Wednesday, June 30, 2010

26. D. H. Lawrence: Sons and Lovers

Sons and Lovers is a 1913 novel by the English writer D. H. Lawrence. The third published novel of D. H. Lawrence, taken by many to be his earliest masterpiece, tells the story of Paul Morel, a young man and budding artist.


Käisin hiljuti teatris D. H. Lawrence'i The Foxi vaatamas. Etenduse algus tundus vägagi trafaretne igapäevaelu kirjeldav hall ollus olevat. Aga äkitselt selgus, et kõik tegelased on vägagi veidrad, huvitavad, ja nende kõigiga on midagi väga õõvastavalt valesti. Psühholoogiline nauding šokeeriva lõpuga.

Etenduse kogemusest tingituna saatis mind "Poegi ja armastajaid" lugema hakates tugev entusiasm ja raamat ei valmistanud lõpuni pettumust.

Tegemist on pildiga 20nda sajandi alguses elava perekonna elust, hirmudest, unistustest ja ühe või teise täitumisest. Algselt pidi raamatu pealkirjaks saama "Paul Morel", kes ka ilmselgelt kogu teose keskpunkti jääb, aga hilisem pealkiri sobib minu vaatenurgast paremini, kuna tähelepanu keskmesse ka ema ja tema poegade vahelised suhted kuuluvad.

Psühholoogiliselt on tegemist võrreldamatu meistriteosega, sest realismile omaselt on lugejal võimalik enamik kirjeldatud maju silme ette manada, aga kogu ümbruse kirjeldus jääb tugevalt tagaplaanile, sest Lawrence toob lugeja ette suurepäraselt nüanssiderikkalt kõigi tegelaste siseelu, kahtlused, soovid ja mõtted, et praktiliselt iga pea- ja kõrvaltegelase pähe on võimalik ronida. Sellest lähtuvalt on Lawrence'i teose emotsionaalne ja psühholoogiline emantsipatsioon lihtsalt hämmastav.

Huvitavalt keskpunkti on toodud ema ja poegade vahelised suhted, mille ebatsensuurseks muutumist ma mingil hetkel kartsin, siiski räägitakse aga lihtsalt väga tugevast kiindumusest vanema ja laste vahel. Kuna pereisa on vägivaldne joodik, toob ühisrinde loomine ülejäänud pere veel tugevamini üksteise südametesse.

Kolm poega, William, Paul ja Arthur valivad kõik erinevad eluteed ja jõuavad raamatu lõpuks vägagi erinevatesse kohtadesse: kes õnnelikku abiellu; kes, olgugi targemana, algusesse tagasi; kes teispoolsusesse. Keskne on nende meeste suhtumine naistesse ja sellega paralleelselt nende armastus ema vastu. Ütleksin, et keegi neist pole reaalselt võimeline naisi armastama, kuna kogu nende kiindumus vaikides emale kuulub. Nii William kui Paul, kelle siseelu detailiderohkemalt esiplaanile jõuab, on väga seinast-seina armastan-vihkan-suhetes oma armukeste-abikaasadega, hoiavad oma ema aga pöördumatult hinge kõige salajasemas sopis.

Esile tuuakse ka ema kannatused abielus, mil lihttöölisest mees naist halvemini kui koera kohtleb, teda kritiseerides, mitte toetades, lüües ja tagatipuks rasedana majast välja õhtukülma visates. Morelide abieludünaamika on raamatu läbiv teema ja mehe andestamatutest tegudest hoolimata loodab lugeja, et ehk toimub mingi muutus paremuse poole. Sellist muutust ei tule ega toimu, kohati teineteise vastu hea olemisest hoolimata, vana Walter Morel ei ole hea abikaasa ja ei saa seda kunagi olema. Sellest hoolimata hoolitseb naine tema eest, õhtusöök on laual, maja puhas ja lapsed kasitud.

Järgnevalt näidatakse, kuidas ema oma abikaasa poolt petetud romantilised lootused poegadesse projitseerib ja seetõttu neile võimatuks teeb, oma ellu teisi naisi lubada, kuna ema on - kas psühholoogilise terrori abil või lihtsalt emotsionaalsest abitusest, või natuke mõlemat? see jääb igaühele vastata - nad vaikselt, aga kindlalt täielikult enda omaks kuulutanud.


Kuidas pojad lõpuks üsast pääsevad ja kohati läbi heitluste, kohati läbi eneseotsingute, lõppude lõpuks rahutult maailmas ringi kõnnivad ja millised on selliste meeste suhted naistega, sellega raamat jätkab ja kirjeldab kõigi kolme poja üritusi leida elu ilma emata.


Nagu öeldud - tegemist on psühholoogilise meistriteosega ja raamat on väga kergelt loetav, taaskord üks nendest, mida käest ei taha panna, enne kui viimane, viiesajas lehekülg pööratud. Väga tugev soovitus D. H. Lawrence'iga tutvuda, sest esiteks on tema pilk tegelaste peadesse nii ebameeldivalt aus, et see lihtsalt peab meeldima; teiseks on kogu seda ambivalentset tunnete mikrokosmost kirjutatud niivõrd ilusas keeles, et Sons and Loversit mitte lugeda oleks kuritegu.

2 comments:

  1. Tänan Lawrence'it meelde tuletamast! Peab ta taas ette võtma. Mul paar läbi lugemata raamatut kodus.

    Sellest kooliajal loetud raamatust on meelde jäänud vaid üks koht - kus Miriam oli pojal (see nimi enam ei meenu) külas ja "ei osanud end koduseks teha", kui pakkus end emale appi ja see abi vastu ei võtnud. Millegipärast mulle sügavalt meelde jäänud ja siiani meenub, kui sarnasese olukorda satun.

    ReplyDelete
  2. Ainus viga, mida ma Lawrence'ile omistaksin, on, et teda on liig lihtne lugeda, kuna läheb väga selgelt oma tegelaste peadesse ja ei jäta lugejale väga palju mõtlemisruumi. Samas juba tema tegelaste veidrate loomuste üle on piisavalt mõtisklust.

    Miriam oli Pauli huviorbiidis.. pigem Paul Miriami omas tegelikult.

    Veel üks huvitav aspekt on naiste üleüldine komme kümne küünega mehe külge klammerduda, mida Lawrence nii ema kui pruutide puhul edukalt demonstreerib. Küll on hea, et tänapäeva naine selline ei ole. Või siiski? :-)

    ReplyDelete