Henrik Ibsen: Ghosts

Kuna Ibseni "Nora" niivõrd huvitav ja hästi komponeeritud draama on, otsustasin ka "Vaimud" läbi lugeda.
"Vaimud" ("Gengangere") järgneb "Norale" 2 aastat hiljem. Draamad pole sisuliselt küll seotud, aga "Vaimud" jätkab Noras põgusalt puudutatud vanemate ja laste saatuse kordumise teemat.


Ütleksin, et "Vaimud" on naturalistliku draama musternäidis - nii sisulisest kui vormilisest küljest.
Vormi vaadates on olustiku, tegelaste miimika ja žestikulatsiooni kirjeldused väga täpsed, tegevus kestab just nii kaua kui selle kirjeldus, kui välja arvata lugu aina nukramaks muutvad tagasivaated ja sellest tulenevad avastused tegelaste minevikus.

Lugu algab kõnelusega lesk Helene Alvingi ja pastor Mandersi vahel, Helene räägib pastorile pärast oma mehe surma esmakordselt kõigist kannatustest, mis ta on pidanud läbi elama ja avaldab lootust, et tänu sellele sujub tema poja elu muretult ja ideaalide poole pürgides. Lõpuks kummitavad isa patud aga poja peas ringi ja lugu lõpeb täieliku allakäiguga.

Lisaks Helene lootuste purunemisele vaidlevad Alving ja pastor abieluvälise kooselu moraalse ja seadusliku õigsuse üle, Alving on pigem tolerantne, pastor muidugi mitte. Selliste lõikude tõttu on draamat ja jumalateotuseks nimetatud ja omal ajal kõvasti halvustatud.


Kellele naturalism huvi pakub, pakub "Vaimud" huvitavat spiraali kõigi minevikus toime pandud tegude tagasitulekut, n.ö. mineviku vaimude väljakannatamatut kummitamist ja elu võimatuks muutmist. Eriti huvitav on just naturalismi teooria sellest, kuidas vanemate elu laste saatust mõjutab ja seetõttu liiderliku ja allakäinud eluviisiga isa oma poja kehalise ja vaimse allakäigu põhjustab. Kontrast Helene Alvingi optimistliku perspektiivi poja kojusaabumise hetkest täieliku lootusetuse seisundini sama päeva õhtul on väga ilusasti joonistatud traagika. Lisaks sellele kustutatakse ka säilitada püütud valemälestus härra Alvingi vooruslikkusest.

Regina, hr. Alvingi sohilaps, pääseb nõiaringist ja kolib oma kasuisaga ära, kuid tundub, et ka tema tulevik ei tõota muud kui vooruseta elu kasinates tingimustes.

Seega - kui süsimust stsenaarium teid ei morjenda, on tegu hästi kirjutatud looga.
Kui aga morjendab, valige "Nora", mitte "Vaimud".

30. Fyodor M. Dostojevski: Kurjad vaimud

"The Possessed" ehk "Kurjad vaimud" on Dostojevski poliitilisema suunitlusega teoseid, kirja pandud 1872 ja toimub enam-vähem samal ajal. Tegu on looga revolutsiooni podisema hakkamisest ja katsetest valitsevat autoriteeti vankuma panna ja kukutada. Selle taustal toimub tavaline elu tüüpilises vene provintsis kõigi seltskondlike stereotüüpidega.


Raamatu pealkirja inglise keeles on korduvalt vaidlustatud ja tegelikult on eestikeelne pealkiri originaalile tähenduslikult lähemal, inglisekeelne tõlge oleks tegelikult pigem "The Possessors", sest tõepoolest on juttu kurjadest vaimudest endist, poliitilistest õõnestajatest, kes millegi ees tagasi ei kohku, et ülalt saadetud käsku täita.


Ja kuigi Dostojevski siin oma sarmi kaotanud ei ole ja tegelaste siseelu ja mõningad kahtlused ideoloogia täiuslikkuses väga hästi esile tulevad, on seekordne lugemine minu jaoks killu võrra liiga poliitilise sagimise maitsega, et seda mõnuga lugeda. Vestlused Jumala, ühiskondliku korra ja moraalse õigustuse teemadel on küll väga huvitavad, aga kuna poliitiline olukord Venemaal 19. sajandi teises pooles üpris kaootiline oli, kaob ka lugeja kohati hoolimata ilusast kompositsioonist osadeks ja peatükkideks tegelaste, mõtete ja motiivide rägastikku ära.

Põhitegelased (peale Stepan Trofimovitshi, kes küll autentselt kirja pandud on, aga kelle prantusekeelsed kommentaarid üles-alla-hüpleva lugemise tahes-tahtmata tüütuks muudavad) nagu Stavrogin, Verhovenski ja Lizaveta, ja tegelikult ka Šatov ja kui järele mõtlema hakata, siis tegelikult ka kõrvalised tegelased oma ideede ja emotsioonidega pakuvad mõtlemisainet ja huvi, aga kuna neisse süvenetud ei ole, sunnib nende paljusus pealiskaudsusele.

Sest just sellesamuse tegelaste, mõtete ja motiivide rägastiku loetava ja arusaadava teostuse arvelt tundub mulle, et nagu Dostojevskile enamasti omane inimeste hinge pugeda, on sedakorda nii tegelaste kui sündmuste arvukus röövinud selle sügavuse, mis Dostojevskile muidu omane. "Kurjad vaimud" ilmus kuus ja kolm aastat pärast resp. "Kuritööd ja karistust" ja "Idiooti", seega on ehk loogiline, et kirjaniku huvispekter ja seeläbi ka stiil muutub, aga loodan, et "Vennad Karamazovid", minu järgmine ja mõneks ajaks viimane Dostojevski ja tema viimane teos, annab teist laadi kogemuse kui "Kurjad vaimud".


Kokkuvõtteks - Dostojevski geniaalsus ei jää vaidlustamata, aga kui Venemaa ajalugu 19. sajandi teisel poolel ei ole antud hetkel teie huvispektri primaarne objekt, siis soovitan mõnd muud teost tema sulest.