1920. Knut Hamsun "Maa õnnistus" (Markens Grøde, 1917)

Taani kirjanik Knut Hamsun (1859–1952) on üks neljast suurest (Strindberg, Undset ja Ibsen) autorist, kes maailma kirjandusmaastikul tänapäevani tuntud.

Hamsuni esimene kuulsust kogunud romaan on "Nälg" aastast 1890. 1920. aastal anti Hamsunile Nobeli kirjanduspreemia, eelkõige romaani "Maa õnnistus" (1917) eest.

Hamsun on kirjutanud mitmes stiilis - "Maa õnnistus" arvatakse küll realistlike teoste hulka, kuid esineb ka modernismile omaseid võtteid nagu stream of consciousness.

Tegu on romaaniga ühe mehe pingutustest oma talu rajada, laiendada, harida ja nii edasi.

Romaanil on kõik "Tõe ja õiguse" toredused: põhjalikud kirjeldused lihtsate - autori enda poolt heade, kuid rumalatena kirjeldatud figuurid - taluinimeste unistustest, lootustest, hirmudest, jumalakartlikkusest, talu ning eelkõige maamulla ning looduse austamisest, (poole kohaga) jumalakartlikkusest, kuid samuti nende inimeste tumedamast poolest, lapsemõrvast ning igavesest võimetusest teist inimest usaldada.

Romaani figuurid on oma lihtsuses üpris huvitavad, kuna nende psühholoogilised profiilid on detailides välja töödatud ja ka lihtne figuur üllatab mõnikord oma lugejat nii headuse kui halastamatusega. Teatud mõttes on Hamsuni valikud tõeliselt geniaalsed.

Kuid sisu jätab soovida ning päeva lõpus on tegu järjekordse talutöö-ning-taluelu-tüüpi-romaaniga ning kui Hamsuni teosed nagu "Nälg" on fenomenaalsed nii sisult kui vormilt ja väärivad lugemist, sobib "Maa õnnistus" 21. sajandil vaid kultuuriantropoloogi, mitte hea kirjanduse nautija riiulisse - võib-olla pimestab mind eestlase perspektiiv, sest "Tõde ja õigus" ning "Näkimadalad" juba olemas....

Kuid kui teile meeldib Hamsun, lugege "Nälga" ning jätke "Maa õnnistus" tähelepanuta.

39. Knut Hamsun: Hunger

Norra kirjanik Knut Hamsuni romaani "Nälg" ("Sult") peetakse 20nda sajandi avateoseks ja psühholoogilise suunitlusega kirjanduse pioneeriks. Romaan ilmus lõplikul kujul 1890 ja räägib nimelt sellest, mis pealkirjaks.


Minategelane, 20ndates kirjanik, veedab oma päevi pidevas võitluses näljaga. Mõnikord õnnestub tal suurepärane artikkel, tänu mille avaldamisele mõni nädal jälle hea toiduga möödub ja öömaja kindel on. Aga kuna töökoht kindel ei ole ja inspiratsioon end tihtipeale oodata laseb, saabub ikka ja jälle nälg kirjaniku hinge närima.

Teose keskmeks ongi, mida nälg ja vaesus inimloomuga teevad, kuidas kirjanik end siiski kuidagi elatab ja kuidas nälg nii keha, vaimu kui moraali vaikselt sööb.
Väga huvitav on jälgida, kuidas noormees enesele siiski teatud laadi inimese staatust omistab, alati kombekas olla üritab ja kerjamist vägagi alandavaks peab. Mingil hetkel ta murdub ja laskub palumiseni, tunneb end pärast seda aga ebardina. Samuti ei tunnista ta kellelegi oma töö- või tutvusringkonnast oma haledaid tingimusi, ei nõua pakutud laene tagasi ega kiirusta toimetajat tagant, artikli tasu üle andma.

Noormees kohtab armastust, mis taaskord avab täiesti uue perspektiivi: esiteks ei saa ta seda enesele majanduslikult lubada, teiseks viskleb tema keha nõutult nälja ja himu vahel, kus esimene teise realiseerimist ei võimalda. Neiugi ei mõista, kas tunneb külgetõmmet või ligimesearmastusest tingitud päästjakohustust selle armetu kleenukese olevuse vastu ja suhe ebaõnnestub. Kogu afääri kirjaniku perspektiivist kogeda ja tema mõttekäike jälgida on aga kogemus omaette.

Tegu on väga huvitava portreega heitlusest keha ja vaimu vahel ja joonistusega nälja kõikeallutavast võimust. Loole annab vaid juurde asjaolu, et Hamsun kirjeldab teatud määral omaenda elu halvematel aegadel.


Tõeline naturalismiaegne katusekambrikirjanik paberi kohal küürutamas ja puulaaste närimas, pikitud 20nda sajandi realismi konkreetsuse ja psühholoogilise spektri ambivalentsusega. Mina-perspektiiv toob lugeja edukalt õnnetu hinge viskluste lähiraadiusse ja lubab detailselt jälgida, mis juhtub, kui nälg valitseb elu.

Väärt lugemine!