Wednesday, June 2, 2010

22. William Faulkner: Absalom, Absalom!

Absalom, Absalom! is a Southern Gothic novel by the American author William Faulkner, first published in 1936. It is a story about three families of the American South, taking place before, during, and after the Civil War, with the focus of the story on the life of Thomas Sutpen.

Absalom, Absalom, along with The Sound and the Fury, helped Faulkner win the Nobel Prize in Literature. Its groundbreaking out of order storytelling, and frequent use of stream of consciousness often has had many critics calling Faulkner a pioneer of the modernist movement, along with other authors like James Joyce.

The 1983 edition of the Guinness Book of World Records has an entry for what it claims is the "Longest Sentence in Literature". It cites a sentence from Absalom, Absalom! containing 1,300 words.


Alustades pikkade lausetega tuleks tõepoolest kõigepealt autori kompositsioonimeisterlikkusele au anda, sest kes meist oleks võimeline mitte ainult alustama oma romaani lausega, mille pikkuseks ükteist ja pool rida, vaid jätkama seda kurnavat eleegiat samas stiilis, veel pikemate sõnaseostega, mis kogenematu lugeja kindlasti väga kiiresti loobumisvõidu andmiseni viivad. Absalom on tõeliselt aeganõudev raamat, usun, et ka inglise keelt emakeelena kõnelejale, aga ajainvesteeringut õigupoolest väärt.

Thomas Sutpen kui raamatu keskne tegelane ja tema hinge järkjärguline avanemine lugejale on justkui järsust mäest ülesronimine - väsitav, aga annab ilusa vaate... hävinenud maastikule. Sutpen, kellele on väiksest peale jäänud mulje, et ühiskond väärtustab inimesi nende materiaalse omandi külluse põhjal, otsustab ehitada mõisa, luua dünastia, panna aluse millelegi püsivale, uhkele ja püsivale. Tema katsed millegi mõjuva rajamiseks raamat jälgib, ja tema enese loomusest tingitud äpardused, mis kohati üpriski häiriva loomusega, raamat esile toob.

Kuna ülesehitus on lõpust algusesse ja kohati kaootiline, koosneb kirjadest, päevikutest, erinevate inimeste jutustustest ja perspektiividest, nii mõnigi, kelle heasse nimekirja Sutpen kunagi sattunud ei ole ja mõni, kes teda vägagi austab, on huvitav jälgida, millise mulje selline inimene jätnud on ja kuidas detailid jutustajatest endist lugejani läbi kumavad. Ja kuna Sutpen ise sõna ei võta, jääb lugejale lõppeks vaid mõelda ja järeldada ja ise mehe hinge põhja jõuda.

Faulkneri stiil, kuigi kurnav, on imeilus, seda avaldab juba esimene lehekülg oma nišikirjelduse ja tegelaste tutvustusega. Milline sõnavara, milline lauseehituslik akrobaatika!


Aga siiralt, kui esimesed 10 lehekülge teid juba kurnavad, lugege parem Dickensit või Saroyani. Sest Faulkneri stiil ei ole kergete killast.

No comments:

Post a Comment