Nobeli kirjanduspreemia 1954. Ernest Hemingway: "Kellele lüüakse hingekella"

Ameerika kirjanik, ajakirjanik, kiirabiautojuht ning maailmakodanik Ernest Hemingway  (1899-1961) on kindlasti üks kuulsamaid 20. sajandi kirjanikke. Tema tuntumate teoste hulka kuuluavd romaanid "Ja päike tõuseb" (The Sun Also Rises, 1926); Jumalaga, relvad!" (A Farewell to Arms, 1929); "Kellele lüüakse hingekella" (For Whom the Bell Tolls, 1940) ning "Vanamees ja meri" (The Old Man and the Sea, 1950), lisaks sellele on Hemingway kirjutanud peotäie lühijutte.

1953. aastal pälvis Hemingway Pulitzeri kirjandusauhinna ning Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati autorit aastal 1954.

"Kellele lüüakse hingekella" on jutustus Hispaania kodusõja aegadest (1936-1939) ning leiab aset nelja päeva jooksul. Romaani narratiiv on pinnapealselt käputäis hispaania mehi ning ameeriklane Robert Jordan, kes saadetud Segovia provintsi olulist silda lõhkama.

Jutustuse ridade vahelt imbub erinevate figuuride tausta: nad jutustavad seiku oma minevikust, ning Hemingway on andnud enamikele peategelastest siseperspektiivi, et näidata hispaania ja ameerika sõdurite, vabadusvõitlejate, meeste ja naiste mõttemaailma kontraste ning sarnasusi.


Eksistentsialistlikud põhiteemad nagu sõja õiglus, inimese väärikus, ühe elu väärtus ning naise vooruslikkuse väärtus, sõduri kohustused, mehe kohustused oma kodumaa suhtes, ning surma tähtsus või elu tähtsusetus tulevad romaanis käsitlusele ning arutellu.

Kadunud põlvkonna esindajale omaselt on romaani põhitoon sünge, tõsine, mõtlik, julge ning otsekohene.


Olen lugenud Hemingway romaane "Vanamees ja meri" ning "Ja päike tõuseb" ja tema käsitlused lühikestest ajaperioodidest, mis sukelduvad figuuride pähe, nende tundemaailma ja nende väärtuste spektrisse, selgitades indiviidide ja fiktiivsete narratiivide najal oma filosoofia põhitalasid - au, väärikus, tugevus on ajatud põhimõtted - selles kontekstis on Hemingway ainulaadne ja imetlusväärne kirjanik.

Tema tugevalt, konkreetselt kirjutatud figuurid on kõik põnevad - vanem mõtlik nutikas teejuht Anselmo, vabadusvõitlejate salga juht, alkoholilembeline võimukas Pablo, tugeva käe ning terava keelega Pilar, noor ning lojaalne Maria. Kõik inimese loomuse värvid ning toonid jõuavad nende figuuride hingedes peegelduda - nende mõtted ning arvamused on selgelt, julgelt ja veendunult kirja pandud.

Kuid samuti on tema tõsine stiil tänapäeva lugejale kiire farsiks muutuma - "Kellele lüüakse hingekella" kasutab näiteks autentseid stilistilisi hispaania keelest inglise keelde tõlgitud lauseid, ning lisab neile inglisekeelsed tõlked, korrates dialoogides öeldut tihti. Hispaania keele oskajatele - vähemalt nii palju oskan seda minagi - on see tüütu kordamine ning mitteoskajatele kasutu, sest pole otsest seost hispaania keeles öeldu ja mõnikord kohe, mõnikord hiljem inglise keeles öeldu vahel.

Siseperspektiivides kirjutatud filosoofilised mõtisklused ning erinevate figuuride spekulatsioonid teise figuuri sisemaailma teemal ning sel moel avanevad fundamentaalsed sarnasusest on väga kaunilt kirjutatud ning teatud romaani seigad on väga meeldejäävad.


Kuid pean nentima, et "Kellele lüüakse hingekella" pole mu lemmik Hemingway romaanidest.


Hemingway fännile võiks veel meeldida:
Richard Flanagan: "Kitsas tee sisemaale" (link)
Hemingway: "Vanamees ja meri" (link)

Ekskurss filmilinale: Hemingway & Gellhorn (2012)

Hemingway ja Gellhorni tormiline-tundeline armastuslugu on 20. sajandi kirjanduse ja kirjanike armastajatele võib-olla tuntud, võib-olla mitte: Ernest Hemingway, kuulus kirjanik vabaduse ja sõjaga seotud teemadel, Martha Gellhorn, 20. sajandi tuntuim sõjakorrespondent, kohtusid baaris, tundsid tõmmet teineteise suunas esimesest silmapilgust, reisisid koos mööda sõjatsoone, avastasid koos kirglikuma kire teineteise jaoks, reisisid, kolisid kokku, abiellusid, tülitsesid, reisisid, kirjutasid igatsusega täidetud armastuskirju, armusid uuesti, tülitsesid ja läksid lõpuks lahku. Mõlemad on avaldanud olulistes kogustes tähtsat loomingut, Hemingway minu arusaama kohaselt siiski maailmale tuntum kui Gellhorn.

Filmilinale on kahe suurkuju romanss toodud 2012 aastal vändatud filmi "Hemingway & Gellhorni" Nicole Kidmani ja Clive Oweni mängitud figuurides, kes annavad endast parima etteantud rolli kehastamisel ning vastupandamatu külgetõmbe kujutamises. Muljetavaldav on, kuidas Kidman on omastanud madalama hääletämbri ja oskab kehastada konflikti egoismi, altruismi, armastuse ning vihkamise maastikel ning kuidas Owen kujutab Hemingway täieliku ego- ning kontrollimaania piinu intensiivsemates tülides.

Seksuaalse tõmbega on esiteks aga lood kehvasti – paar küll põrnitseb pidevalt teineteise suunas ja jookseb kuulirahes teineteise poole, tekitades sellega väliselt mulje, et tõmmet ei peata surm ega torm, kuid kui Kidman ja Owen lõpuks linade vahele langevad, ületab hotelli ümbritsevatel tänavatel valitsev pommitamise lärm kaugelt, kaugelt kirglikud oiged, olgugi et nood filmitehnika võtetega esiplaanile on tuua üritatud.

Tegu on kunstlike figuuridega, olenemata eeskujude olemasolust, ja kuigi mõlemad protagonistid on ilmselgelt oma figuuri õppimisega vaeva näinud ja toimivad iseendas täiesti piisavalt emotsionaalselt intensiivselt, on kahe inimese vaheline keemia orgaaniline protsess, mida siinkohal pole õnnestunud veenvalt jäljendada.

Kogu film on omajagu kunstlik, pikitud ajaloolistelt filmilintidelt, arhiividest pärinevate sõjastseenidega, tuues küll sündmused kokku Gellhorni elule tagasi vaatava jutustuse raamis, mis algab sõnadega: kohtasin teda Key Westis – ja nii algab lugu Hemingwayst ja Gellhornist –, kuid lõppeb vastuolulise nähvamisega intervjuu küsitlejale: ma keeldun olemast allmärkus kellegi teise eluloos, lülitage kaamera välja. Miks siis filmi alguse motivatsioon täiel määral pöördub, kui jutustaja ometigi teadis, mis lõpus juhtuma peab – et vaataja saaks emotsionaalse rännaku täis ootusärevust kaasa teha? Võimalik.

Kõrvaltegelased nagu kirjanikud nagu Hemingway kaasaegne John Dos Passos ja x-päritoluga südamlikud ida- ja lõunaeurooplased ja ebasümpaatsed venelased ning Hemingway kahe poja ema ning teine abikaasa Pauline – muide ka omal ajal ajakirjanik kuid pärast abielu Hemingwayga moonutatud kodukanaks – muudavad filmi värvilisemaks, ja Gellhorni ning Hemingway figuurid on tehtud huvitavateks, nendevaheline lugu ise on lõbus, põnev, realistlik ja kohati küll ikkagi kunstlik, aga piisavalt usutav. (Pidev laste tulejoonelt päästmine ja kuulirahest edukalt pagemine ning kõrvaltegelaste pooldramaatilised sõjavigastused on kohati tüütud, kuid ühe kõrvaltegelase surm väga ilusates toonides lahendatud, vastuolulisus jätkub.)

Ka ajaloolisel tasandil mustvalgete tollest ajast pärinevate videlõikude näitamisel võiks arvata, et lugejale avaldatakse lähemalt Gellhorni külastatud sõjarinnete aastaajad, taustad, riigipead, lahingud - mingisugune raaminfo, millega ajaloolisel tasandil orienteeruda ning esiplaanil kuuluvatele figuuridele nende traagiline taustsüsteem realistlikumates toonides paika panna kui paariminutilised tüüp-lahingu- või vägede tänaval marssimise stseenid, milles praktiliselt midagi ei toimu ega näidata. Tasandid ei täiusta ega toeta teineteist vaid marsivad vaikivalt kõrvuti.

Intellektuaalsel tasandil on Kidman ja Owen ka täiesti võimelised isennast ja teisi veenma, et tegu on kahe figuuriga, kes teineteise vastu väga intensiivseid positiivseid ja negatiivseid tundeid omavad, kuid selline tõeline toorus nagu päris Hemingway ja Gellhorn jagama pidid, teades neist seda, mida teame, jääb tulemata.

Huvitaval kombel hoolimata ülalmainitud kriitikapunktidest siiski üpris vaadatav film - üldpinge säilis edukalt filmi lõpuni, teatud head detailid lubasid unustada klisheelikud detailid, sümpatiseerivad kõrvalfiguurid kaalusid üles mõttetud kõrvalfiguurid... See võib muidugi tuleneda asjaolust, et lugu sellisena nagu ta tõesti sündis on niivõrd paeluv, et seda ei olegi võimalik ebahuvitavaks muuta.

Elagu Hemingway ja Gellhorn, nii nagu nad olid - lugu, mitte film. 

Ehk teeb keegi kunagi paremini filmilinal järgi selle kordumatu loo, millest ajaloo annaalides lugeda võiks igaüks.

29. Ernest Hemingway: The Old Man and the Sea

„Vanamees ja meri“ on ilmselt meie kõigi kooliaja mälestustes kusagil kirjas. Hemingway viimane suurem ettevõtmine ja üks kuulsamaid teoseid on kirja pandud Kuubas 1951 ja avaldatud aasta hiljem, sisuks kalamees Santiago viimane heitlus merega.

Esmene aspekt, mis lugejale ilmselt koheselt silma hakkab, on sügav sõprus nooruk Manolini ja vanur Santiago vahel. Noor poiss hoiab Santiagot nagu vanaisa ja aitab teda, kus aga saab. Tegu on pigem tõelise meestevahelise sõpruse kui isa-poeg suhtega (oma isa vastu poiss , kus küll kumbki kummagi kohta elus teab, aga seda teisele kunagi meelde ei tuleta, sest austab teda just sellisena, nagu ta on. Selline suhe põlvkondade vahel on harv nähtus.

Teine eripära on Hemingway stiil kõike kirjeldada, väga otsekoheselt sügavale minnes ja elule tõepoolest muuli istuva nentiva elule tagasi vaatava mehena silma vaadates. Keskkooli esimene lugemisproov jättis mulle tõepoolest mulje, et tegu on tohutult kurva looga, näitamaks, et kõik siin maailmas lõpeb kord ja iga unistus ei täitu.

Aga teine lugemine tõestas, et tegu on hoopis teistlaadi looga, sest asjaolu, et vana mees oma nõrkustega arvestab, neid hinnata ja mõõta oskab, annab talle eelise oma keha tunda ja õigel hetkel mõistuslikult suunata. Santiago on tark ja tugev mees, olgugi et vana ja kohati uhke, tunnistades vaid merel ja iseendale – nüüd võiks poiss siin olla, ma kardan, et ilma temata ei jaksa. Mida aga olelusvõitluse trajektoori mööda edasi, seda enam ilmneb, et vana iga on rada väärtuslikke kogemusi, mis Santiagole väga põhjalikud teadmised mere ja selle elanike loomusest on andnud. Ja julgusest sellel mehel puudu ei jää – kas keegi teist on võimeline tapma ühe käega neli haid, olles eelnevalt kaks ööpäeva paadis istunud ja endast vähemalt kaks korda suuremat kala jahtinud?

Asjaolu, et kala lõpuks koos kütiga kaldale ei jõua, ei tähenda sugugi kaotust ses heitluses loodus- ja inimjõudude vahel, sest Santiago alistas oma võrdse vastase ja lömastas parasiidid, kes võidu kojuviimisel tema teele sattusid.

Kõige ilusam ongi ilmselgelt suur austus, millega see mees merd ja oma marliini kohtleb – ta lubab jääda merele, kuni kas kala või tema sureb. Meri pole tema vaenlane, vaid kaaslane, ja olgugi et tal mingil hetkel armastatud naine oli (kellest küll hoolivas võtmes, aga vähe räägitakse) – oma viimase tantsu tantsib Santiago merega ja olgugi, et see ta keha lõplikult laastab, lõpetab ta oma aja õnnelikult, viimastes lugejani toodud ridades unenägudes rannaliival.

Sümbolitesse laskumise vaatenurka iseloomustan Hemingway sõnadegga: „No good book has ever been written that has in it symbols arrived at beforehand and stuck in. ... I tried to make a real old man, a real boy, a real sea and a real fish and real sharks. But if I made them good and true enough they would mean many things". Seega jäägu nüansid teie päid kummitama, sest nüansse võiks hulgaliselt välja tuua.

Jään aga autorit järgides lihtsa ja ilusa juurde – lugege Hemingwayd, lugege lühijutte, lugege romaane. Miskipärast pole nimekirjas, mille järgi hetkel loen, rohkem Hemingwayd. Aga kindlasti soovitan lugeda kuue lühijutuga kogumikku „The Snows of Kilimanjaro“ („Kilimandžaaro lumi“).