Henrik Ibsen: Ghosts

Kuna Ibseni "Nora" niivõrd huvitav ja hästi komponeeritud draama on, otsustasin ka "Vaimud" läbi lugeda.
"Vaimud" ("Gengangere") järgneb "Norale" 2 aastat hiljem. Draamad pole sisuliselt küll seotud, aga "Vaimud" jätkab Noras põgusalt puudutatud vanemate ja laste saatuse kordumise teemat.


Ütleksin, et "Vaimud" on naturalistliku draama musternäidis - nii sisulisest kui vormilisest küljest.
Vormi vaadates on olustiku, tegelaste miimika ja žestikulatsiooni kirjeldused väga täpsed, tegevus kestab just nii kaua kui selle kirjeldus, kui välja arvata lugu aina nukramaks muutvad tagasivaated ja sellest tulenevad avastused tegelaste minevikus.

Lugu algab kõnelusega lesk Helene Alvingi ja pastor Mandersi vahel, Helene räägib pastorile pärast oma mehe surma esmakordselt kõigist kannatustest, mis ta on pidanud läbi elama ja avaldab lootust, et tänu sellele sujub tema poja elu muretult ja ideaalide poole pürgides. Lõpuks kummitavad isa patud aga poja peas ringi ja lugu lõpeb täieliku allakäiguga.

Lisaks Helene lootuste purunemisele vaidlevad Alving ja pastor abieluvälise kooselu moraalse ja seadusliku õigsuse üle, Alving on pigem tolerantne, pastor muidugi mitte. Selliste lõikude tõttu on draamat ja jumalateotuseks nimetatud ja omal ajal kõvasti halvustatud.


Kellele naturalism huvi pakub, pakub "Vaimud" huvitavat spiraali kõigi minevikus toime pandud tegude tagasitulekut, n.ö. mineviku vaimude väljakannatamatut kummitamist ja elu võimatuks muutmist. Eriti huvitav on just naturalismi teooria sellest, kuidas vanemate elu laste saatust mõjutab ja seetõttu liiderliku ja allakäinud eluviisiga isa oma poja kehalise ja vaimse allakäigu põhjustab. Kontrast Helene Alvingi optimistliku perspektiivi poja kojusaabumise hetkest täieliku lootusetuse seisundini sama päeva õhtul on väga ilusasti joonistatud traagika. Lisaks sellele kustutatakse ka säilitada püütud valemälestus härra Alvingi vooruslikkusest.

Regina, hr. Alvingi sohilaps, pääseb nõiaringist ja kolib oma kasuisaga ära, kuid tundub, et ka tema tulevik ei tõota muud kui vooruseta elu kasinates tingimustes.

Seega - kui süsimust stsenaarium teid ei morjenda, on tegu hästi kirjutatud looga.
Kui aga morjendab, valige "Nora", mitte "Vaimud".