid tingimusi, ei nõua pakutud laene tagasi ega kiirusta toimetajat tagant, artikli tasu üle andma.

Noormees kohtab armastust, mis taaskord avab täiesti uue perspektiivi: esiteks ei saa ta seda enesele majanduslikult lubada, teiseks viskleb tema keha nõutult nälja ja himu vahel, kus esimene teise realiseerimist ei võimalda. Neiugi ei mõista, kas tunneb külgetõmmet või ligimesearmastusest tingitud päästjakohustust selle armetu kleenukese olevuse vastu ja suhe ebaõnnestub. Kogu afääri kirjaniku perspektiivist kogeda ja tema mõttekäike jälgida on aga kogemus omaette.

Tegu on väga huvitava portreega heitlusest keha ja vaimu vahel ja joonistusega nälja kõikeallutavast võimust. Loole annab vaid juurde asjaolu, et Hamsun kirjeldab teatud määral omaenda elu halvematel aegadel.


Tõeline naturalismiaegne katusekambrikirjanik paberi kohal küürutamas ja puulaaste närimas, pikitud 20nda sajandi realismi konkreetsuse ja psühholoogilise spektri ambivalentsusega. Mina-perspektiiv toob lugeja edukalt õnnetu hinge viskluste lähiraadiusse ja lubab detailselt jälgida, mis juhtub, kui nälg valitseb elu.

Väärt lugemine!

38. Henrik Ibsen: "Nukumaja" (Et Dukkehjem, 1879)

"Nukumaja" ("Et Dukkehjem") on norra näitekirjanik Henrik Ibseni tuntuimaid näidendeid. Kolmes vaatuses draama ilmus 1879 ja kirjeldab naise väljamurdmist oma soo- ja seltskondlikust rollist ja surve alt ning iseenda leidmisest.

Ibsen on naturalismi esindaja, seega kirjeldab kõrvaltekst üpris detailselt tegevuse toimumispaika ja tegelaste välimust, emotsioone žestikuleerimisel ja reaktsioone teatud repliikidele.

"Nukumaja" või "Nora" - "Nora" pole muide Ibseni valitud, vaid saksa tõlkijate poolt muudetud pealkiri ja kuigi see pikka aega näidendi nimena kehtis, on ta siiski isegi heal juhul vaid alapealkirjana kehtiv.
Sisuliselt võib muidugi mõlemad pealkirjad sobivaks tunnistada, kuna loo peategelase nimi on Nora, aga nukumaja kui see mull, mille sees Nora elab ja tema väljamurdmine sellest on tunduvalt tähtsam ja kesksem aspekt. Samas käisin kunagi näiteks Tartu väikeses Vanemuises vaatamas näidendit, mil pealkirjaks hoopis "Nora maja".

Algselt kirjeldab näidend Nora idüllilist elu uues rikkuses (Nora abikaasa Helmer on äsja ametikõrgendust saanud), külla reisinud sõbranna kontrastina - Christina abikaasa on surnud, lapsi ega raha talle ei jäetud - tundub, et Noral on kõik, mida ilusaks eluks vaja ja seda kinnitab ta isegi. Ilusad lapsed, edukas mees ja hubane kodu.
Mis hinnaga see kõik aga saadud on ja kuidas ilus elu pigem koormaks kui privileegiks on, hakkab vaikselt ilmnema. Nora on tegelikult tõsistes raskustes ja peab oma mehele pidevalt näitlema kedagi, keda mees oma naise ideaalpildina ette kujutab. Nora probleemid kulmineeruvad ja tema abikaasa saab neist teada, seab aga esiplaanile mitte naise heaolu, vaid oma maine. Sellest tulenevalt otsustab Nora mehest ja oma lastest lahkuda ja iseennast otsima minna.

Muutus Nora sees on väga järsk, aga kuna ta mingil hetkel tõsiselt enesetappu kaalub, on arusaadav, kuidas meeleheite piiril olemine inimese iseloomu täielikult muudab ja asju uues valguses nägema paneb. Kuna kõik tema saladused on Helmerile teada, otsustab Nora lõpuks ka oma loomuse päevavalgele laduda ja teatada, et sellise loomusega meest ta armastada ei saa.

Helmer, kuigi ta Norat sellisena armastab, nagu tema ettekujutus teda näitab, ei taha siiski naisest lahti lasta - usub ta, et naine jääb siiski selliseks, nagu talle meeldib, või tahab ta tõepoolest üritada koos Noraga muutuda? Igatahes on tänapäevani arutluse all, kas Nora oleks tema juurde naasenud või mitte.

Antud seltskondlikus kontekstis, kus naine on mehe hoolealune ja alluv ja iseseisvust ei püüdle ega ka saavutada saa, oli Ibseni pilt Norast, kes tundub keskmise, lihtsameelse, materialistliku mõtteviisiga ja üpris nõrga iseloomuga naisena, aga siiski iseseisvaks hakata otsustab, vägagi elevust ja erinevaid reaktsioone tekitab. Tegu on aga ilusa looga sellest, kuidas kunagi pole liiga hilja lõpetada enesele valetamine mugavuse nimel ja minna puhta lehena iseennast otsima.

Nora ei ole ilmtingimata sümpaatne tegelane. Kuigi ta ise tunnistab, et kohtleb oma lapsi nagu nukke, samamoodi nagu Helmer teda, on temapoolne laste hülgamine isekas tegu. Samas ilmneb näidendist, et tema nende eest nagunii ei hoolitse ja selleks ilmselt ka võimeline poleks. Lastel on igati pädev lapsehoidja.

Mis Nora idee kõigest hoolimata ilusaks teeb, on tema ausus ja äkiline iseenesest üle hüppamine - lõpuks julgeb ta olla aus nii enda, oma abikaasa kui ka ülejäänud maailma vastu. Avalik-seltskondlik seisukoht teda ei huvita, ta tahab end harida, maailmast aru saada ja oma silmaringi laiendada. Ta võiks seda oma abikaasaga koos teha või vähemalt majanduslikku abi paluda, mida mees talle ka pakub, kuid Nora otsus on kindel - minna end leidma täiesti iseseisvalt ja üksi. Seetõttu on ta ka julge ja eeskujuna kehtiva naisena mõistetav.


Ilusalt väljamängitud ruumilise ja figuurilise kompositsiooniga näidend, väga hästi välja kirjutatud süžee, huvitavad tegelased, kel kõigis omad head ja vead, kaasahaarav lugu noore naise arengust teel iseenda leidmiseni. Iga vaatus eelmisest parem ja sügavamale Nora hingeellu minev, kulminatsiooniks viimased leheküljed. Suurepärane kogemus, soovitan soojalt.

37. William Faulkner: The Sound and the Fury

"Hälin ja raev" on William on ameeriklane William Faulkneri neljas suurteos, avaldatud 1929 ja populaarsust kogunud alates 1931. Teose pealkiri pärineb Shakespeare'i Macbethi 5. vaatuse 5. stseenist:

"Life's but a walking shadow, a poor player
That struts and frets his hour upon the stage
And then is heard no more: it is a tale
Told by an idiot, full of sound and fury,
Signifying nothing."

Et elu jutustab hälvik või idioot, keskendub esimesele raamatu neljast osast, mille jutustajaks on 33-aastane mees, kes on füüsilise puudega ja eluajaks 3-aastase lapse kehasse ja mõistusesse pidama jäänud. Raamat jaguneb nelja ossa ja räägib ühe ameerika pere elust, olust, muredest ja unistustest selle pere erinevate liikmete vaatenurgast erinevatel aegadel.

Faulkner on tohutult raske lugemine, eriti neile, kelle emakeel ei ole inglise keel. Samas on tema stiil täiesti erakordne, kuna tungib tõepoolest oma objekti mõttevoolu ja laotab selle toorel kujul paberile, kasutamata lehekülgede pikkuselt kirjavahemärke.

Väga huvitav on lugeda 33-aastase lapse Benjy perspektiivi - kuidas Faulkner on ära tabanud kõik nüansid lapse maailmapildist, ruumilisest ettekujutusest, ja kuidas lugeja peab tõepoolest ette kujutama, et lebab kärus, saamaks aru, millest jutt käib ja miks välismaailma nõnda veidralt kireldatakse.
Jasoni ja Quentini perspektiivid avavad Compsonite pere erinevaloomulisuse - esimene mõtleb vaid rahalisest õnnest, teise ideaalideks on vooruslikkus ja õiglus. Quentini osa lõppeb peatumatu, kaootilise mõttevooluga, Jasoni osas on pigem tegu sisemonoloogiga. Viimane, neljas osa, kirjeldab tegevust neutraalsest perspektiivist.


Kuidas erinevad inimesed maailma näevad ja mõtlevad ja mida Faulkner läbima pidi, et olla võimeline nii ehedal ja toorel kujul paberile panna, kuidas mõttetegevus pea sees toimib, on erakordne. Seega stiililisest aspektist midagi hämmastavat.

Tegelaste lahkamisele ma siinkohal aega ei kuluta, neil kõigil on oma traagika, kuigi selle välja joonistumine pikki dialooge ja sisemonolooge nõutab (kui jutustav osa välja arvata, koosnebki raamat vaat et ainult dialoogidest, sisemonoloogidest ja mõttevooludest) ja ühe pere loo kontekstis üpriski huvitav on.

Soovitan alustada mõne sisukokkuvõtte lugemisest ja siis teose ise käsile võtta. Kui lugeda ette valmistunult, on nauding taas kordades suurem. Ootamatu kohtumine Faulkneriga võib aga väga kurnavaks kogemuseks osutuda.

36.Gustave Flaubert: A Sentimental Education

"Sentimental Education" (L'Éducation sentimentale) ehk "Tundekasvatus" on prantslane Gustave Flauberti viimane suurteos, kirjutatud 1869. aastal. Tegevus laotub ajavahemikku 1840 kuni 1867.

Flaubert ise kirjutas, et põhiteemaks on tema põlvkonna meeste tunnete ajalugu, armastus ja passiivne, rahuldamata (või lihtsalt teostamata) kirg:
"I want to write the moral history of the men of my generation - or, more accurately, the history of their feelings. It's a book about love, about passion; but passion such as can exist nowadays - that is to say, inactive."

Peategelane Frédéric Moreau veedab tõepoolest esimesed kaks kolmandikku raamatust oma abielus ja kasina eluviisiga väljavalitut püüdes, meelitades, mitmeidki ebaõnnestumisi taskusse pistes. Kui aga lõpuks võimalus tekib oma emotsioone ka füüsiliselt väljendada, otsustab ta suhte platoonilisena säilitada. Samal ajal jahib mees edukalt vanemat naist vaid tema positsiooni pärast ja elab kokku madalama päritoluga neiuga.

Raamatu keskmes on Frédérici tundeelu ja armastuse erinevad liigid ja küljed, ühe naise jumaldamise, unustamise ja taasavastamise bukett. Nagu nimest järeldatav, jälgib lugeja Frédérici hinge- ja tundeelu, tema küpsemist ja armastamise liikide muutumist paralleelselt eas küpsemisega. Flaubertile tuleb tõega au anda, kuna võrreldes näiteks Madame Bovaryga, on tal seekord sama suure- ja isikupäraselt õnnestunud kirjeldada mehe siseelu ja anda edasi midagi hingestatut. Flauberti stiil on samuti kaunis ja nauditav.

Mis aga kompositsiooni puutub, on raamatu keskmesse toodud ja tema naiste ümber keerlev ring sakiliseks muudetud, kuna taaskord Balzaci või Dostojevskilikult tuleb end piinata lehekülgede pikkuste kirjeldustega uhketest õhtueinetest, laual leiduvatest söökidest, peategelaste rahamuredest. Taustal mängib üpris valjusti prantsuse ajalugu, 1848. aasta revolutsioon ja sellega kaasnevad sündmused. Samuti on tunda, kuidas Frederici ja tema parima sõbra Deslauriersi suhe, mis loole ringi ümber peaks tõmbama, kohati vonkleb ja ära kaob.

Muidugi on teatud kõrvaltegelasi vaja peategelaste iseloomujoonte väljatoomiseks ja sündmuskäigu elavdamiseks ja kuna "Tundekasvatus" on autobiograafiliste detailidega täidetud, otsustab autor süvitsi minna. Siiski tõmbaksin ma paar tegelast kitsamast ringist hea meelega maha, et mitte pidevalt nimede, ajaloosündmuste, einelaudade, tualettide ja aadresside vahel loogelda.

Flaubert kirjutab kaunilt, aga veel üks kõrgema seltskonna peensusi kirjeldav teos? Igavlesin saja viiekümnendal leheküljel.
Raamatu kohatise lonkamise päästev kullipeaga jalutuskepp on Frederici välis- ja siseelu, sest kui te raamatuga lõpule olete jõudnud ja veelkord tagasi vaatate, joonistub selgelt välja, kui ilusa arenguromaaniga on tegemist.
Kokkuvõtteks - on suurepärasust ja on tüdimust.

Eelistan madame Bovaryd ja hoiatan - kui olete hiljuti Balzaci või Dostojevskit või mõnd muud ülalmainitud detailidest koosnevat teost lugenud, jätke "Tundekasvatus" praegu rahule.
Aga mõeldes vaid Frédéricile ja temaga tihedamalt seotud osale raamatus, loeksin veelkord.

35. Fernando Pessoa: The Book of Disquiet

Portugallase Fernando Pessoa loodud Bernardo Soarese sulest tulnud päevik ehk "Rahutuse raamat" ilmus 47 aastat pärast autori surma, 1982 portugali ja tõlgiti samal aastakümnel veel hispaania, prantsuse, inglise jt keeltesse. 1991. aastaks oli inglise keeles ilmunud neli erinevat väljaannet.

"Rahutuse raamat" on fenomen. Tegemist on päevikuga, mis toob lugejani fragmente ametnik Bernardo Soarese hinge- ja mõttemaailmast. Pessoa ise nimetas "Rahutuse raamatu" faktivabaks autobiograafiaks - tõepoolest ei selgu peale Soarese ameti ja asukoha suurt tema taustast, tegu on eksistentsialistlike mõttekäikude, looduskirjelduste ja minevikumõtiskluste puntraga. Sissekannete pikkus ulatub ühest reast mõne leheküljeni ja nagu inimlik hingeelu ikka, räägib Soares enesele nii mõneski asjas päeviku algusest lõppu minnes ka näiteks vastu.
Aga see polegi põhiline.

Põhiline on see võrreldamatu sügavus, millesse Pessoa laskub - tekib tõepoolest tunne, et lugejal lubatakse laskuda Soarese hinge kõige varjatumatesse soppidesse. Lugeja projitseerib emotsioonide vikerkaare, mida Soarese kirjelduse pakuvad - "Rahutuse raamat" ärritab, rahustab taas, teeb nukraks ja paneb muhelema, ja seda kõike sama lehekülje piires.

Tähtis pole, kas Soares lugejas sümpaatiat tekitab või mitte - mõnel leheküljel tuleb talle kaasa tunda, kiirelt muutub ta abitust vanamehest, kalgiks misantroobiks ja siis jälle kõige hingestatumaks armastajaks, keda ajalugu näinud.

Tähtis on raamatu mõju, esimesest leheküljest peale - oma mitmekihilisusest ja kurnavusest hoolimata, sest mitte väsitav ega huvisuretavad pole need leheküljed vaid nii tihedad, nii sisurikkad! - paneb ta lugeja mõtlema, muudab ta Soarese sõbraks ja hingesugulaseks ja teeb tahes-tahtmata tema mõtted lugeja omadeks.

Fernando Pessoa "Rahutuse raamatust" on võimatu emotsioonideta lahkuda. Ja viimast lehekülge keerates tekib koheselt tahtmine tagasi esimese juurde minna, sest ka kogu raamatut hõlmata ei esimese ega teise lugemisega võimalik ei ole.
Võrratu.

Võrratu!

34. Günter Grass: The Tin Drum

"Plekktrumm" on imestusväärselt vaid üks Günter Grassi mahukamatest teostest ja kuulub Grassi nn. Danzigi triloogiasse, koos romaanidega "Kass ja hiir" ja "Koera-aastad", viimane eesti keeles ilmunud ei ole. "Plekktrumm" ilmus aastal 1959 ja on tänapäevani üks populaarsemaid raamatuid saksa kirjandusest.


Grassi käsitluses sulanduvad mitmed aspektid.
Kirjeldatakse poliitilis-ajaloolist sündmuste käiku Danzigis (mis on kogu triloogia sündmuspaiugaks) aastatel 1924-1954 - protagonist Oskari sündimise ajast kuni temapoolse sündmuste kirjapaneku ajani. Oskar räägib sõjast, parteidest, poliitilisest tagakiusamisest ja Poola saatusest. Kahurituli, NKPD ja Poola kurb saatus.
Religioon - Oskar on katoliiklane ja Jeesusega tihedas vestluses. Väga veider suhe nagu kõik ülejäänudki Grassi romaanis.

Samal ajal on väga lihtne ajaloolist perspektiivi tagaplaanile jätta, kuna Oskar ise on kurioosne groteskne tegelane - juba sündides toimis tema mõistus täpselt samamoodi nagu 30-aastasena, mil ta oma loo kirja paneb, kolmeaastasena kinkisid vanemad Oskarile plekktrummi ja sel hetkel otsustas ta kasvamise lõpetada. Seega läbib ta oma edasist elu kolmeaastase poisi kehas. Groteski lisab loole tema elu tavalisus - ta läbib oma peas puberteedi, proovib koolis käia, magab naistega, eostab lapse, kes loo lõpuks temast kaks korda suurem on, proovib mitmeid töökohti. Samuti viibib Oskar loo kirjapaneku ajal vaimuhaiglas - asjaolu, mida tihedalt mainitakse, aga mille põhjus alles Oskari loo lõpus selgub.

Kolmandaks on raamat läbi ja lõhki autobiograafiline - Grass elas Danzigis (Gdanskis), töötas kiviraidurina ja tegeles kunstiga, nagu Oskargi. Samas Grass võttis sõjast osa natside poolel, Oskar tundub oma tegemistes küll apoliitiline ja ei kuulu mingisse parteisse - tema välimusele tänu peetakse teda lapseks ja talle ei laiene sellised kohustused. Samas kritiseerib ta parteisid ja Oskari aksessuaar, tema plekktrumm, on värvitud punaste ja valgete triipudega.

Oskari erilisus peitub mitte ainult tema plekktrummis, millest ta oma elu varasematel aastatel eales ei lahku, vaid ka tema võimes oma häälega klaasi purustada. Volker Schlöndorff väntas "Plekktrummist" 1979. aastal ka filmi, mis aga ainult üht osa raamatust hõlmab - filmi lõpus otsustab Oskar taas kasvada ja seda ta ka edukalt teeb, aga raamat jätkub ja päris tavalist kasvu ontliku välimusega inimest Oskarist kunagi ei saa. Küll aga saab ta mingil määral täiskasvanuks. Samas säilitab ta võime oma trummi abil kogu lapsepõlve väga elavalt kujutada ja saab seeläbi kuulsuseks.


Grassi raamat on tõeline kapsas, saksakeelses variandis 778 lk, eestikeelses 722. Selle teose puhul ei morjenda maht isegi mitte aeglast lugejat, sest raamat on musttuhandeks tillukeseks peatükiks jagatud, esimeses osas à 10lk, kolmandas osas keskmiselt 15. Kuna Oskari mõtted, teod ja kirjeldused on alati väga huvitavad, lendavad leheküljed edasi, kuni end äkitselt 700ndalt leheküljelt avastad.

Grassil on erakordne võime kirjeldada asju täpselt sellistena, nagu nad on, aga lisada kõigele törts huumorit. Kas juhtub midagi erakordselt võikat, mis mingil müstilisel moel uskumatult palju nalja pakub, või ilmub halli keskkonda väga värvikas tegelane, kellest Oskari sõber saab. Raamat on omajagu erootiline nagu kõik Grassi teosed, Oskar vallutab omajagu naisi. Raamat ei annagi niivõrd mõista, kui seksuaalselt väärastunud kogu idee on, kuna Oskar lugu algusest peale 30-aastase perspektiivist kirjeldab. Film illustreerib värvikamalt, kuidas 3-aastase kehaga (kuid väga hästi arenenud alajäsemega) poiss 17-aastase tüdrukuga ühtib. Olles eelnevalt filmi näinud - film on suurepärane kogu oma vaatajas tekitatud õõvastuses ja harvades julgetes naeruturtsatustes ninakrimpsutamise taustal -, andis see lugemiskogemusele veelgi juurde.


Kui teile ei meeldi grotesk, jätke Grass rahule. Kui teid häirib ebatraditsiooniline seksuaalne väljendumine, jätke Grass rahule. Aga kui te seda muigega talute ja võibolla isegi naudite, on "Plekktrumm" suurepärane lugu inimestest, ajaloost ja ühest väikesest Oskarist, keda te raamatu lõpus samaaegselt vihkate ja armastate, tema ehmatava aususe tõttu ja samale tänu. Ja olles ka ülejäänud Danzigi triloogiaga tutvunud, võin öelda, et kuigi ülejäänud kaks romaani nii sügavat muljet ei jäta, meeldivad teile ka need.

33. Federico Garcia Lorca: Gypsy Ballads

Sõnamuusikaks (verbal music) nimetab Robin Skelton Federico Garcia Lorca, Hispaania lemmikluuletaja loomingut.
"Gypsy Ballads" ehk "Romancero gitano" ilmus 1928 ja on see, mille järgi enamik Euroopat Lorcat tunneb, aga tema sulest on tulnud ka näiteks näidendeid ja filmistsenaarium.
Lorca ja Dali sõprusest/armusuhtest (kuidas soovite) vändati kaks aastat tagasi Little Ashes.
Ühesõnaga, kui te Lorcat lugenud pole, peaksite temast vähemalt kuulnud olema.

Ja õigustatud on Lorca au ja kuulsus ja tahe tema mõrvarid linnaväljakul neljaks rebida, sest tegu on suurepärase sõnalõime ketramisoskusega mehega. Võime loodust, inimest, naist, armastust, nii kaunilt ja nukralt ja sügavalt ja lõikavalt ja helisevalt sõnadesse ja värssidesse panna on kadestusväärne.

Kas üht luulekogu on üldse võimalik analüüsida? Ja kas Lorca puhul on võimalik ühe luulekoguga piirduda? Võin küll öelda, et mulle meeldib tema varasem looming rohkem, lühemad luuletused rohkem kui lehekülgi haaravad ballaadid, kuigi sealgi võlu ei kao.

Jätan edasised kommentaarid ja lasen Lorcal ise rääkida. Hermann Hesse iseloomustas oma retsentsioone alati nii: "Kui mul midagi head öelda pole, vaikin". Mina vaikin, sest lugesin just Lorcat ja ei soovi midagi lisada.
Nautige.
(Eesti keelde tõlgib/tõlkis Lorcat Ain Kaalep, aga minu riiulis on hispaania- ja inglisekeelne väljaanne.)

Variations

The air's unmoving water
under the echo's bough.

The water's unmoving water
under the stars' leaves.

Your mouth's unmoving water
under a thicket of kisses.


The Second Anniversary

The moon plunges its huge
horn of light in the sea,

a green and grey unicorn,
tremulous, but in rapture.
The sky floats over the air
like an enormous lotus.

You alone are strolling
the farthest farm of the night.

The Gypsy and the Wind

Playing her parchment moon
Precosia comes
along a watery path of laurels and crystal lights.
The starless silence, fleeing
from her rhythmic tambourine,
falls where the sea whips and sings,
his night filled with silvery swarms.
High atop the mountain peaks
the sentinels are weeping;
they guard the tall white towers
of the English consulate.
And gypsies of the water
for their pleasure erect
little castles of conch shells
and arbors of greening pine.

Playing her parchment moon
Precosia comes.
The wind sees her and rises,
the wind that never slumbers.
Naked Saint Christopher swells,
watching the girl as he plays
with tongues of celestial bells
on an invisible bagpipe.

Gypsy, let me lift your skirt
and have a look at you.
Open in my ancient fingers
the blue rose of your womb.

Precosia throws the tambourine
and runs away in terror.
But the virile wind pursues her
with his breathing and burning sword.

The sea darkens and roars,
while the olive trees turn pale.
The flutes of darkness sound,
and a muted gong of the snow.

Precosia, run, Precosia!
Or the green wind will catch you!
Precosia, run, Precosia!
And look how fast he comes!
A satyr of low-born stars
with their long and glistening tongues.

Precosia, filled with fear,
now makes her way to that house
beyond the tall green pines
where the English consul lives.

Alarmed by the anguished cries,
three riflemen come running,
their black capes tightly drawn,
and berets down over their brow.

The Englishman gives the gypsy
a glass of tepid milk
and a shot of Holland gin
which Precosia does not drink.

And while she tells them, weeping,
of her strange adventure,
the wind furiously gnashes
against the slate roof tiles.

(Federico Garcia Lorca: Songs and Ballads. In english versions by R. Skelton. Montreal, 1992.)

Matthew Gregory Lewis: The Monk

The Monk sündis Lewise sulest enne kirjaniku 20. eluaastat ja on kirjutatud kümne nädala jooksul. Ilmavalgust nägi teos 1796. aastal. Tegu on omaaegse õuduskirjanduse klassikuga.

Kellele Bram Stokeri Draakula meeldis, meeldib The Monk kindlasti ka, isiklikust perspektiivist lisaksin küll, et lugu ei saa alul vedama ja alles hiljem pidama.

The Monk räägib munk Ambrosio käikudest vooruse ja patu teel, saatana salakavalusest Ambrosio raja väänamisel, ilusate süütute naiste õnnetutest - vahel harva ka õnnelikest - saatustest ja muudest huvitavatest, maagilistes, õõvastust tekitavatest nähtustest, mida 18. sajandi lõpul võidi täiskasvanute hirmutamiseks välja mõelda. Siiski, olgu öeldud, et ka tänapäeva inimene võib The Monki lugemisel kohati tunda mõningat õõnsust oma kõhus. (Minu puhul oli lõpupoole tegemist kerge rõõmujudinaga, kuna õuduskirjandus mulle kohati vägagi mõnu pakub.)

Raamat on põimitud kaunis, läbimõeldud sõnalõimega kangas ja kompositsioon ühendab suurepäraselt narratiivid Ambrosio-Matilda-Antonia ja Agnes-Lorenzo-Rodolpho. Kuigi kahe loo paralleelne jälgimine alguses veidi häiriv on ja Ambrosio selge esiplaanil olemine huvi teistest tegelastest eemale viib, kulmineerub kogu tegevus mingil hetkel ühtsesse patta. Ambrosio ja Matilda on selgelt kõige ambivalentsemad, üllatavamad ja huvitavamad figuurid, aga ka teistest ei tasuks kiiruga mööduda.

Tänapäeva täiskasvanud ja maailma koledustega tutvunud lugejat Lewisel kindlasti enam šokeerida ei õnnestu, kuigi raamat omal ajal omajagu rahutust tekitas. (Ja ka väga populaarne oli - juba samal aastal ilmus teine trükk.) Aga sisseelamisvõimelisele ja -tahtlikule lugejale pakub ta põnevust, õudust, ootusärevust ja mõtlemisainet.

Mis veidi kurnav võib olla, on pikemad monoloogid ja sündmuste kirjeldused retrospektiivis naistegelaste poolt, kes teatavasti tol ajal vaid üliemotsionaalselt väljenduda oskasid. Kuid lõppkokkuvõttes annab selline lahendus kogumuljele ainult juurde.

Tegu on haarava, väga hästi kokku pandud looga, mis igal leheküljel kuni viimase lauseni välja aina paremaks läheb.
Soovitan kõigile õuduskirjanduse fännidele!

32. Johann Wolfgang von Goethe: Faust

1808. aastal tänapäeval tuntud kuues ilmunud Goethe "Faust" on ilmselt üks tuntumaid teoseid saksa kirjandusklassikast ja samal ajal üks tunnustatumaid. Goethe töötas Fausti esimese osa kallal 36 aastat, järgnes 20-aastane paus ja kuue aasta jooksul valmis tegelikult juba esimesse ossa põimitud ja varasema töö fragmentidele üles ehitatud Faust II, mis ilmus 1832, peale kirjaniku surma.


Tegu on klassikalise problemaatikaga - inimene hea ja kurja vahel. Issand ja Mephisto sõlmivad kihlveo doktor Faustuse hinge peale. Jumal on kindel, et Mephisto ei ole võimeline Faustust oma meelelise maailmaga kütkestama ja et Faustus jääb iseendale truuks. Mephisto sõlmib omakorda Faustusega lepingu, mille järgi mees lubab koheselt, kui hakkab hedonistlikku eluviisi naudisklema, oma hinge kuradile üle anda. Järgneb traagiline komejant Mephisto püüdlustest, mis nii mõnegi inimese elu maksavad. Fausti lõplik otsus ja saatus selguvad teises osas.

Kui esimene osa piirdub lihtlabase armastuslooga Gretcheni ja Faustuse vahel (mis küll nukralt lõpeb, aga Mephistole võitu ei too), siis teine osa pühendab oma leheküljed nii Fausti eneseteostusele kui ka kirjanduse arengule ja kunsti väärtusele.


Ja olgugi, et temaatika on põnev, lugu suurepäraselt välja mängitud ja Faustuse tegelane juba alates esimesest monoloogist vägagi sümpaatne, siis see neetud värsivorm muudab Goethe lugemise kurnavaks ja jälgimise tüütuks.
Tasuks lisada, et maitsed on erinevad ja värsivormis kirjandus polegi kõigile mõeldud. Ei, ma tunnen suurt aukartust härra Goethe ja tema täiuslikkuseni küündiva värsivormi vastu ja kogu teos õhkab kirjanduslikust suurelisusest. Aga võibolla on tõesti see kurb aeg kätte jõudnud, kus minu huvi klassikute vastu täielikult unne on suikunud.
Canterbury talesi ja jumalikku komöödiat nautisin väga, seega pole tegemist allergiaga värsivormi vastu. Allergia on Goethe vastu. Ja ülespuhutud mehed pole mulle kunagi istunud.

Aga see on kõigest minu subjektiivne hinnang.
Goethe meisterlikkuses ei tohiks kahelda. Kas selle viljad ka kõigile kogemiseks ja nautimiseks mõeldud on? Ei.

31. Gabriel Garcia Marquez: Love in the Time of Cholera

"Armastus koolera ajal" on "Saja aasta üksinduse" kõrval üks Marquezi suurteoseid. Avaldatud hispaania keeles 1985 ja inglise keeles 1988, jutustab romaan ajavahemikust umbes 1880 kuni 1930. Esiplaanil on armukolmnurk Fermina Daza, Florentino Ariza ja Juvenal Urbino vahel, kellest esimesega Fermina nooruspõlves kirglikku kirjavahetust peab, seejärel aga teisega abiellub. Taustal kirjeldab Marquez Kolumbia linnakese Cartagena üles- ja allakäike.

Võrreldes "Saja aasta üksindusega" on selles loos esiplaanil armastus ja selle erinevad vormid, samuti armastuse ajatus. Fermina Daza lõpetab suhted Florentinoga ja abiellub Juvenaliga, ja hoolimata Florentino tohutust seksuaalsete vallutuste kogusest (üle kuuesaja naise, kõik ametniku täpsussega üles märgitud) jääb tema süda viiekümne kahe aasta jooksul Ferminale truuks, kuni Juvenali surm ta väljavalituga taas ühendab ja taas nooreks saanutel koos õnnelikult oma vanaduspäevad veeta lubab.

Tegu on kontrastiga kahe erineva armastuse vormi vahel - mõistuslik-ratsionaalne argipäevane armastus ja tormiline-impulsiivne põletav armastus. Lugejale mõtisklemiseks jääb küsimus, kui tõenäoline on, et selline suhe nagu Ferminal ja Lorenzol noorte ja rohelistena kirjapaberil oli, ka aastateks abielus jätkunud oleks. Samuti pole kahtlust, et Juvenal armastas oma naist, kuigi teda kaks korda pettis. Ka Lorenzo pettis oma armastust füüsiliselt, kuigi tema n.ö. kõrvalehüpped on pigem meeleheitlikud tühjuse peletamise katsed. Raamatu lõpus ütleb ta Ferminale, et on end tema jaoks hoidnud, ja mingis mõttes on see tõsi.


Marquez ise hoiatab lugejat langemast tema poolt seatud lõksu, ilusa armastuse mulli sisse, sest tegelikult ei leia seda kummastki klisheest. Abielumees otsib enesele armukese ja surematut armastust vandunud armastaja täidab oma elu naistega. Ferminale on küll lubatud oma elupäevad muredeta veeta, nooruspõlve mälestusega käsikäes, aga tema elu, nagu iga teinegi elu, veab oma murejooned naise näkku. Ja sellest hoolimata on nende armastus see, mis jutustusele raamid annab, muutes oma kompositsiooniga kogu Fermina ja Urbino kooselu teisejärguliseks. Tõepoolest, pole raske sellisesse osavalt seatud lõksu langeda.

Mis aga stiili puutub, on järjekordselt tegu meisterliku teosega Marquezi sulest, selle toorus, ausus, kohati nukker otsekohesus, kas või vana inimese kortsus keha kirjeldus ja kuidas nende püüdlused taas nooreks muutuda kohati väga vaevalised on, või siis Urbino sugugi mitte kangelaslik surm; samal ajal suurepärane huumor näiteks Urbino papagoi noka vahelt - kõik need pisiasjad teevad Marquezist Marquezi ja tema teostest absoluutselt kohustusliku lugemisvara.


"Saja aasta üksindusega" võrreldes on tegemist lihtsakoelisema konstruktiga - esimene tegeleb kõigi maailmamasina mutrikestega - ajalugu, poliitika, armastus, sõda, surm, transtsendents jne - siin on aga esiplaanil inimlikkus ja armastus. Seega soovitan Marquezi-huvilistele alustada just sellest teosest.

Samuti soovitan tugevalt filmi vaadata - Javier Bardem on suurepärane näitleja ja mängib Lorenzot nii võrratult veenvalt. Marquezi enese soovil valitud Shakira filmi Soundtrackil annab tohutult ilusa kombinatsiooni filmi meeleoluga. Pärl!

30. Fyodor M. Dostojevski: Kurjad vaimud

"The Possessed" ehk "Kurjad vaimud" on Dostojevski poliitilisema suunitlusega teoseid, kirja pandud 1872 ja toimub enam-vähem samal ajal. Tegu on looga revolutsiooni podisema hakkamisest ja katsetest valitsevat autoriteeti vankuma panna ja kukutada. Selle taustal toimub tavaline elu tüüpilises vene provintsis kõigi seltskondlike stereotüüpidega.


Raamatu pealkirja inglise keeles on korduvalt vaidlustatud ja tegelikult on eestikeelne pealkiri originaalile tähenduslikult lähemal, inglisekeelne tõlge oleks tegelikult pigem "The Possessors", sest tõepoolest on juttu kurjadest vaimudest endist, poliitilistest õõnestajatest, kes millegi ees tagasi ei kohku, et ülalt saadetud käsku täita.


Ja kuigi Dostojevski siin oma sarmi kaotanud ei ole ja tegelaste siseelu ja mõningad kahtlused ideoloogia täiuslikkuses väga hästi esile tulevad, on seekordne lugemine minu jaoks killu võrra liiga poliitilise sagimise maitsega, et seda mõnuga lugeda. Vestlused Jumala, ühiskondliku korra ja moraalse õigustuse teemadel on küll väga huvitavad, aga kuna poliitiline olukord Venemaal 19. sajandi teises pooles üpris kaootiline oli, kaob ka lugeja kohati hoolimata ilusast kompositsioonist osadeks ja peatükkideks tegelaste, mõtete ja motiivide rägastikku ära.

Põhitegelased (peale Stepan Trofimovitshi, kes küll autentselt kirja pandud on, aga kelle prantusekeelsed kommentaarid üles-alla-hüpleva lugemise tahes-tahtmata tüütuks muudavad) nagu Stavrogin, Verhovenski ja Lizaveta, ja tegelikult ka Šatov ja kui järele mõtlema hakata, siis tegelikult ka kõrvalised tegelased oma ideede ja emotsioonidega pakuvad mõtlemisainet ja huvi, aga kuna neisse süvenetud ei ole, sunnib nende paljusus pealiskaudsusele.

Sest just sellesamuse tegelaste, mõtete ja motiivide rägastiku loetava ja arusaadava teostuse arvelt tundub mulle, et nagu Dostojevskile enamasti omane inimeste hinge pugeda, on sedakorda nii tegelaste kui sündmuste arvukus röövinud selle sügavuse, mis Dostojevskile muidu omane. "Kurjad vaimud" ilmus kuus ja kolm aastat pärast resp. "Kuritööd ja karistust" ja "Idiooti", seega on ehk loogiline, et kirjaniku huvispekter ja seeläbi ka stiil muutub, aga loodan, et "Vennad Karamazovid", minu järgmine ja mõneks ajaks viimane Dostojevski ja tema viimane teos, annab teist laadi kogemuse kui "Kurjad vaimud".


Kokkuvõtteks - Dostojevski geniaalsus ei jää vaidlustamata, aga kui Venemaa ajalugu 19. sajandi teisel poolel ei ole antud hetkel teie huvispektri primaarne objekt, siis soovitan mõnd muud teost tema sulest.

29. Ernest Hemingway: The Old Man and the Sea

„Vanamees ja meri“ on ilmselt meie kõigi kooliaja mälestustes kusagil kirjas. Hemingway viimane suurem ettevõtmine ja üks kuulsamaid teoseid on kirja pandud Kuubas 1951 ja avaldatud aasta hiljem, sisuks kalamees Santiago viimane heitlus merega.

Esmene aspekt, mis lugejale ilmselt koheselt silma hakkab, on sügav sõprus nooruk Manolini ja vanur Santiago vahel. Noor poiss hoiab Santiagot nagu vanaisa ja aitab teda, kus aga saab. Tegu on pigem tõelise meestevahelise sõpruse kui isa-poeg suhtega (oma isa vastu poiss , kus küll kumbki kummagi kohta elus teab, aga seda teisele kunagi meelde ei tuleta, sest austab teda just sellisena, nagu ta on. Selline suhe põlvkondade vahel on harv nähtus.

Teine eripära on Hemingway stiil kõike kirjeldada, väga otsekoheselt sügavale minnes ja elule tõepoolest muuli istuva nentiva elule tagasi vaatava mehena silma vaadates. Keskkooli esimene lugemisproov jättis mulle tõepoolest mulje, et tegu on tohutult kurva looga, näitamaks, et kõik siin maailmas lõpeb kord ja iga unistus ei täitu.

Aga teine lugemine tõestas, et tegu on hoopis teistlaadi looga, sest asjaolu, et vana mees oma nõrkustega arvestab, neid hinnata ja mõõta oskab, annab talle eelise oma keha tunda ja õigel hetkel mõistuslikult suunata. Santiago on tark ja tugev mees, olgugi et vana ja kohati uhke, tunnistades vaid merel ja iseendale – nüüd võiks poiss siin olla, ma kardan, et ilma temata ei jaksa. Mida aga olelusvõitluse trajektoori mööda edasi, seda enam ilmneb, et vana iga on rada väärtuslikke kogemusi, mis Santiagole väga põhjalikud teadmised mere ja selle elanike loomusest on andnud. Ja julgusest sellel mehel puudu ei jää – kas keegi teist on võimeline tapma ühe käega neli haid, olles eelnevalt kaks ööpäeva paadis istunud ja endast vähemalt kaks korda suuremat kala jahtinud?

Asjaolu, et kala lõpuks koos kütiga kaldale ei jõua, ei tähenda sugugi kaotust ses heitluses loodus- ja inimjõudude vahel, sest Santiago alistas oma võrdse vastase ja lömastas parasiidid, kes võidu kojuviimisel tema teele sattusid.

Kõige ilusam ongi ilmselgelt suur austus, millega see mees merd ja oma marliini kohtleb – ta lubab jääda merele, kuni kas kala või tema sureb. Meri pole tema vaenlane, vaid kaaslane, ja olgugi et tal mingil hetkel armastatud naine oli (kellest küll hoolivas võtmes, aga vähe räägitakse) – oma viimase tantsu tantsib Santiago merega ja olgugi, et see ta keha lõplikult laastab, lõpetab ta oma aja õnnelikult, viimastes lugejani toodud ridades unenägudes rannaliival.

Sümbolitesse laskumise vaatenurka iseloomustan Hemingway sõnadegga: „No good book has ever been written that has in it symbols arrived at beforehand and stuck in. ... I tried to make a real old man, a real boy, a real sea and a real fish and real sharks. But if I made them good and true enough they would mean many things". Seega jäägu nüansid teie päid kummitama, sest nüansse võiks hulgaliselt välja tuua.

Jään aga autorit järgides lihtsa ja ilusa juurde – lugege Hemingwayd, lugege lühijutte, lugege romaane. Miskipärast pole nimekirjas, mille järgi hetkel loen, rohkem Hemingwayd. Aga kindlasti soovitan lugeda kuue lühijutuga kogumikku „The Snows of Kilimanjaro“ („Kilimandžaaro lumi“).

Jack Kerouac: On the Road

„Sal, we gotta go and never stop going till we get there.“
- „Where we going, man?“
„I don’t know but we gotta go.“


Jack Kerouaci „Teel“ on ilmselt biitnike hoovuse kuulsaim laine. Kirjutet’ 1951 ja avaldatud 1957, räägib raamat autori seiklustest ja elamustest iseenda ja sõprade seltskonnas läbi Ameerika ja veelgi kaugemalt sõitmisest ja hääletamisest, taskus mõned dollarid; kirjeldab lugejale, mida ja keda kohatakse Teel.


Tahaksin alustuseks rõhutada kirjandusteadlase Matt Theado sõnu: "Kerouac's most famous novel comes with many associations that work to inform and mislead the reader before the cover is opened. The book is both a story and a cultural event."
Kerouaci raamatu kuulsus ruttab raamatust ette, tõsi ta on. Nagu Bukowskigi – seks ja toores kõneviis –, Kerouac on täpselt see, mida te kuulnud olete – alkohol, naised ja veel alkoholi. Aga see pole veel sugugi kõik!

Sal Paradise, raamatu minategelane, jutustab tükikese oma loost, tõmmates niidid kokku kirjeldustega oma parimast sõbrast Dean Moriartyst. Meeste vahel on vendluse taoline suhe, kuna Sal jutustab, saame me Deani rohkem vaadata. Ja lugejale avaneb tõeliselt imeline vaatepilt, sest tegemist on kas pühaku või hulluga. Seda ütlevad mitmed religioonifilosoofid, muide, Jeesuse kohta. Robustselt väljendudes – Dean on diip. Paljugi sellest, et ta kaks korda abiellub ja maailma nelja lapsega rikastab, olgugi et ta sajaprotsendiliselt kaootiline on. Kuidas ta muusikat kuulab ja kuidas ta räägib, on ainulaadne. Me võime tema kohta oletusi teha, aga kurb on, et lõppude lõpuks istub ta ikkagi iseenda peas ja ei luba meid oma mõtetesse. Sama raamat kirjutatuna Deani perspektiivist oleks ilmselt loetav umbes kahekümnele inimesele, aga nagu keegi kunagi ütles: kunst on midagi viiekümnele inimesele ja neist kolmkümmend on püstihullud. Dean oleks ilmselt hullude nimekirjas esimene.

Narratiivist rääkides on läbiv põhitegelane tee. Alati ootamas, alati uudne, Tee koos kõigi kaootiliste teguritega nagu veidrad kohanimed, paduvihmad, kihutajad, bensiinijaamade teenindajad, hääletajad ja nende pealekorjajad. Mida kõike ei juhtu, kui tee äärde astuda ja näpp püsti visata, milliseid vapustavaid inimesi on võimalik kohata... ja samas milliseid igavaid inimesi. Ja kuidas nad mõne dollariga taskus tõepoolest nii kaugele jõuavad, kui vähegi tahavad, end Teel kanda lastes. Teest edasi vaadates on linnade ja maastike kirjeldused täiesti legitiimne põhjus hakata tundma sügaval sisimas soovi auto üürida ja paar kuud läbi Ameerika sõita. Sest Kerouaci lugedes tekib juba tunne, nagu sa tunneksid neid inimesi selles Frisco baaris. Miks siis mitte ka minna.

Ja olgugi et paljud meist läbi Euroopa hääletanud on – kas selliseid elamusi on veel piisavalt, et neid leida, kui sa selles maailmas sündinud ja kasvanud ei ole? Sest rahale rõhku panemata neil, kelle kodu on tee, seda ka jalaga segada ei anta, aga süüa on, mõnikord, alkoholi on, enamasti, ja midagi huvitavat juhtub, alati. Sest nende meeste peas toimub midagi enneolematut, ja tänapäeva lapsevanema perspektiivist võiksid nad muidugi ülikooli lõpetada ja midagi intellektuaalset korda saada või tööl pappi kokku riisuda, sest tegu on igati võimekate meestega. Sal Paradise on kirjanik ja teenib sellega leiba, aga tema sõbrad elatuvad juhutöödest. Aga – raha väärtus, rahal ei ole väärtust. Tähtis on Tee, tähtis on leida SEE, ja see on peidus kusagil Tee peal.

Raamatu sisu on teatud mõttes muidugi täiesti südantlõhestav, sest nii palju kui kohti läbitakse ja nii palju kui inimesi kohatakse, tundub, et lõpuks leiab Sal südamerahu, äkitselt ja seletamatult, oma tüdruku suurtes silmades, ja jääb paigale. Dean jääb lõpuks ühega oma naistest. Aga kas nad tõesti kunagi leiavad, mida nad otsivad, ja kas nad üldse teavad, mida nad otsivad, on iseasi. Ja kõiki raamatus kirjeldatuid iseloomustab mingisugune rahutuse valu, täitmatuse tunne ja pidev sihitu liikumine, punktist A punkti B, et taas edasi minna, lõpetuseks aga ikkagi sinna tagasi jõudes, kust alustati, või punktis C uuesti alustades, aga ikkagi sama targalt, sest pakitsev rahutuse valu on sama.

Aga, nagu raamatki ütleb – tähtis pole siht, vaid Tee. Ja seda Kerouaciga käies ootab kaunis elamus.

28. Gabriel Garcia Marquez: One Hundred Years of Solitude

One Hundred Years of Solitude (Cien ajos de soledad, 1967), by Gabriel Garcia Marquez, is the story of seven generations of the Buendia Family, whose patriarch, José Arcadio Buendia, founds the town of Macondo, the metaphoric Colombia. The non-linear story is narrated via different time frames, a technique derived from the Argentine writer Jorge Luis Borges, in stories such as The Garden of Forking Paths.

The critical interpretation of Colombian history that is the novel One Hundred Years of Solitude draws from the nationally agreed-upon history to establish the world of Macondo, where a man's will to power allows him to invent the world according to his perceptions.


Rändav mustlane Melquiades iseloomustab napilt sajandit, mil Buendiate dünastia Macondos pesitseb:
'The first in line is tied to a tree and the last is being eaten by ants'.
Ajaliselt täiuslikult paigutub see ennustus raamatu lõppu, kuigi on kirjutatud Buendiate Macondo elu algusaegadel. Ja kui eelviimane suguvõsa esindaja selle sanskritis kirjutatud ja erinevatel ridadel erinevate koodidega salastatud sõnumi lõpuks avastab, saabub saatuslik tuulehoog, mis Macondo linnakese maalt pühib.

Imeline ja omanäoline on Marquezi maailm, täis absoluutselt erakordseid inimesi, toorest jõudu, murdmatut tahet – ja eelkõige maagiat, sest tegu on maagilise realismi esindajaga. Olgu tegu pidevalt elavatega vestlust pidavate esivanemate vaimudega, kelle ilmumist täiesti loomulikuks peetakse, nagu ka asjaolu, et ühel hommikul pesu riputades hõljub üks neiu taevasse, sest tema hing on liiga puhas selle maailma jaoks. Või siis kollaseid liblikaid, kes üht noormeest saadavad.

Maagiline realism on üks ilusamaid suundi selle maailma kirjanduses. Hermann Hesse näiteks – üks minu lemmikkirjanikke – on üks noid võlureid, kes pealtnäha tavalisse maailma imelisi juhtumisi põimib. Garcia teeb sedasama, aga hoopis teistsuguses maailmas – üksildast eksistentsi ja vaikelu veetvas Macondo linnakeses keset metsa, ehitatud juhuslikult leitud maalapile ja sada aastat hiljem looduse poolt, kes inimesel end mõnda aega taltsutada lubas, jälle maa pealt pühitud. Kõik sünnib ja sureb. Kõik kordub.

Perekond Buendia koosneb Aureliotest, Ursulatest ja Jose Arcadiotest, kes põlvkondi ühendavaid jooni kannavad. Marquez näitab, kuidas ajalugu kordub, kuidas lastest saavad nende vanemad ja kuidas kõik on määratud nii minema, nagu kaardid ütlevad – mustlased ja nende suitsune, müstiline maailm on oluline osa Macondo eluringlusest. Samal ajal juhtub pidevalt kohutavaid paratamatusi – noor neiu sureb ja koos temaga ta kõhus kasvavad kaksikud, poliitiliselt ebasoodsale teele läinud noored mehed mõrvatakse, sest režiim näeb nii ette (Marquez joonistab ka poliitilise portree ja teeb seda tohutult paeluvalt – ütleksin, et siin saab ta pädevalt hakkama sellega, mida Joseph Conradi Nostromos vajaka jääb, sest Nostromo kaob oma kirjelduste komplekssusesse, Marquezi aga, hoolimata pea seitsme põlvkonna vahelduvatest eludest korduvate nimedega, on võimalik jälgida.) ja vanad inimesed hääbuvad oma seniilsuses. Surmast ja traagilistest õnnetustest ei pääse siin keegi, samas on kõigile antud midagi erakordset kui nad seda vaid kasutada oskavad.

Kordumatu jõuga paberile pandud värvikas kunstiteos pakub lugejale imelist reisi maailma, mis hetkeks keset eimidagit lubab uskuda imedesse, ja samal ajal kohutab oma ebatavalisusega.


Taas üks neist suurepärastest teostest, mille lugemist on kuritegu vältida, kasutu üritada katkestada ja võimatu unustada.

Ferdinand von Schirach: Verbrechen

"Verbrechen" ehk "Kuritegu" või "Roim" on kaitseadvokaadina leiba teeniva Ferdinand von Schirach esiteos ja kuigi see eelmisel aastal avaldati, ilmub juba 15. trükk. Ilmselgelt on tegemist äkitselt tohutut populaarsust kogunud teosega.


Schirach kirjutab mina-perspektiivist lugusid oma tööst, lugusid kurjategijatest, keda ta kaitsma peab, ja joonistab lugejale kohati väga grotesksed, kohati väga detailsed, aga alati täiesti ausad pildid nendest, keda miskipärast mõrvas süüdistatakse. Miks neid süüdistatakse ja miks nad karistust ära pole teeninud, kirjutab Schirach; kas kohtuotsus tõepoolest õiglane oli, jääb lugeja otsustada.

Kuidas ontlikud inimesed äkitselt mõrvasid toime panevad ja kuidas põhjendus kellegi tükkideks saagimiseks on täiesti piisav süüdimõistmise vältimiseks, kuidas kohutav ja inimlik alati käsikäes käivad ja kuidas miski õigupoolest mustvalge ei ole, sellest räägivad Schirachi kohati uskumatuna tunduvad, aga siiski tõsielulistel sündmustel põhinevad lühilood.

Kaitsja ülesanne on töötada mitte õigluse, vaid seaduse nimel. Arvamused, kas seadus antud juhtudel õiglane on, ulatuvad siinkohal kindlasti seinast seina. Ja selles uues mõtteviisis, mis lugejat oma taluvuspiire siia ja sinna nihutama paneb, peitub mingi kordumatu võlu.


Absoluutselt nõrganärvilistele mittesoovitatav kogumik.
Loodan, et Schirach õige varsti eesti keelde tõlgitakse, "Crime" inglisekeelses väljaandes ilmub jaanuaris 2011.
Saksa keele oskajatele - selle aasta augustis ilmub ka Schirach' teine kogumik. Ootan põnevusega!

27. Nikolai Gogol: Dead Souls

Dead Souls (Russian: Мёртвые души) by Nikolai Gogol was first published in 1842, and is considered one of the most prominent works of 19th-century Russian literature. Gogol himself saw it as an "epic poem in prose", and within the book as a "novel in verse". Despite supposedly completing the trilogy's second part, Gogol destroyed it shortly before his death. Although the novel ends in mid-sentence (like Sterne's Sentimental Journey), it is usually regarded as complete in the extant form.

In the Russian Empire before the emancipation of the serfs in 1861, landowners were entitled to own serfs to farm their land. Serfs were for most purposes considered the property of the landowner, and could be bought, sold, or mortgaged, as any other chattel. To count serfs (and people in general), the measure word "soul" was used: e.g., "six souls of serfs". The plot of the novel relies on "dead souls" (i.e., "dead serfs") which are still accounted for in property registers. On another level, the title refers to the "dead souls" of Gogol's characters, all of which visualise different aspects of poshlost (an untranslatable Russian word which is perhaps best rendered as "self-satisfied inferiority", moral and spiritual, with overtones of middle-class pretentiousness, fake significance, and philistinism).


Gogol kirjutab kergelt, humoorikalt ja väga meelelahutuslikult, kirjeldab 19. sajandi esikümnendite Venemaad tabavalt ja toob välja just need õiged humoorikad nüansid, mis lugeja näole muide toovad. Samal ajal on, kuigi ma üldse Tšehhoviga võrrelda ei tahaks, ka Gogolile omane iseloomuliku sulgkerge huumoriprisma läbi näidata tegelikkuses üpris kurba reaalsust, mille keskmes on ahned, omakasupüüdlikud, kahepalgelised ja ebainimlikud isendid.

Isegi kui lugeja raamatu alguses "kangelast" Pavel Ivanovitš Tšitšikovi kui oma ümbrusest intelligentsi poolest esiletõstmist väärivat indiviidi tunnustab ja üritab tema motiivides mitte kahelda, tuleb lõpuks välja, et tegemist on pesuehtsa suliga, kes surnud hingede abil oma mainet parandada ja varandust kasvatada üritab. Tšitšikov eraldub küll algselt ühiskonnast, tundub teistsugune kui teised, kuid osutub lõpuks kõige hullemaks sulidest, keda kohtab. Seega ootab optimistlikku lugejat nagu Balzaci läbides pettumus ja nukker kulminatsioon. Realistlik, aga nukker.


Ja kuigi Gogol üpris mõnusalt kirjutab ja kergeks lugemiseks ja muigamiseks vägagi hästi sobib, ei jäta ta minusse pärast Borghest (ja samal ajal umbes Pessoa esikolmandikku - tulekul!) mingit jälge. Muhelesin veidi ja lõpetasin seekord enne saja viiekümnendat lehekülge, kuna olen "Surnud hinged" keskkoolis korra läbi lugenud.
Võrdluseks võib veel mainida, et Dostojevskeid lugesin hea meelega uuesti ja mõistsin teisele ringile minnes hoopis rohkem ja teisiti. Gogolit teist korda lugeda.... meh. Ei viitsi. Nabokov ("Lolita") kritiseerib, et Gogol kaotavat end oma kirjeldustesse. Absoluutselt õige ja raamatu tegelastega juba korra tutvunud olles muutub kogu Tšitšikovi ümbrus ja Tšitšikov ise lõpuks lihtsalt liiga monotoonseks, kui ma juba tean, mis ja kuidas juhtub.


Kui te Gogoliga tutvunud ei ole ja kerget lugemist otsite, siis meelelahutusena täiesti adekvaatne. Aga järele mõeldes... on paremaid asju, millesse oma aega investeerida.

26. D. H. Lawrence: Sons and Lovers

Sons and Lovers is a 1913 novel by the English writer D. H. Lawrence. The third published novel of D. H. Lawrence, taken by many to be his earliest masterpiece, tells the story of Paul Morel, a young man and budding artist.


Käisin hiljuti teatris D. H. Lawrence'i The Foxi vaatamas. Etenduse algus tundus vägagi trafaretne igapäevaelu kirjeldav hall ollus olevat. Aga äkitselt selgus, et kõik tegelased on vägagi veidrad, huvitavad, ja nende kõigiga on midagi väga õõvastavalt valesti. Psühholoogiline nauding šokeeriva lõpuga.

Etenduse kogemusest tingituna saatis mind "Poegi ja armastajaid" lugema hakates tugev entusiasm ja raamat ei valmistanud lõpuni pettumust.

Tegemist on pildiga 20nda sajandi alguses elava perekonna elust, hirmudest, unistustest ja ühe või teise täitumisest. Algselt pidi raamatu pealkirjaks saama "Paul Morel", kes ka ilmselgelt kogu teose keskpunkti jääb, aga hilisem pealkiri sobib minu vaatenurgast paremini, kuna tähelepanu keskmesse ka ema ja tema poegade vahelised suhted kuuluvad.

Psühholoogiliselt on tegemist võrreldamatu meistriteosega, sest realismile omaselt on lugejal võimalik enamik kirjeldatud maju silme ette manada, aga kogu ümbruse kirjeldus jääb tugevalt tagaplaanile, sest Lawrence toob lugeja ette suurepäraselt nüanssiderikkalt kõigi tegelaste siseelu, kahtlused, soovid ja mõtted, et praktiliselt iga pea- ja kõrvaltegelase pähe on võimalik ronida. Sellest lähtuvalt on Lawrence'i teose emotsionaalne ja psühholoogiline emantsipatsioon lihtsalt hämmastav.

Huvitavalt keskpunkti on toodud ema ja poegade vahelised suhted, mille ebatsensuurseks muutumist ma mingil hetkel kartsin, siiski räägitakse aga lihtsalt väga tugevast kiindumusest vanema ja laste vahel. Kuna pereisa on vägivaldne joodik, toob ühisrinde loomine ülejäänud pere veel tugevamini üksteise südametesse.

Kolm poega, William, Paul ja Arthur valivad kõik erinevad eluteed ja jõuavad raamatu lõpuks vägagi erinevatesse kohtadesse: kes õnnelikku abiellu; kes, olgugi targemana, algusesse tagasi; kes teispoolsusesse. Keskne on nende meeste suhtumine naistesse ja sellega paralleelselt nende armastus ema vastu. Ütleksin, et keegi neist pole reaalselt võimeline naisi armastama, kuna kogu nende kiindumus vaikides emale kuulub. Nii William kui Paul, kelle siseelu detailiderohkemalt esiplaanile jõuab, on väga seinast-seina armastan-vihkan-suhetes oma armukeste-abikaasadega, hoiavad oma ema aga pöördumatult hinge kõige salajasemas sopis.

Esile tuuakse ka ema kannatused abielus, mil lihttöölisest mees naist halvemini kui koera kohtleb, teda kritiseerides, mitte toetades, lüües ja tagatipuks rasedana majast välja õhtukülma visates. Morelide abieludünaamika on raamatu läbiv teema ja mehe andestamatutest tegudest hoolimata loodab lugeja, et ehk toimub mingi muutus paremuse poole. Sellist muutust ei tule ega toimu, kohati teineteise vastu hea olemisest hoolimata, vana Walter Morel ei ole hea abikaasa ja ei saa seda kunagi olema. Sellest hoolimata hoolitseb naine tema eest, õhtusöök on laual, maja puhas ja lapsed kasitud.

Järgnevalt näidatakse, kuidas ema oma abikaasa poolt petetud romantilised lootused poegadesse projitseerib ja seetõttu neile võimatuks teeb, oma ellu teisi naisi lubada, kuna ema on - kas psühholoogilise terrori abil või lihtsalt emotsionaalsest abitusest, või natuke mõlemat? see jääb igaühele vastata - nad vaikselt, aga kindlalt täielikult enda omaks kuulutanud.


Kuidas pojad lõpuks üsast pääsevad ja kohati läbi heitluste, kohati läbi eneseotsingute, lõppude lõpuks rahutult maailmas ringi kõnnivad ja millised on selliste meeste suhted naistega, sellega raamat jätkab ja kirjeldab kõigi kolme poja üritusi leida elu ilma emata.


Nagu öeldud - tegemist on psühholoogilise meistriteosega ja raamat on väga kergelt loetav, taaskord üks nendest, mida käest ei taha panna, enne kui viimane, viiesajas lehekülg pööratud. Väga tugev soovitus D. H. Lawrence'iga tutvuda, sest esiteks on tema pilk tegelaste peadesse nii ebameeldivalt aus, et see lihtsalt peab meeldima; teiseks on kogu seda ambivalentset tunnete mikrokosmost kirjutatud niivõrd ilusas keeles, et Sons and Loversit mitte lugeda oleks kuritegu.

25. Jorge Luis Borges: Labyrinths

Jorge Luis Borges was an Argentine writer, essayist, and poet born in Buenos Aires. He was one of several distinguished authors who never received the Nobel prize. Some observers speculated that Borges did not receive the award because of his conservative political views.

In addition to his short stories for which he is most famous, Borges also wrote poetry, essays, several screenplays, and a considerable volume of literary criticism, prologues, and reviews, edited numerous anthologies, and was a prominent translator of English-, French- and German-language literature into Spanish.

Since Borges lived through most of the 20th century, he was rooted in the Modernist period of culture and literature, especially Symbolism. His fiction is profoundly learned, and always concise.

Many of his most popular stories concern the nature of time, infinity, mirrors, labyrinths, reality, philosophy, and identity. A number of stories focus on fantastic themes. The same Borges told more and less realistic stories of South American life. He mixed the real and the fantastic: fact with fiction.


Astuge sisse, astuge sisse Jose Luis Borgese erakordselt kordumatusse maailma! "Labürindid" on kogum lühijutte ja esseid, mille lugemisele vabalt mitu kuud võib pühendada, igal õhtul ühe-kahe jutuga oma mõtteid täites. Suurepärane kollektsioon.

Borgese looming on lihtsalt imeline, kombineerides maagilise, religioosse ja müstilise elemendi ja muutes alguses täiesti igapäevastena tunduvad, realistlikult-stoiliselt kirjeldatud inimesed ja juhtumised äkitselt imeliseks või pannes lugeja äkitselt mõtlema mingi algselt triviaalsena tundunud pisiasja üle ja avastama uudi tõdesid, mis eal ei unune.


Sümbolistliku kujutluspildina meie maailmast tõlgendatav The Library of Babel ("Paabeli raamatukogu") kirjeldab universumit kui raamatukogu, kus inimesed on alati selle ühe raamatu otsingul, kus on olemas ülim raamat, mille üks mees olla omal ajal leidnud, kus inimesed pidevalt üritavad leida saladust, süsteemi ja vastust kõigi raamatute koosluse taga, seda aga lootusetult. Filosoofilistele küsimustele vastatakse sümbolite keeles ja Borges loob efektiivselt suurepärase maailma. Neile (k.a. autor), kes hea meelega raamatukogudes oma päevi veedavad, ilmselgelt parim nauding.

Maagilise hetke tabaja "The Secret Miracle" ("Salaime"), kus Jaromis Hladik, surmamõistetud juudi soost kirjanik, palub Jumalalt veel aasta, et lõpetada oma näidend, ja kuidas ta oma elupäevad naeratusega lõpetada tohib, olgugi et maailmale dramaturgina unustussevajununa. Milline kaunis ühe igavikulise hetke kirjeldus!

Imepäraselt veidra mõistusekoe kirjelduse toob lugejani "Funes the Memorius" ("Kõikemäletav Funes"), peategelaseks Funes, kes omab absoluutset mälu, kuid on sealjuures minetanud võime mõelda; on halvatud kehaliselt ja vaimselt, kuid samas geniaalne.

Filosoofilise mõtiskluse hetk "The Garden of Forking Paths" ("Hargnevate teede aed"), mis dramaatiliselt illustreerib, kuidas inimene oma valikutega elukulbu mõjutab ja samas eluringi ülimuse ees täielikult abituks jääb.


Borgese ilu peitub tema oskuses kätkeda reaalseid inimesi ja sündmusi veidratesse, imelistesse süžeedesse ja märkamatult põimida igasse lühijuttu tohututes kogustes filosoofiat, teoloogiat, ajalugu ja maailmakirjandust.

Kokkuvõtteks: soovitaksin koheselt raamatupoodi tormata, aga piirduda kahe lühijutu ja/või esseega päevas. Borges on nautimiseks ja seedimiseks.

24. Gustave Flaubert: Madame Bovary

Madame Bovary is Gustave Flaubert's first published novel and is considered his masterpiece. The story focuses on a doctor's wife, Emma Bovary, who has adulterous affairs and lives beyond her means in order to escape the banalities and emptiness of provincial life. Though the basic plot is rather simple, even archetypal, the novel's true art lies in its details and hidden patterns. Flaubert was notoriously a perfectionist about his writing and claimed always to be searching for le mot juste ("the right word").

The novel was attacked for obscenity by public prosecutors when it was first serialized in La Revue de Paris between October 1, 1856 and December 15, 1856, resulting in a trial in January 1857 that made the story notorious. After the acquittal on February 7, 1857, it became a bestseller when it was published as a book in April 1857, and now stands virtually unchallenged not only as a seminal work of Realism, but as one of the most influential novels ever written.


Lõpuks taaskord raamat, mida käest ei saa panna, enne kui viimane lehekülg on pööratud!
Madame Bovary, on tal romaanidest rikutud väärastunud ettekujutus sellest, milline üks elu olema peab, või on tal täielik õigus võtta seda, mida ta tahab ja mitte üritada olla ontlik kodanik ja mahtuda ühiskonna poolt ettekirjutatud normidesse?

Naistel, kes nooruses liiga palju romaane loevad, on kalduvus oma unistuste mehest väga detailne pilt luua, kergelt armuda ja siis kiirelt pettuda, kui väljavalitu absoluutselt kõigile ettekirjutustele ei vasta.
Kui Emma ja Charles abielluvad, arvab Emma, et siin ongi tema õnn - aga kui ei järgne dramaatilisi elamusi, nõrku põlvi ja hävingulisi kireplahvatusi, pettub ta oma abikaasas. Tutvudes Leòniga, kes madaami sügavalt armunud on, läheb Emma mõistuslikku, moraali teed, ja afäär jääb olemata. Leòn on häbelik ja kogenematu ja noor. Kui aga Rodolphe, kel karbitäis juuksekiharaid kodus vedelemas, madame Bovaryga tutvub, haub ta selge plaani madaam võrgutada, mis tal ka õnnestub. Emma oleks isegi nõus mehega põgenema, kui mees ise lõpuks alt ei hüppaks.
Hiljem kohtub Emma taas Leòniga - kus? Lucia di Lammermoori kuulamas. Ja ammused tunded soojendatakse üles. Olgu mainitud, et Lucia lõpetab oma elupäevad hullumeelsuse ja veretööga. Ka Emmal ei lähe palju paremini.

Kuna Flaubert nii põhjalikult kirjeldab, kuidas Emma abielu alguses ja pärast armulugusid oma ontlik-rutiinset abielu-elu vähegi rahuldavaks muuta ja oma mehe eest hoolitseda, võiks ju mõelda, et tema teguviis on igati õigustatud. Charles täidab kõik oma naise soovid ja elab illusioonis, et nad on õnnelikud. Hilisemad juhtumised paneb naise hulluse arvele. Kulutab kogu oma raha naise ekstravagantsete meeleolude rahuldamisele.

Igasugune fanatism on ebatervislik ja kuna Emma on fanaatiline romantik, elab pidevalt pilvedel ja arvab, et armumine on armastus, ei imesta ma, et naise saatus traagiline on ja vägagi kurblik-nukra allakäigu ja alandusega lõpeb. Lõpp on tõepoolest kole.

Aga kas siis nii ei tohi elada? Siinkohal meenub Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud", kus peategelane tunnistab, et esimesed kuus kuud on parim aeg igas suhtes ja pärast seda närtsib armastus. Nende raamatute ajaline vahe üle saja aasta ja Emma armulugude keskmine pikkus kolm aastat, aga lõppsõnum siiski sama - miski pole jääv. Ja ausalt - kas kõigile inimestele on tingimata määratud eluaeg tandemis veeta? Mitte tingimata, usun ma.

Mis Emma hinge siiski säilitab, on temapoolne kahetsus ja hilisem maniakaalne hoolitsus oma mehe eest, abi otsimine Jumala ees ja kõik muud hingepiinad, mida ta oma moraalsete vääratuste tagajärjena iseendale tekitab. Balzaci maailmas prantsuse kõrgseltskonnas on täiesti normaalne, et abielusid nime, soo ja majandusliku heaolu säilitamiseks sõlmitakse ja kirgede tarbeks armuke soetatakse. Emma maailmas mitte. Ja alguses võitleb ta ka oma loomuse vastu, hiljem aga kaotab end. Või leiab end, kuidas võtta. Kaotab, leiab, kaotab, leiab uuesti - ja kogu selle siplemise käigus räsib end niivõrd, et rebib oma hinge puruks.


Medaljoni teine pool on Emma materiaalne hullustus - tänapäeval käsitletakse poodlemissõltuvust teadaolevalt haigusena. Aga et keegi oma eluga rahul ei ole ja seda materiaalselt kompenseerida üritab, on iidne laul. Ja selle iidse laulu tulemusena saadab Emma hukatusse mitte ainult oma mehe, vaid oma tütre, mis tema moraalitule eluviisile uue tasandi annab ja tema tegelaskuju ebameeldivaks muudab. Taaskord näitab Flaubert, kuidas ta ühest seinast teise viskub, oma tütrekese eest vahepeal hoolitseb, siis ta jälle unustab.

Lõppeks võiks öelda, et selline naine lihtsalt ei oska õnnelik olla ja tal võinuks olla mees, kes ta õigel hetkel paika paneb, tema labiilseid kalduvusi tasandab ja sedaviisi talle õpetab, kuidas tasakaalukalt elada. Charles kogu oma hingeheaduses, piiritus pimedas armastuses ja suutmatuses oma naisele ei öelda ei ole selline mees.


Ja hoolimata raamatu väga õnnetust lõpust on seda tõeline nauding lugeda, sest Flaubert mitte ainult ei oska haaravalt kirjeldada kõike, vaid laotab laiali - kohati sõnadeta, kuid siiski arusaadavalt - oma tegelaste maailma, nende unistused, hirmud, tunded üksteise vastu (ma võiksin siinkohal tõepoolest ka kõrvaltegelastest lehekülgi kirjutada, nad on kõik lummavalt värvikirevad ja huvitava mõttemaailmaga) ja kuigi raamat väga lihtne tundub - Lucia di Lammermoor on ilmselt kõige selgem vihje Emma traagilisele saatusele, aga mis parasjagu juhtumas on, taipab lugeja alati üpris kiiresti - on nüansside rikkus niivõrd ilus, et mul on juba tahtmine raamat uuesti kätte võtta. Ja soov paremini prantsuse keelt osata.

Mainida tasuks veel inimliku tragöödia koomikanooti - raamatu viimased leheküljed kirjeldavad õitsengut ja soovide täitumist. Aga ei kellegi, kes lugeja poolehoiu oleks võitnud.

Flaubert on võrratu!

23. Paul Celan: Poems

Ein Auge, offen

Stunden, maifarben, kühl.
Das nicht mehr zu Nennende, heiß,
hörbar im Mund.

Niemandes Stimme, wieder.

Schmerzende Augapfeltiefe:
das Lid
steht nicht im Wege, die Wimper
zählt nicht, was eintritt.

Die Träne, halb,
die schärfere Linse, beweglich,
holt dir die Bilder.


Paul Celan on mitte ainult oma päritolu (Rumeeniast pärit, juudi soost, pärisnimi Paul Antschel) ja teemavaliku (üks teravamaid mineviku lahkamisi teise maailmasõja teemadel pärineb tema sulest, luuletus Die Todesfuge ehk Surmafuuga) pärast üks tuntumaid luuletajaid saksa keeleruumist, vaid nagu Celan ise ütles: "Luule — see on keele saatuslik ainukordsus." - ja tema keelekasutus, võime sellega mängida, millise kauni kõla omandab tema poolt põimitud lillepärg üksikute sõnade koosmõjus - samal ajal kui luuakse midagi hoopis uudset, sest Celan ei järginud konventsionaalseid keelereegleid, nagu ka küll enamik luuletajaid pärast Teist maailmasõda, juba sajandi alguses, pärast Esimest maailmasõda oli hiljemalt ekspressionismi sihiks leida uus keel, et selle abil kunsti abil uus maailm ehitada.

Aga Celani luule sisugi tormab hirmuta kõige koledamatesse ajaloo sügavustesse, hinge sügavustesse, inimlikkuse traagikasse. Celan on ka ise öelnud, et saksa keel on parim keel, millega Ausschwitzi koledusi kirjeldada. Ja ilmselgelt on tal õigus. Hingestatud, autentne luule.

Muidugi tuleb ka tähele panna, et Celan töötas lühikese aja oma elust psühhiaatriahaiglates ja nagu enamik kunstnikke tundis huvi veidrate nähtuste vastu, seega pole kogu tema looming igaühele nauditav, vaid kohati segadust tekitav. Samuti on tema keeleeksperimentide tulemusi raske mõista, kui saksa keel pole emakeel. Sest luuletuste tõlkimisse ma siiralt ei usu.


Postitasin ühe oma lemmikutest, Surmafuuga muidugi kõigile kohustuslikuks lugemiseks, lisaks mõned lemmikud: Tenebrae, Der Tod, Auch wir wollen sein ja Von einer Kerze.

Juba Celani kogemiseks soovitan saksa keele vastu huvi tundma hakata :)

22. William Faulkner: Absalom, Absalom!

Absalom, Absalom! is a Southern Gothic novel by the American author William Faulkner, first published in 1936. It is a story about three families of the American South, taking place before, during, and after the Civil War, with the focus of the story on the life of Thomas Sutpen.

Absalom, Absalom, along with The Sound and the Fury, helped Faulkner win the Nobel Prize in Literature. Its groundbreaking out of order storytelling, and frequent use of stream of consciousness often has had many critics calling Faulkner a pioneer of the modernist movement, along with other authors like James Joyce.

The 1983 edition of the Guinness Book of World Records has an entry for what it claims is the "Longest Sentence in Literature". It cites a sentence from Absalom, Absalom! containing 1,300 words.


Alustades pikkade lausetega tuleks tõepoolest kõigepealt autori kompositsioonimeisterlikkusele au anda, sest kes meist oleks võimeline mitte ainult alustama oma romaani lausega, mille pikkuseks ükteist ja pool rida, vaid jätkama seda kurnavat eleegiat samas stiilis, veel pikemate sõnaseostega, mis kogenematu lugeja kindlasti väga kiiresti loobumisvõidu andmiseni viivad. Absalom on tõeliselt aeganõudev raamat, usun, et ka inglise keelt emakeelena kõnelejale, aga ajainvesteeringut õigupoolest väärt.

Thomas Sutpen kui raamatu keskne tegelane ja tema hinge järkjärguline avanemine lugejale on justkui järsust mäest ülesronimine - väsitav, aga annab ilusa vaate... hävinenud maastikule. Sutpen, kellele on väiksest peale jäänud mulje, et ühiskond väärtustab inimesi nende materiaalse omandi külluse põhjal, otsustab ehitada mõisa, luua dünastia, panna aluse millelegi püsivale, uhkele ja püsivale. Tema katsed millegi mõjuva rajamiseks raamat jälgib, ja tema enese loomusest tingitud äpardused, mis kohati üpriski häiriva loomusega, raamat esile toob.

Kuna ülesehitus on lõpust algusesse ja kohati kaootiline, koosneb kirjadest, päevikutest, erinevate inimeste jutustustest ja perspektiividest, nii mõnigi, kelle heasse nimekirja Sutpen kunagi sattunud ei ole ja mõni, kes teda vägagi austab, on huvitav jälgida, millise mulje selline inimene jätnud on ja kuidas detailid jutustajatest endist lugejani läbi kumavad. Ja kuna Sutpen ise sõna ei võta, jääb lugejale lõppeks vaid mõelda ja järeldada ja ise mehe hinge põhja jõuda.

Faulkneri stiil, kuigi kurnav, on imeilus, seda avaldab juba esimene lehekülg oma nišikirjelduse ja tegelaste tutvustusega. Milline sõnavara, milline lauseehituslik akrobaatika!


Aga siiralt, kui esimesed 10 lehekülge teid juba kurnavad, lugege parem Dickensit või Saroyani. Sest Faulkneri stiil ei ole kergete killast.

21. Honore de Balzac: Old Goriot

Le Père Goriot (English: Old Goriot) is an 1835 novel by French novelist and playwright Honoré de Balzac (1799–1850), included in the Scènes de la vie privée section of his novel sequence La Comédie humaine. Set in Paris in 1819, it follows the intertwined lives of three characters: the elderly doting Goriot; a mysterious criminal-in-hiding named Vautrin; and a naive law student named Eugène de Rastignac. Originally published in serial form during the winter of 1834–35, Le Père Goriot is widely considered Balzac's most important novel.

The novel takes place during the Bourbon Restoration, which brought about profound changes in French society; the struggle of individuals to secure upper-class status is ubiquitous in the book. The city of Paris also impresses itself on the characters – especially young Rastignac, who grew up in the provinces of southern France. Balzac analyzes, through Goriot and others, the nature of family and marriage, providing a pessimistic view of these institutions.


Suur realismifänn pole ma kunagi olnud. Balzac kui selle suuna esindaja laskub oma teose esimestel lehekülgedel romaani tegevuse lõviosa asukoha detailkirjeldusse, kus suurendusklaasi alla võetakse majad, toad, aknad, diivanid ja muu taoline. Selline stiil annab küll hea ettekujutuse toimumispaigast ja võimaluse enesele kogupilt detailselt silme ette kuvada, pikapeale aga tekitab tahtmise üle rea lugeda. Balzac jätkab pea- ja kõrvaltegelaste kirjeldusega (pansioni elanikud ja nende taust laotatakse laiali, aga kõik neist ei jätka sugugi peategelastena), mis omandab oma tähtsuse alles raamatu viimases kolmandikus. Seega soovitan raamat lõpuni lugeda ja seejärel mälu värskendamiseks veelkord sirvida, kes täpsemalt millega tegeles ja miks.

Temaatikast rääkides on Balzac küüniliste kalduvustega lugejale kurb meeldetuletus elu nukrast materialistlikust nõiaringist ja optimistile hoop näkku. Kaupmees Goriot ohverdab kogu oma vere ja higi hinnaga teenitud varanduse, et oma tütardele head elu võimaldada, tütarde kasutud mehed aga lasevad rahal läbi sõrmede voolata ja tagatipuks kohtlevad oma naisi nagu kaltse. Üliõpilane Eugene Rastignac, kes küll raamatu lõpuni mingisuguse moraalse selgroo säilitab, on kullakaevaja rikka naise otsingul, kes katkestab õpingud, et rikkaks saada. Sest nagu paljude tegelaste - küll eelkõige naiste - suust kõlab - elu ilma varanduseta pole midagi väärt.

Sellise seisukoha kõige kirglikum esindaja on pansionipidajanna Vauquer - proua lahkus oma külaliste suhtes on lineaarses seoses nende üüri suuruse ja toa/tubade luksuslikkusega. Ei morjenda teda surm, haigus, õnnetu armastus ega abielu - kõik, mis otseselt kasu ei too, pole oluline. Oluline on sissetulek ja pansioni maine.
Samas ei saa sellisel viisil end elus hoidvale naisele olelusvõitluslikku suhtumist sugugi pahaks panna - Pariisi koledust ja ühiskonna võimet veidi rikkamgi inimene täielikult põrmustada ja/või alla neelata näidatakse raamatus mitmekordselt. Et hirm sellise saatuse ees naisest rahaahne mao võib teha, pole imestusväärne.

Raamatu nimitegelase saatus on ilmselgelt kõige nukram - ta lõpetab oma elupäevad illusioonis, et tema omakasuahned tütred teda armastavad ja tema heaks sama palju teeksid, kui tema nende heaks, kui see neile vaid võimalik oleks. Ka Dostojevski Mõškin oma Nastasja heaks kõik, aga samal ajal kui tema tohutu ideedemaailma ja tõeliselt igavene poisilik hing võrreldamatult paelus, on mul Goriot'st küll kahju, tema isik aga ei kutsu vaatama, pigem unustama. Ta on küll eeskuju puhtast headusest, appolliinlikust eneseohverduse musternäide, aga isiksusena jääb halliks ja seetõttu ununeb peagi.
Kas kummalgi õel tegelikult lahke hing on ja mil määral nende mehed neid valitsevad, jääb ühe puhul selgusetuks, teise puhul segaseks. Mõtlemisainet pakuvad õdede moraalne ideedemaailm ja isa surivoodil langetatud valikud igatahes. Märkimist väärib ehk Delphine'i tugev armastus Eugene'i vastu, mis talle ja tema hingepildile omajagu värvi annab.

Kõige huvitavam tegelane on algusest lõpuni kõige suurema arengu osaliseks saav Eugene de Rastignac, seltskondlikul redelil ülesmäge, moraaliredelil allamäge rännates, lõpuks algusesse tagasi jõudes, vaese, kuid siiski rikkana. Tema raamatu alguses väga puhta ja kogenematuna näidatud hing, mille ta hea meelega kõrgema seltskonna räpasest tagauksest sisse heidab, et kutseid jõukate daamide buduaaridesse osta, jääb lõpus siiski rikkumatuks. Kuigi rikkus teda pimestab, ei müü ta siiski oma silmi varanduse eest kuradile.
Samas - kas "armastatud" naisega (kes alustuseks varanduse pärast valiti) jäämine väljavaatega heale elule on "õige" tegu (sest majanduslikult halba olukorda sattunud naisel olid siiski helgemad väljavaated kui üliõpilane Rastignacil) või siiski ainult oma heaolu eest hoolitsemine, jääb küsimärgi alla.
Minu seisukoht Rastignaci moraalsete eesmärkide suhtes on siinkohal optimistlik - jättis ta ju noorukese pärijanna hiiglasliku varanduse ära kasutamata, kuna oli armunud teise naisesse ja otsustas südame, mitte pragmaatilise kaalutluse ja armastuseta abielu teed minna.


Üldine maailmapilt, mida Balzaci teos vahendab, on tõepoolest omas ajas realistlik ja kätkeb paar huvitavat tegelast - aga ikkagi kurb, sest selles teoses ei kaalu üks ilus armastus üles kogu seda saasta, mida üks keskmine inimelu oma keskmises aastate kogumis peab taluma. Kuna raamat kuulub inimliku komöödia kategooriasse, mõistan, et isegi Goriot' saatuses on võimalik mõningast kurba irooniat leida. Aga kas selline kogemus tingimata vajalik on? Loodan tulevikus Balzaciga taaskohtudes teistsuguseid emotsioone kogeda.


Temaatika tooni hetkelisest sobimatusest järgmisel hetkel mitte välja tehes -
Balzaci väljendusrikkus on muidugi klass omaette - meeldejäävaim väljend tituleerib naised "lõhnastatud mõrvariteks" :)