37. William Faulkner: The Sound and the Fury

"Hälin ja raev" on William on ameeriklane William Faulkneri neljas suurteos, avaldatud 1929 ja populaarsust kogunud alates 1931. Teose pealkiri pärineb Shakespeare'i Macbethi 5. vaatuse 5. stseenist:

"Life's but a walking shadow, a poor player
That struts and frets his hour upon the stage
And then is heard no more: it is a tale
Told by an idiot, full of sound and fury,
Signifying nothing."

Et elu jutustab hälvik või idioot, keskendub esimesele raamatu neljast osast, mille jutustajaks on 33-aastane mees, kes on füüsilise puudega ja eluajaks 3-aastase lapse kehasse ja mõistusesse pidama jäänud. Raamat jaguneb nelja ossa ja räägib ühe ameerika pere elust, olust, muredest ja unistustest selle pere erinevate liikmete vaatenurgast erinevatel aegadel.

Faulkner on tohutult raske lugemine, eriti neile, kelle emakeel ei ole inglise keel. Samas on tema stiil täiesti erakordne, kuna tungib tõepoolest oma objekti mõttevoolu ja laotab selle toorel kujul paberile, kasutamata lehekülgede pikkuselt kirjavahemärke.

Väga huvitav on lugeda 33-aastase lapse Benjy perspektiivi - kuidas Faulkner on ära tabanud kõik nüansid lapse maailmapildist, ruumilisest ettekujutusest, ja kuidas lugeja peab tõepoolest ette kujutama, et lebab kärus, saamaks aru, millest jutt käib ja miks välismaailma nõnda veidralt kireldatakse.
Jasoni ja Quentini perspektiivid avavad Compsonite pere erinevaloomulisuse - esimene mõtleb vaid rahalisest õnnest, teise ideaalideks on vooruslikkus ja õiglus. Quentini osa lõppeb peatumatu, kaootilise mõttevooluga, Jasoni osas on pigem tegu sisemonoloogiga. Viimane, neljas osa, kirjeldab tegevust neutraalsest perspektiivist.


Kuidas erinevad inimesed maailma näevad ja mõtlevad ja mida Faulkner läbima pidi, et olla võimeline nii ehedal ja toorel kujul paberile panna, kuidas mõttetegevus pea sees toimib, on erakordne. Seega stiililisest aspektist midagi hämmastavat.

Tegelaste lahkamisele ma siinkohal aega ei kuluta, neil kõigil on oma traagika, kuigi selle välja joonistumine pikki dialooge ja sisemonolooge nõutab (kui jutustav osa välja arvata, koosnebki raamat vaat et ainult dialoogidest, sisemonoloogidest ja mõttevooludest) ja ühe pere loo kontekstis üpriski huvitav on.

Soovitan alustada mõne sisukokkuvõtte lugemisest ja siis teose ise käsile võtta. Kui lugeda ette valmistunult, on nauding taas kordades suurem. Ootamatu kohtumine Faulkneriga võib aga väga kurnavaks kogemuseks osutuda.