43. Kālidāsa: The Recognition of Sakuntala / The Fatal Ring

Kālidāsa või Calidàs oli pärit Indiast, tõenäoliselt Maharashtra maakonnast. Ühe oma aja (kusagil 1. sajandi eKr ja 4. sajandi vahele paigutatud) parimate näitekirjanike hulja arvatud, kuulub seitsmevaatuseline draama "Abhijñānašākuntalam" (अभिज्ञान शाकुन्तलम्) ehk "Šakuntala tunnustamine/äratundmine" hindude hulgas Ramayana ja Mahabharata, India tuntuimate eeposte kõrvale. Mahabharata oli Kālidāsale eeskujuks - Shakuntala lugu kasvas välja selle kuulsa eepose killukesest.

Lugu räägib armastusest kuningas Dushyanta ja nümfide ja kuningate soost Shakuntala vahel. Kuningas puhkab jahilkäigul pühamus, kus Sakuntala eraku kasulapsena elab. Armastus süttib kiirelt ja samuti ka kirg, kuningas lahkub lubaduste ja säravate silmadega, jättes armastuse pandiks sõrmuse. Pühamees Durvasa, kellele aga saabudes piisavalt aupaklikku vastuvõttu osaks ei saanud, neab Sakuntalat - kuningas unustab ta ja alles sõrmuse ettenäitamisel teab jälle, kes on Shakuntala. Seetõttu ei tunnustata juba punsuva kõhuga lossi saabuvat neiut ka kuninga abikaasana. Shakuntala ema teenijannad nümfid viivad neiu enda juurde. Dushyanta sõrmus, mis Shakuntala sõrmest libises, leiab oma tee mehe juurde ja mäletused tulevad tagasi, mispeale kuningas suure kurbuse saatel armsamat igatseb. Lõpuks kohtuvad kõik taas õnnelikult järjekordses pühakojas.

Olles enne Shakuntalat värskelt Gilgameshi lugenud, kooruvad võrdluses välja mõnusad kontrastid kombestikus ja meeste ja naiste vahelistes käitumismallides - Kālidāsa näidendis on suur rõhk nii kirjutatu vormijärgimisel kui tegelaste vooruslikul-kombekal käitumisel. Jumalaid näidatakse taaskord kõikvõimsate ja kogu elu roolivatena - selline usk säilib Indias ka tänapäevani, ka väikese poe omanik alamast kastist ei alusta oma päeva enne, kui on oma viirukid süüdanud ja tööpäevale õnnistust palunud, kõrgemast kastist rääkimata.

Sõnaliselt kaunilt kokkupandud lugu ei too midagi ootamatut ja joonistab tüüpilise pildi sellest, kuidas iga prints peab oma printsessi kättesaamiseks tapma draakoni. Isiklikult häirib mind muidugi kuninga haarem - kõrvaltegelasena figureerib aktiivselt ka kuninga eelmine "põhinaine" (top dog vs underdog, eks), aga eks tegu on ajastut kajastava looga, nii oli ja mõnel pool on jätkuvalt.
Kokkuvõtteks on tegu ilusa muinasjutuga ja hõngu Indiat hingan alati hea meelega sisse.

Soovitan kõigile Ramayana armastajatele.