Ekskurss filmilinale: "Teel" ja "Maailma mõõtmine"

Sulg on teravam kui mõõk. Sõnadega on võimalik väga palju korda saata ja hea raamatu lugemise kogemus tekitab lugejas teatud emotsiooni, mida enesega veel pikalt kaasas kantakse, elades tegelaste ja narratiivi arengule kaasa, pannes raamatu mõnikord kõrvale, jätkates taas ja olles keeranud viimase lehekülje, tundes mõningast kahetsust, et juba sai läbi...

Aga kas tähelepanu ja tundeid lühema, intensiivse elamuse raames kaasavalt filmilinalt on võimalik sama emotsioon kaasa võtta?

Raamatu tugevus on ühtlasi raamatu nõrkus: Sõna võim, mis vaid (kirja)sõnaga piirdub, seab oma väljundile visuaalsed ja helilised piirid, kuid lubab lugeja fantaasiale samaaegselt täieliku vabaduse. Seda arvesse võttes võiks ju kohe nentida, et teatud raamatuid polegi võimalik nii linane üle kanda nagu nad raamatuna mõjuvad.

Mõtteainet pakkusid mulle kaks hiljuti nähtud ja siinses blogis varem käsitletud (siin ja siin) romaanidel põhinevat filmi: Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine" ja Jack Kerouaci "Teel". Mõlemit võib etteruttavalt ja neid vaid filmina kogedes kiita täiesti okei ja popkorni ja aega väärt filmina, aga mõlemi puhul jääb kusagile raamatu lehekülgede vahele peituma see miski, mida ei ole võimalik sealt välja rebida ja adekvaatsel kunsti-teise-kunstina-sama-väärtuslikuna-reprodutseerival viisil kinolinale plätserdada.

"Maailma mõõtmise" puhul on üpris lihtne esmalt selgitada, et Gaussi ja Humboldti maailma mastaabis seikluste linale toomine oleks nõudnud sama suurt eelarvet ja seetõttu ei jäänud filmi tegijatel muud üle, kui mõningad seiklused ja kohtumised väga põgusaks kahandada ja paar tükki hoopiski välja jätta. Kahjuks jäi nii mõnigi pärl, mis romaanile särtsu andis, seetõttu ära. Kahjuks jäi nii mõnigi ilus vaade, mis romaani kenade kirjelduste kohaselt elamuslik olla tõotas, ära.
Materjalivägistamises režissöri siiski süüdistada ei saa - filmi juhitakse teatud määral jutustaja poolt, mis raami kenasti koos hoiab, samal ajal hüppab pilt tihti äkitselt ühelt protagonistilt teisele samamoodi nagu romaan, kus läbi kangelase silmade maailma kirjeldatakse, kus aga kangelane vahepeal lausa märkamatult vahetub. Selliseid perspektiive muidugi kinolinal luua nii hästi võimalik ei ole, küll aga oli romaani tujust, toonist, huumorist ja tempost aru saadud ja nende põhjalike teadmistega töötades nii-hea-kui-antud-vahenditega-võimalik linateos loodud. Aga - igaüks, kes seda romaani lugenud, mõtleb filmi vaadates vaid mõnuga romaanist kogetud emotsioonile ja film jääb vaid raamatu varjuks. Kes siinkohal ainult filmi vaatab ja romaani lugenud ei ole ja ka ei loe, jääb paljust ilma.

Kerouaci puhul läheb kõik veel hoopis palju keerulisemaks, sest "Teel" ei ole raamat, mis süstemaatilist raamatu-järgi-käimist filmiformaadis võimaldab. Kehlmanni peatükid sobivad tempo poolest filmiks ja neid on tänu romaani ülal loetletud sätetele võimalik ilusti kinolinale tuua, aga kes Kerouaci romaani lugenud ei ole ja filmi vaid filigraanse glasuurina käsitleda ei saa, on väga paljust ilma jäänud.

"Teel" on üpris omapärase ja tihti vahelduva tempoga raamat nii tegelaste elude kui läbitud kilomeetrite kui valguskiirusel liikuvate mõttelennu sekundite ja kanepi hõngus veedetud ülipikkade mõttelennu minutite vaheldumise mõttes. Kohati laskutakse mõneks ajaks refleksiooni rüppe ja Sal ja Dean seisavad paigal ja lubavad vaatlejal enesest veidi aru saada, aga juba kõlab järgmine jazzipala ja nad suplevad ja siplevad - sest need mehed sulavad täielikult muusikasse, mida nad kuulavad, ja jazz on just nõnda ettearvamatu ja kiire ja vaba ja spontaanne. Ja olgugi et need tempod on filmis kenasti välja mängitud ja film teeb autorile au ja ka siin on režissör aru saanud selle romaani hõngust, sisust, emotsioonist, mõttest ja toonist ja tujust ja värvidest - jah, värvidest - aga ometigi pole võimalik selle aja jooksul vaatajas neid emotsioone põhjustada, mis romaani lõpetamisel lugejast läbi voolavad.

Filmi võib muidugi ka kaks korda vaadata. "Teel" on ka seda aega väärt. Kokkuvõtteks arvan siiski - "Maailma mõõtmine" on film, mis võinuks olla sama hea kui Kehlmanni raamat. "Teel" on väga hea film, aga see romaan... seda romaani on võimatu teistes vormides originaali vääriliselt imiteerida.

Jack Kerouac: On the Road

„Sal, we gotta go and never stop going till we get there.“
- „Where we going, man?“
„I don’t know but we gotta go.“


Jack Kerouaci „Teel“ on ilmselt biitnike hoovuse kuulsaim laine. Kirjutet’ 1951 ja avaldatud 1957, räägib raamat autori seiklustest ja elamustest iseenda ja sõprade seltskonnas läbi Ameerika ja veelgi kaugemalt sõitmisest ja hääletamisest, taskus mõned dollarid; kirjeldab lugejale, mida ja keda kohatakse Teel.


Tahaksin alustuseks rõhutada kirjandusteadlase Matt Theado sõnu: "Kerouac's most famous novel comes with many associations that work to inform and mislead the reader before the cover is opened. The book is both a story and a cultural event."
Kerouaci raamatu kuulsus ruttab raamatust ette, tõsi ta on. Nagu Bukowskigi – seks ja toores kõneviis –, Kerouac on täpselt see, mida te kuulnud olete – alkohol, naised ja veel alkoholi. Aga see pole veel sugugi kõik!

Sal Paradise, raamatu minategelane, jutustab tükikese oma loost, tõmmates niidid kokku kirjeldustega oma parimast sõbrast Dean Moriartyst. Meeste vahel on vendluse taoline suhe, kuna Sal jutustab, saame me Deani rohkem vaadata. Ja lugejale avaneb tõeliselt imeline vaatepilt, sest tegemist on kas pühaku või hulluga. Seda ütlevad mitmed religioonifilosoofid, muide, Jeesuse kohta. Robustselt väljendudes – Dean on diip. Paljugi sellest, et ta kaks korda abiellub ja maailma nelja lapsega rikastab, olgugi et ta sajaprotsendiliselt kaootiline on. Kuidas ta muusikat kuulab ja kuidas ta räägib, on ainulaadne. Me võime tema kohta oletusi teha, aga kurb on, et lõppude lõpuks istub ta ikkagi iseenda peas ja ei luba meid oma mõtetesse. Sama raamat kirjutatuna Deani perspektiivist oleks ilmselt loetav umbes kahekümnele inimesele, aga nagu keegi kunagi ütles: kunst on midagi viiekümnele inimesele ja neist kolmkümmend on püstihullud. Dean oleks ilmselt hullude nimekirjas esimene.

Narratiivist rääkides on läbiv põhitegelane tee. Alati ootamas, alati uudne, Tee koos kõigi kaootiliste teguritega nagu veidrad kohanimed, paduvihmad, kihutajad, bensiinijaamade teenindajad, hääletajad ja nende pealekorjajad. Mida kõike ei juhtu, kui tee äärde astuda ja näpp püsti visata, milliseid vapustavaid inimesi on võimalik kohata... ja samas milliseid igavaid inimesi. Ja kuidas nad mõne dollariga taskus tõepoolest nii kaugele jõuavad, kui vähegi tahavad, end Teel kanda lastes. Teest edasi vaadates on linnade ja maastike kirjeldused täiesti legitiimne põhjus hakata tundma sügaval sisimas soovi auto üürida ja paar kuud läbi Ameerika sõita. Sest Kerouaci lugedes tekib juba tunne, nagu sa tunneksid neid inimesi selles Frisco baaris. Miks siis mitte ka minna.

Ja olgugi et paljud meist läbi Euroopa hääletanud on – kas selliseid elamusi on veel piisavalt, et neid leida, kui sa selles maailmas sündinud ja kasvanud ei ole? Sest rahale rõhku panemata neil, kelle kodu on tee, seda ka jalaga segada ei anta, aga süüa on, mõnikord, alkoholi on, enamasti, ja midagi huvitavat juhtub, alati. Sest nende meeste peas toimub midagi enneolematut, ja tänapäeva lapsevanema perspektiivist võiksid nad muidugi ülikooli lõpetada ja midagi intellektuaalset korda saada või tööl pappi kokku riisuda, sest tegu on igati võimekate meestega. Sal Paradise on kirjanik ja teenib sellega leiba, aga tema sõbrad elatuvad juhutöödest. Aga – raha väärtus, rahal ei ole väärtust. Tähtis on Tee, tähtis on leida SEE, ja see on peidus kusagil Tee peal.

Raamatu sisu on teatud mõttes muidugi täiesti südantlõhestav, sest nii palju kui kohti läbitakse ja nii palju kui inimesi kohatakse, tundub, et lõpuks leiab Sal südamerahu, äkitselt ja seletamatult, oma tüdruku suurtes silmades, ja jääb paigale. Dean jääb lõpuks ühega oma naistest. Aga kas nad tõesti kunagi leiavad, mida nad otsivad, ja kas nad üldse teavad, mida nad otsivad, on iseasi. Ja kõiki raamatus kirjeldatuid iseloomustab mingisugune rahutuse valu, täitmatuse tunne ja pidev sihitu liikumine, punktist A punkti B, et taas edasi minna, lõpetuseks aga ikkagi sinna tagasi jõudes, kust alustati, või punktis C uuesti alustades, aga ikkagi sama targalt, sest pakitsev rahutuse valu on sama.

Aga, nagu raamatki ütleb – tähtis pole siht, vaid Tee. Ja seda Kerouaciga käies ootab kaunis elamus.