41. Virginia Woolf: Mrs. Dalloway

"Proua Dalloway" on Virginia Woolfi kuulsaim romaan. Raamat ilmus 14.mail 1925 ja avab proua Dalloway päevakava toimumise taustal nii tema kui mõningate tegelaste mõttemaailma ja mineviku.

Proua Dalloway sisemaailm hakkab pragunema, kui Indiast naaseb ootamatult naise nooruspõlvearmastus Peter Walsh, kes esimesena just Clarissale külla otsustab tulla. Raamat avab mõlema tegelase mõttemaailmad, pajatab nende minevikukiindumusest ja arengust, mis vahepeal elus ja mõtetes on toimunud. Samuti lubatakse lugeja härra Dalloway mõtetesse - ka tema sisemaailm praguneb veidi Peteri külaskäiguga.

Paralleelne jutustus kirjeldab Septimus Smithi ja tema naise Rezia jalutuskäiku läbi Londoni. Septimuse sõja tulemusel pragunenud mõttemaailm valmistab tema naisele suurt piina, mees ise jällegi arvab, et näeb nägemustena kilde minevikust. Lõpp on mehele nukker, naisele... kuidas võtta, usun, et vabastav.

Kaks lugu riivavad teineteist õrnalt, kui tegelased samu toimumisi Londoni tänatavel tähele juhtuvad panema, samuti mainitakse Septimust lõpupoole Clarissa peol, mis loo kulminatsioonina paika on pandud.

Dalloway stiil on väga huvitav. Nagu ta ise "Proua Dalloway" järelsõnas ütleb, ei tohiks kirjanik oma loomingut kommenteerida, sest peaks võimeline olema oma loomingu mõtet loomingu enese abil piisaval määral ja arusaadavalt edastama. Seega harutab ta ühest ideest lahti terve mõttemaailma proua Dalloway vanusest reflekteeritud noorusena ja põimib selle sisse nii mõningaidki inimesi, kes väliselt koos on ja oma mõttemaailmas siiski täiesti isoleeritud, eraldatud, omaette ja üksinda. Sest oma kõige sügavamates mõttesoppides saame me siiski kõige sügavamaid eksistentsialistlikke küsimusi jagada vaid iseendiga.

Loo selliselt laiali laotamine on tunduvalt huvitavam kui nii mõnigi tegevustiku ja ümbruse kirjeldus nii mõneski heas romaanis ja Dalloway tabab ilusti nii intellektuaalselt, emotsionaalselt kui kaootiliselt juhitud mõttelõnga suuna ja toob selle kaunilt ja kaasahaaravalt paberile.

Kahjuks jäi minu jaoks struktuurist veidi puudu. On küll kena, kuidas lood lõpus mõne lugeja jaoks isegi vaevumärgatavalt põimuvad, aga oodatud kulminatsioon Clarissa ja Peteri kohtumises jääb ära. Mingil määral aitab Clarissa neiupõlvesõbranna Sally Setoni vestlus Peteriga asjad riiulisse pista, aga siiski tundub, et midagi jääb toimumata ja jutustusest on keegi viis lehekülge välja rebinud.

Tutvuksin seega hea meelega rohkema Woolfi loominguga ja ei asetaks "Proua Dallowayd" pärast esmakordset lugemist kõige kõrgemale pjedestaalile.
Huvitav nüanss raamatu loomisloos on, et Woolf plaanis mingil hetkel lõpetada teost Clarissa enesetapuga. See oleks loo ääretult huvitavalt kokku nöörinud.

Lugemist väärt, kuid usun, et Woolf'i loomingupagasist leiab ka paremat.