Wednesday, December 15, 2010

45. James Joyce: Ulysses

"Ulysses" on britt James Joyce'i tuntuim teos ja üks modernse kirjanduse esiteoseid. Kirjutatud aastatel 1914-1918 ja esmalt ilmunud osade kaupa 1918-1920, ilmus Ulysses raamatuna 1922 Joyce'i sünnipäeval Pariisis.


Mõtliku pilguga tuleb tõdeda, et Joyce'i romaan pole algajale ega laisale lugejale mõeldud. See avaldub juba teose mõõdus - 900-leheküljeline raamat nõuab pühendunud lugejalt kindlasti ühe nädalavahetuse, öökapilugejalt usun, et nädala.

Üldiselt koosneb tüüpiline romaan kui struktureeritud objekt sammudest, mis lähenevad tegevusele välispidiselt või vähemalt valmistades lugejat veidi ette selleks, mis ja kuidas toimuma hakkab. On olemas mõisted story ja plot, on narratiiv, on tegvuspaigad ja tegelased ehk figuurid. Tihti läheneb autor asjale välisest perspektiivist - alustatakse kirjeldusega ja laskutakse siis refleksiivsusesse või siseperspektiivi. Mõnikord piirdutakse ka siseperspektiiviga, kuid enamasti töötab kirjanik siiski sammhaaval-tehnikas ja tegelaste mõtisklustest selgub nende taust ja suhtestatus.

Joyce aga, kuigi kulutas oma suurromaani kirjapanekuks neli aastat ja ilmselgelt töötab vägagi täpsete ja läbimõeldud võtetega, mõjub pigem toorelt ja killustatult. Lugeja visatakse mõtete, uitmõtete, sisemonoloogide ja tihti kiirelt vahelduvate dialoogide keskele, ja võib tekkida eksinu tunne. Struktuur tunduks justkui puuduvat.

Raamatu omanäolisus väljendub ka jutustustempu aegluses: tegevus kestab reaalselt vaid ühe päeva, kuid laskudes enamiku tegelaste mõttekäikudesse, peatub pidevalt narratiivi ja läheb üle reflektiivsele-psühholoogilisele tasandile.

Iseenesest on Joyce'i pühendumus ja figuuride väljatöötamisel saavutatud filigraansus erakordne - kui mitmed fiktiivdialoogid peaks üks autor oma loomingu peategelastega maha pidama, et nõnda detailselt väljendada ja mõista, millised seosetud (kuigi kohati hiljem põhjendatud) mõtted nende peast ühel tavalisel pärastlõunal läbi võiksid joosta!

Vaieldamatult on "Ulysses" revolutsiooniline, tohutu näpuosavusega välja töötatud organism, tabavalt kirja pandud rakutuumade täppiskirjeldusteni välja. Samuti paneb ta igal juhul mõtlema, milline üks romaan olla võiks, sest eirab varem kehtestatud reegleid ja loob iseendale uue metoodika. Valgustusajal nimetati seda geeniuse-esteetikaks.

Kas Joyce aga tõesti geenius või lihtsalt kirjandusteooriatest läbi imbunud oivik on, jääb küsimärgi alla.

Tekivad küsimused: kas selline kirjandus annab lugejale midagi enamat? Kas selline kirjandus üleüldse toimib ilukirjandusena?

Mõtted ja dialoogid joonistavad ajastukohase pildi ja portreteerivad poliitilis-sotsiaalset miljööd. Samuti joonistavad tegelastevahelised suhted välja teatud inimliku tasandi. Selge narratiiv aga puudub. Tegu on lõikudega erinevas vanuses inimeste eludest, mis tihti põimuvad ja põrkuvad, sellest tulenevalt juhtub kohati ka üht-teist. Lõppkokkuvõttes koosneb lugu siiski vaid igapäevastest sündmustest käputäie inimeste eludes. Murdelist, kurioosset, ennekuulmatut sündmust ei toimu. Tegelaste minevik ja siseelu tuuakse küll lugejani, aga tegelastes ei toimu muutust. Lugu on üldplaanis staatiline ja ei tekita seetõttu ka tahtmist, lõpuni kaasa elada.

Teiseks on süvapsühholoogiaga käsikäes ette võetud rännak kuhugi keset metsa pidama jäänud, sest realistlikkuse huvides uitmõtteid täispikitud sisemaailma vaatlemine on mitte asjasse pühendatule pigem segadusseajav. Mõeldes samal ajal eesootavatele sadadele lehekülgedele, tekitab "Ulysses" pigem tüdimust. Kohati on tegu ka lugemiselamuse rikkumisega, sest lähenedes tegelastele väljast, jääb lugejale palju rohkem mänguruumi motiivide väljapakkumiseks. Siin ei saa tegelaste sisemaailma nõnda analüüsida - kuigi ka nende mõtisklustest nii mõndagi ütlemata jäänut järeldada saab, kaardid on, üldplaanis jällegi, laual.

Kolmandaks toimub tegevus märkamatult (neid on küll kirjeldatud, ülevaade tekib aga vaid väga tähelepanelikul lugejal) paljudes paikades ja ei liigu kunagi vaid ühes suunas (mis on küll parem kui tegevuse dünaamika, kuna tegevus reaalselt üldse mitte kuhugi ei liigu, kui üks eneserahuldamisepisood välja arvata). Kõik 18 episoodi ei põimu samuti.


Joyce on loonud midagi uudset, nõudlikku ja põhjalikku. Tema tehnika avastab peaaegu et juba empiiriliselt alateadvust, töömaht ja kirjapandu filigraansus on muljetavaldavad.

Kahjuks tekitab "Ulysses" aga siiski pigem küsivaid mõtteid ja segaseid tundeid kui ilukirjanduslikku naudingut.
Sobilik vaid laialdase süvapsühholoogilise huvispektriga kirjandusteadlasele või, veel parem, kirjanduslike huviga psühholoogile.

Pigem piits kui präänik.

2 comments:

  1. tundub pigem negatiivne kui positiivne elamus,kahju. sooviksin teada, mis keeles ja kuskohast antud raamatut võimalik soetada. Olen ise pikemat aega soovinud seda lugeda:)

    ReplyDelete
  2. Tere, Apollo raamatupoest leidsin ta päris odavalt inglise keeles:
    http://www.apollo.ee/ulysses.html

    Kuna selliste keele-eksperimentide nautimine on keeruline ja nõuab mitmekordset lugemist, põrkusin ma Ulyssese puhul pigem tagasi. Faulkner, kelleteemalist postitust sa ka kommenteerisid, oli haaratav, Joyce'i romaan aga kuidagi väga-väga all over the place. Muidugi ei välista ma, et viis aastat hiljem olen piisavalt küps ja kirglik Ulyssese fänn.

    Soovitan ka Beckettit lugeda, ta sobib nende kahega samasse nurka. :-)

    ReplyDelete