29. Ernest Hemingway: The Old Man and the Sea

„Vanamees ja meri“ on ilmselt meie kõigi kooliaja mälestustes kusagil kirjas. Hemingway viimane suurem ettevõtmine ja üks kuulsamaid teoseid on kirja pandud Kuubas 1951 ja avaldatud aasta hiljem, sisuks kalamees Santiago viimane heitlus merega.

Esmene aspekt, mis lugejale ilmselt koheselt silma hakkab, on sügav sõprus nooruk Manolini ja vanur Santiago vahel. Noor poiss hoiab Santiagot nagu vanaisa ja aitab teda, kus aga saab. Tegu on pigem tõelise meestevahelise sõpruse kui isa-poeg suhtega (oma isa vastu poiss , kus küll kumbki kummagi kohta elus teab, aga seda teisele kunagi meelde ei tuleta, sest austab teda just sellisena, nagu ta on. Selline suhe põlvkondade vahel on harv nähtus.

Teine eripära on Hemingway stiil kõike kirjeldada, väga otsekoheselt sügavale minnes ja elule tõepoolest muuli istuva nentiva elule tagasi vaatava mehena silma vaadates. Keskkooli esimene lugemisproov jättis mulle tõepoolest mulje, et tegu on tohutult kurva looga, näitamaks, et kõik siin maailmas lõpeb kord ja iga unistus ei täitu.

Aga teine lugemine tõestas, et tegu on hoopis teistlaadi looga, sest asjaolu, et vana mees oma nõrkustega arvestab, neid hinnata ja mõõta oskab, annab talle eelise oma keha tunda ja õigel hetkel mõistuslikult suunata. Santiago on tark ja tugev mees, olgugi et vana ja kohati uhke, tunnistades vaid merel ja iseendale – nüüd võiks poiss siin olla, ma kardan, et ilma temata ei jaksa. Mida aga olelusvõitluse trajektoori mööda edasi, seda enam ilmneb, et vana iga on rada väärtuslikke kogemusi, mis Santiagole väga põhjalikud teadmised mere ja selle elanike loomusest on andnud. Ja julgusest sellel mehel puudu ei jää – kas keegi teist on võimeline tapma ühe käega neli haid, olles eelnevalt kaks ööpäeva paadis istunud ja endast vähemalt kaks korda suuremat kala jahtinud?

Asjaolu, et kala lõpuks koos kütiga kaldale ei jõua, ei tähenda sugugi kaotust ses heitluses loodus- ja inimjõudude vahel, sest Santiago alistas oma võrdse vastase ja lömastas parasiidid, kes võidu kojuviimisel tema teele sattusid.

Kõige ilusam ongi ilmselgelt suur austus, millega see mees merd ja oma marliini kohtleb – ta lubab jääda merele, kuni kas kala või tema sureb. Meri pole tema vaenlane, vaid kaaslane, ja olgugi et tal mingil hetkel armastatud naine oli (kellest küll hoolivas võtmes, aga vähe räägitakse) – oma viimase tantsu tantsib Santiago merega ja olgugi, et see ta keha lõplikult laastab, lõpetab ta oma aja õnnelikult, viimastes lugejani toodud ridades unenägudes rannaliival.

Sümbolitesse laskumise vaatenurka iseloomustan Hemingway sõnadegga: „No good book has ever been written that has in it symbols arrived at beforehand and stuck in. ... I tried to make a real old man, a real boy, a real sea and a real fish and real sharks. But if I made them good and true enough they would mean many things". Seega jäägu nüansid teie päid kummitama, sest nüansse võiks hulgaliselt välja tuua.

Jään aga autorit järgides lihtsa ja ilusa juurde – lugege Hemingwayd, lugege lühijutte, lugege romaane. Miskipärast pole nimekirjas, mille järgi hetkel loen, rohkem Hemingwayd. Aga kindlasti soovitan lugeda kuue lühijutuga kogumikku „The Snows of Kilimanjaro“ („Kilimandžaaro lumi“).