24. Gustave Flaubert: Madame Bovary

Madame Bovary is Gustave Flaubert's first published novel and is considered his masterpiece. The story focuses on a doctor's wife, Emma Bovary, who has adulterous affairs and lives beyond her means in order to escape the banalities and emptiness of provincial life. Though the basic plot is rather simple, even archetypal, the novel's true art lies in its details and hidden patterns. Flaubert was notoriously a perfectionist about his writing and claimed always to be searching for le mot juste ("the right word").

The novel was attacked for obscenity by public prosecutors when it was first serialized in La Revue de Paris between October 1, 1856 and December 15, 1856, resulting in a trial in January 1857 that made the story notorious. After the acquittal on February 7, 1857, it became a bestseller when it was published as a book in April 1857, and now stands virtually unchallenged not only as a seminal work of Realism, but as one of the most influential novels ever written.


Lõpuks taaskord raamat, mida käest ei saa panna, enne kui viimane lehekülg on pööratud!
Madame Bovary, on tal romaanidest rikutud väärastunud ettekujutus sellest, milline üks elu olema peab, või on tal täielik õigus võtta seda, mida ta tahab ja mitte üritada olla ontlik kodanik ja mahtuda ühiskonna poolt ettekirjutatud normidesse?

Naistel, kes nooruses liiga palju romaane loevad, on kalduvus oma unistuste mehest väga detailne pilt luua, kergelt armuda ja siis kiirelt pettuda, kui väljavalitu absoluutselt kõigile ettekirjutustele ei vasta.
Kui Emma ja Charles abielluvad, arvab Emma, et siin ongi tema õnn - aga kui ei järgne dramaatilisi elamusi, nõrku põlvi ja hävingulisi kireplahvatusi, pettub ta oma abikaasas. Tutvudes Leòniga, kes madaami sügavalt armunud on, läheb Emma mõistuslikku, moraali teed, ja afäär jääb olemata. Leòn on häbelik ja kogenematu ja noor. Kui aga Rodolphe, kel karbitäis juuksekiharaid kodus vedelemas, madame Bovaryga tutvub, haub ta selge plaani madaam võrgutada, mis tal ka õnnestub. Emma oleks isegi nõus mehega põgenema, kui mees ise lõpuks alt ei hüppaks.
Hiljem kohtub Emma taas Leòniga - kus? Lucia di Lammermoori kuulamas. Ja ammused tunded soojendatakse üles. Olgu mainitud, et Lucia lõpetab oma elupäevad hullumeelsuse ja veretööga. Ka Emmal ei lähe palju paremini.

Kuna Flaubert nii põhjalikult kirjeldab, kuidas Emma abielu alguses ja pärast armulugusid oma ontlik-rutiinset abielu-elu vähegi rahuldavaks muuta ja oma mehe eest hoolitseda, võiks ju mõelda, et tema teguviis on igati õigustatud. Charles täidab kõik oma naise soovid ja elab illusioonis, et nad on õnnelikud. Hilisemad juhtumised paneb naise hulluse arvele. Kulutab kogu oma raha naise ekstravagantsete meeleolude rahuldamisele.

Igasugune fanatism on ebatervislik ja kuna Emma on fanaatiline romantik, elab pidevalt pilvedel ja arvab, et armumine on armastus, ei imesta ma, et naise saatus traagiline on ja vägagi kurblik-nukra allakäigu ja alandusega lõpeb. Lõpp on tõepoolest kole.

Aga kas siis nii ei tohi elada? Siinkohal meenub Jeanette Wintersoni "Kehale kirjutatud", kus peategelane tunnistab, et esimesed kuus kuud on parim aeg igas suhtes ja pärast seda närtsib armastus. Nende raamatute ajaline vahe üle saja aasta ja Emma armulugude keskmine pikkus kolm aastat, aga lõppsõnum siiski sama - miski pole jääv. Ja ausalt - kas kõigile inimestele on tingimata määratud eluaeg tandemis veeta? Mitte tingimata, usun ma.

Mis Emma hinge siiski säilitab, on temapoolne kahetsus ja hilisem maniakaalne hoolitsus oma mehe eest, abi otsimine Jumala ees ja kõik muud hingepiinad, mida ta oma moraalsete vääratuste tagajärjena iseendale tekitab. Balzaci maailmas prantsuse kõrgseltskonnas on täiesti normaalne, et abielusid nime, soo ja majandusliku heaolu säilitamiseks sõlmitakse ja kirgede tarbeks armuke soetatakse. Emma maailmas mitte. Ja alguses võitleb ta ka oma loomuse vastu, hiljem aga kaotab end. Või leiab end, kuidas võtta. Kaotab, leiab, kaotab, leiab uuesti - ja kogu selle siplemise käigus räsib end niivõrd, et rebib oma hinge puruks.


Medaljoni teine pool on Emma materiaalne hullustus - tänapäeval käsitletakse poodlemissõltuvust teadaolevalt haigusena. Aga et keegi oma eluga rahul ei ole ja seda materiaalselt kompenseerida üritab, on iidne laul. Ja selle iidse laulu tulemusena saadab Emma hukatusse mitte ainult oma mehe, vaid oma tütre, mis tema moraalitule eluviisile uue tasandi annab ja tema tegelaskuju ebameeldivaks muudab. Taaskord näitab Flaubert, kuidas ta ühest seinast teise viskub, oma tütrekese eest vahepeal hoolitseb, siis ta jälle unustab.

Lõppeks võiks öelda, et selline naine lihtsalt ei oska õnnelik olla ja tal võinuks olla mees, kes ta õigel hetkel paika paneb, tema labiilseid kalduvusi tasandab ja sedaviisi talle õpetab, kuidas tasakaalukalt elada. Charles kogu oma hingeheaduses, piiritus pimedas armastuses ja suutmatuses oma naisele ei öelda ei ole selline mees.


Ja hoolimata raamatu väga õnnetust lõpust on seda tõeline nauding lugeda, sest Flaubert mitte ainult ei oska haaravalt kirjeldada kõike, vaid laotab laiali - kohati sõnadeta, kuid siiski arusaadavalt - oma tegelaste maailma, nende unistused, hirmud, tunded üksteise vastu (ma võiksin siinkohal tõepoolest ka kõrvaltegelastest lehekülgi kirjutada, nad on kõik lummavalt värvikirevad ja huvitava mõttemaailmaga) ja kuigi raamat väga lihtne tundub - Lucia di Lammermoor on ilmselt kõige selgem vihje Emma traagilisele saatusele, aga mis parasjagu juhtumas on, taipab lugeja alati üpris kiiresti - on nüansside rikkus niivõrd ilus, et mul on juba tahtmine raamat uuesti kätte võtta. Ja soov paremini prantsuse keelt osata.

Mainida tasuks veel inimliku tragöödia koomikanooti - raamatu viimased leheküljed kirjeldavad õitsengut ja soovide täitumist. Aga ei kellegi, kes lugeja poolehoiu oleks võitnud.

Flaubert on võrratu!