60. Franz Kafka: The Trial

Saksa kirjanduse tuntuimate nimede hulka kuuluv Prahas ilmavalgust näinud kirjanik Franz Kafka on tänu oma õõvastavale perekonnale maha saanud ühe 20. sajandi muljetavaldavama kirjandusliku mapiga.

"Protsess" ilmus 1925 ja selle eest, et jutustus üldse ilmavalgust nägi, tuleb tänada Kafka kirjanikust sõber Max Brodi, kes hoolimata Kafka palvest suur jagu oma loomingust põletada selle siiski avaldas.

"Kafkaeskne" on levinud omadussõna ja ilmselt annab idee, mida selle all mõista, kõige paremini just "Protsess". Lugu sellest, kuidas Josef K. mehele teadmata sooritatud kuriteo eest kohtu ette tuuakse, kuidas ta lootusetult kitsates koridorides eksleb ja tähtsusetute ametnikega jagelema peab, end kaitsta üritab ja lõpuks siiski nukra lõpu leiab, on klassikaline Kafka tort, nagu mulle näiteks keskkoolis õpetati: äng võimutseva isa ees, süütunne millegi imaginaarse pärast ja sellele järgnev pidev enesenüpeldamine ja õnnetu lõpuga siseheitlus realiseeritakse siin mingisuguse kuriteo näol. Oletatavasti on K. midagi valesti teinud. Konkreetseid süüdistusi tehtud ei ole. Kuna aga autoriteet nõnda ütleb, ei ole võimalik, et tegu on eksimusega. Bürokraatia ei valeta - mis siis, et praokil uste tagant on näha ja kuulda nii mõndagi ebanormaalset ja kahtlase väärtusega tegevust.

Kuidas inimene enesele ise piire seab ja end teiste poolt väiksemaks ja väiksemaks närida laseb, on tüüpiline 20. sajandi alguse kirjandusliku kriisi näide, sest just tol ajal ja enne seda eksperimenteerisid euroopa autorid oma teoste keele ja sisuga ja üritasid igas valdkonnas ekstreempunktidesse jõuda. Vaesel Kafkal tuleb selle õõvastava maailma joonistamine aga loomupäraselt nii teravalt ja detailselt välja, et enesele elavalt ette kujutades on tegu tõelise õuduslooga.

Veel veidramaks, et mitte öelda kafkaesksemaks, teeb loo Kafka alati neutraalne ametnikustiil, millega nii seksi ja vägivalda kui meeleheidet ja paanikat kirjeldatakse. Toimumas on midagi ebaõiglast, põhjendamatut, mis ühe inimese aina suuremasse jamasse mässib, ja kaamera Kafka paneb loo nõnda kirja, nagu oleks tegu ilmateatega.
Seda enam on autori sõnakasutus kaasakiskuv ja võrreldes näiteks Maupassanti emotsionaalse lühijutuga "Horla" (mida siingi käsitlenud olen), mis pigem emotsionaalses stiilis kirja pandud, tekitab Kafka oma lakoonilisusega täpselt samasuguse reaktsiooni.

Sealjuures pole tähtis, kas K. on kirja pandud tähelepanuväärse või üleüldse sümpaatse tegelasena. See, kuidas "kohtusüsteem" vaese mehe ribadeks kisub, on jube ja kumab läbi kõigist jutustuse lehekülgedest.

Kui kirjutasin Kafka "Lossist", kritiseerisin seda pidevat mööda ametlikke koridore ekslemist liig pika ja tüütavana, paeluvana vaid neile, kes süvendatult Kafkat fännavad, ja jään selle arvamuse juurde - "Protsess" on täpselt õige pikkusega, et bürokraatilises labürindis veidi eksleda, selle kitsust ja konventsionaalsust ja ängistavust tundes, ilma et liig monotoonses mitmesajaleheküljelisuses kogu kontseptsioonil õhk välja surutaks. Kafka on küll loonud midagi enneolematut, kuid julgen argumenteerida, et teda ei ole vaja lugeda täismahus.

Kahjuks on tegu lõpetamata teosega - kuigi teame, kuidas lugu lõpeb, jäid Kafkal mõned nüansid lisamata. Siiski suurimad tänud hr. Brodile, kes loo avaldas, ja "Protsess" ja "Metamorfoos" on minu riiulil igatahes raudvara.

40. Franz Kafka: Das Schloss

Franz Kafka on üks tuntumaid euroopa kirjanikke ja ka meie koolikirjanduse nimekirjas kindlal kohal. "Loss" on üks Kafka mahukamatest kolmest romaanifragmendist, lõpetamata jäänud teos pandi kirja 1922, avaldati Kafka sõber Max Brodi poolt pärast Kafka surma. Brodi võib tänada enamiku Kafka teoste avaldamise eest - Kafka ise palus sõbral kogu looming põletada.

"Loss", nagu enamik Kafka loomingut, räägib inimese hammasrattalikust loomusest ja näitab, kui abitu on üks inimene süsteemi suhtes ja kui võimatu on ühel alumisel astmel asuval ametnikul pääseda ligi kõrgeima astme juhtivale instantsile. Realistlik eluvaade ja detailsed kirjeldused sellest, kui absurdne võib bürokraatia olla (protagonist K. veedab alustuseks nädala lossi jalamil asuvas külas, enne kui teada saab, et tööd, mille tegemiseks ta kohale telliti, polegi üldse vaja teha ja viga tehti paar aastat tagasi, kuna üks paber aga osakondade A ja B vahel kaduma läks, on K. siiski kohal).

Kuna kogu Kafka looming on üks suur metafoor, võib kogu küla võtta kui lossi käepikendusena ja osadena süsteemist, mis K. ürituste vastu toimub. Kuigi lossist mingeid konkreetseid käsklusi ei tule, näib, et kõik teavad, mis lubatud ja mis keelatud, kuhu võib millal minna ja kellega millisel puhul rääkida või ühendust võtta. Samal ajal rõhutavad nad pidevalt, kuidas K. on väljastpoolt tulnud, ei kuulu ei lossi ega küla juurde.
Teiselt poolt esitab Kafka küll küsimusi ja kahtleb mõningate külaelanike aususes, aga võtab ka kiirelt omaks igasugused vajalikud muutused ja tunnistab oma abitust ülejäänute suhtes. Seega võiks öelda - süsteemi poolne allasurumine toimub reaalsuses, aga veel tugevamalt allasurutu enese peas, kes süsteemi võidukäiku vaid soodustab, kuna ei mõtle hetkekski väljaspool etteantud juhtliine.

Loss kui metafoor - sest kogu Kafka looming on vaadatav nn. kolmekihilise Kafka tordina: narratiivi ehk jutustuse enese tasand, filosoofiline tasand ja autobiograafiline- ehk elulootasand - on kõige tipp, seega vaadatav nii büroo tippinstantsina, jumaliku ligipääsmatu olevusena või Kafka enese perepeana.

Kõige selle põneva komplekssuse ja üldise varakult võrsunud Kafka-armastuse juures ei suutnud ma "Lossi" lõpuni lugeda - bürokraatiline detailsus tüütas mu allaandmiseni ära.
Seega lugege alustuseks parem "Metamorfoosi" ja "Protsessi", millest viimane "Lossile" sarnaneb.
Kellele "Protsess" väga meeldib, sellele meeldib kindlasti ka "Loss". Mina eelistan veidi teistsuguses laadis lugemismaterjali.