Wednesday, September 29, 2010

36.Gustave Flaubert: A Sentimental Education

"Sentimental Education" (L'Éducation sentimentale) ehk "Tundekasvatus" on prantslane Gustave Flauberti viimane suurteos, kirjutatud 1869. aastal. Tegevus laotub ajavahemikku 1840 kuni 1867.

Flaubert ise kirjutas, et põhiteemaks on tema põlvkonna meeste tunnete ajalugu, armastus ja passiivne, rahuldamata (või lihtsalt teostamata) kirg:
"I want to write the moral history of the men of my generation - or, more accurately, the history of their feelings. It's a book about love, about passion; but passion such as can exist nowadays - that is to say, inactive."

Peategelane Frédéric Moreau veedab tõepoolest esimesed kaks kolmandikku raamatust oma abielus ja kasina eluviisiga väljavalitut püüdes, meelitades, mitmeidki ebaõnnestumisi taskusse pistes. Kui aga lõpuks võimalus tekib oma emotsioone ka füüsiliselt väljendada, otsustab ta suhte platoonilisena säilitada. Samal ajal jahib mees edukalt vanemat naist vaid tema positsiooni pärast ja elab kokku madalama päritoluga neiuga.

Raamatu keskmes on Frédérici tundeelu ja armastuse erinevad liigid ja küljed, ühe naise jumaldamise, unustamise ja taasavastamise bukett. Nagu nimest järeldatav, jälgib lugeja Frédérici hinge- ja tundeelu, tema küpsemist ja armastamise liikide muutumist paralleelselt eas küpsemisega. Flaubertile tuleb tõega au anda, kuna võrreldes näiteks Madame Bovaryga, on tal seekord sama suure- ja isikupäraselt õnnestunud kirjeldada mehe siseelu ja anda edasi midagi hingestatut. Flauberti stiil on samuti kaunis ja nauditav.

Mis aga kompositsiooni puutub, on raamatu keskmesse toodud ja tema naiste ümber keerlev ring sakiliseks muudetud, kuna taaskord Balzaci või Dostojevskilikult tuleb end piinata lehekülgede pikkuste kirjeldustega uhketest õhtueinetest, laual leiduvatest söökidest, peategelaste rahamuredest. Taustal mängib üpris valjusti prantsuse ajalugu, 1848. aasta revolutsioon ja sellega kaasnevad sündmused. Samuti on tunda, kuidas Frederici ja tema parima sõbra Deslauriersi suhe, mis loole ringi ümber peaks tõmbama, kohati vonkleb ja ära kaob.

Muidugi on teatud kõrvaltegelasi vaja peategelaste iseloomujoonte väljatoomiseks ja sündmuskäigu elavdamiseks ja kuna "Tundekasvatus" on autobiograafiliste detailidega täidetud, otsustab autor süvitsi minna. Siiski tõmbaksin ma paar tegelast kitsamast ringist hea meelega maha, et mitte pidevalt nimede, ajaloosündmuste, einelaudade, tualettide ja aadresside vahel loogelda.

Flaubert kirjutab kaunilt, aga veel üks kõrgema seltskonna peensusi kirjeldav teos? Igavlesin saja viiekümnendal leheküljel.
Raamatu kohatise lonkamise päästev kullipeaga jalutuskepp on Frederici välis- ja siseelu, sest kui te raamatuga lõpule olete jõudnud ja veelkord tagasi vaatate, joonistub selgelt välja, kui ilusa arenguromaaniga on tegemist.
Kokkuvõtteks - on suurepärasust ja on tüdimust.

Eelistan madame Bovaryd ja hoiatan - kui olete hiljuti Balzaci või Dostojevskit või mõnd muud ülalmainitud detailidest koosnevat teost lugenud, jätke "Tundekasvatus" praegu rahule.
Aga mõeldes vaid Frédéricile ja temaga tihedamalt seotud osale raamatus, loeksin veelkord.

No comments:

Post a Comment