23. Paul Celan: Poems

Ein Auge, offen

Stunden, maifarben, kühl.
Das nicht mehr zu Nennende, heiß,
hörbar im Mund.

Niemandes Stimme, wieder.

Schmerzende Augapfeltiefe:
das Lid
steht nicht im Wege, die Wimper
zählt nicht, was eintritt.

Die Träne, halb,
die schärfere Linse, beweglich,
holt dir die Bilder.


Paul Celan on mitte ainult oma päritolu (Rumeeniast pärit, juudi soost, pärisnimi Paul Antschel) ja teemavaliku (üks teravamaid mineviku lahkamisi teise maailmasõja teemadel pärineb tema sulest, luuletus Die Todesfuge ehk Surmafuuga) pärast üks tuntumaid luuletajaid saksa keeleruumist, vaid nagu Celan ise ütles: "Luule — see on keele saatuslik ainukordsus." - ja tema keelekasutus, võime sellega mängida, millise kauni kõla omandab tema poolt põimitud lillepärg üksikute sõnade koosmõjus - samal ajal kui luuakse midagi hoopis uudset, sest Celan ei järginud konventsionaalseid keelereegleid, nagu ka küll enamik luuletajaid pärast Teist maailmasõda, juba sajandi alguses, pärast Esimest maailmasõda oli hiljemalt ekspressionismi sihiks leida uus keel, et selle abil kunsti abil uus maailm ehitada.

Aga Celani luule sisugi tormab hirmuta kõige koledamatesse ajaloo sügavustesse, hinge sügavustesse, inimlikkuse traagikasse. Celan on ka ise öelnud, et saksa keel on parim keel, millega Ausschwitzi koledusi kirjeldada. Ja ilmselgelt on tal õigus. Hingestatud, autentne luule.

Muidugi tuleb ka tähele panna, et Celan töötas lühikese aja oma elust psühhiaatriahaiglates ja nagu enamik kunstnikke tundis huvi veidrate nähtuste vastu, seega pole kogu tema looming igaühele nauditav, vaid kohati segadust tekitav. Samuti on tema keeleeksperimentide tulemusi raske mõista, kui saksa keel pole emakeel. Sest luuletuste tõlkimisse ma siiralt ei usu.


Postitasin ühe oma lemmikutest, Surmafuuga muidugi kõigile kohustuslikuks lugemiseks, lisaks mõned lemmikud: Tenebrae, Der Tod, Auch wir wollen sein ja Von einer Kerze.

Juba Celani kogemiseks soovitan saksa keele vastu huvi tundma hakata :)