Wednesday, August 25, 2010

32. Johann Wolfgang von Goethe: Faust

1808. aastal tänapäeval tuntud kuues ilmunud Goethe "Faust" on ilmselt üks tuntumaid teoseid saksa kirjandusklassikast ja samal ajal üks tunnustatumaid. Goethe töötas Fausti esimese osa kallal 36 aastat, järgnes 20-aastane paus ja kuue aasta jooksul valmis tegelikult juba esimesse ossa põimitud ja varasema töö fragmentidele üles ehitatud Faust II, mis ilmus 1832, peale kirjaniku surma.


Tegu on klassikalise problemaatikaga - inimene hea ja kurja vahel. Issand ja Mephisto sõlmivad kihlveo doktor Faustuse hinge peale. Jumal on kindel, et Mephisto ei ole võimeline Faustust oma meelelise maailmaga kütkestama ja et Faustus jääb iseendale truuks. Mephisto sõlmib omakorda Faustusega lepingu, mille järgi mees lubab koheselt, kui hakkab hedonistlikku eluviisi naudisklema, oma hinge kuradile üle anda. Järgneb traagiline komejant Mephisto püüdlustest, mis nii mõnegi inimese elu maksavad. Fausti lõplik otsus ja saatus selguvad teises osas.

Kui esimene osa piirdub lihtlabase armastuslooga Gretcheni ja Faustuse vahel (mis küll nukralt lõpeb, aga Mephistole võitu ei too), siis teine osa pühendab oma leheküljed nii Fausti eneseteostusele kui ka kirjanduse arengule ja kunsti väärtusele.


Ja olgugi, et temaatika on põnev, lugu suurepäraselt välja mängitud ja Faustuse tegelane juba alates esimesest monoloogist vägagi sümpaatne, siis see neetud värsivorm muudab Goethe lugemise kurnavaks ja jälgimise tüütuks.
Tasuks lisada, et maitsed on erinevad ja värsivormis kirjandus polegi kõigile mõeldud. Ei, ma tunnen suurt aukartust härra Goethe ja tema täiuslikkuseni küündiva värsivormi vastu ja kogu teos õhkab kirjanduslikust suurelisusest. Aga võibolla on tõesti see kurb aeg kätte jõudnud, kus minu huvi klassikute vastu täielikult unne on suikunud.
Canterbury talesi ja jumalikku komöödiat nautisin väga, seega pole tegemist allergiaga värsivormi vastu. Allergia on Goethe vastu. Ja ülespuhutud mehed pole mulle kunagi istunud.

Aga see on kõigest minu subjektiivne hinnang.
Goethe meisterlikkuses ei tohiks kahelda. Kas selle viljad ka kõigile kogemiseks ja nautimiseks mõeldud on? Ei.

2 comments:

  1. Goethe värssromaan "Faust" on üldse üks geniaalsemaid teoseid kirjanduses. "Faust" on tegelikult üks vägagi sügavamõtteline ja mõtlemapanev raamat, samas kahtlemata ka keeruline.

    ReplyDelete
  2. Mis mind antud ajahetkel Goethet lugedes üllatas, on kontrast mineviku mälestusega. "Faust" oli kohustusliku kirjanduse nimekirjas ja nii esimene kui teine osa jätsid sügava mulje. Goethe on, saksa keeles öeldes, anspruchsvoll - ehk siis nõudlik tekst. Mis mind teistkordsel lugemisel üllatas, oli vormi esiletungimine ja sisu kohatine lämmatamine.
    Aga jätkuvalt kummardan Goethe sõnameisterlikkuse ja kompositsioonikauniduse eest loomulikult :-)

    ReplyDelete