Wednesday, May 26, 2010

21. Honore de Balzac: Old Goriot

Le Père Goriot (English: Old Goriot) is an 1835 novel by French novelist and playwright Honoré de Balzac (1799–1850), included in the Scènes de la vie privée section of his novel sequence La Comédie humaine. Set in Paris in 1819, it follows the intertwined lives of three characters: the elderly doting Goriot; a mysterious criminal-in-hiding named Vautrin; and a naive law student named Eugène de Rastignac. Originally published in serial form during the winter of 1834–35, Le Père Goriot is widely considered Balzac's most important novel.

The novel takes place during the Bourbon Restoration, which brought about profound changes in French society; the struggle of individuals to secure upper-class status is ubiquitous in the book. The city of Paris also impresses itself on the characters – especially young Rastignac, who grew up in the provinces of southern France. Balzac analyzes, through Goriot and others, the nature of family and marriage, providing a pessimistic view of these institutions.


Suur realismifänn pole ma kunagi olnud. Balzac kui selle suuna esindaja laskub oma teose esimestel lehekülgedel romaani tegevuse lõviosa asukoha detailkirjeldusse, kus suurendusklaasi alla võetakse majad, toad, aknad, diivanid ja muu taoline. Selline stiil annab küll hea ettekujutuse toimumispaigast ja võimaluse enesele kogupilt detailselt silme ette kuvada, pikapeale aga tekitab tahtmise üle rea lugeda. Balzac jätkab pea- ja kõrvaltegelaste kirjeldusega (pansioni elanikud ja nende taust laotatakse laiali, aga kõik neist ei jätka sugugi peategelastena), mis omandab oma tähtsuse alles raamatu viimases kolmandikus. Seega soovitan raamat lõpuni lugeda ja seejärel mälu värskendamiseks veelkord sirvida, kes täpsemalt millega tegeles ja miks.

Temaatikast rääkides on Balzac küüniliste kalduvustega lugejale kurb meeldetuletus elu nukrast materialistlikust nõiaringist ja optimistile hoop näkku. Kaupmees Goriot ohverdab kogu oma vere ja higi hinnaga teenitud varanduse, et oma tütardele head elu võimaldada, tütarde kasutud mehed aga lasevad rahal läbi sõrmede voolata ja tagatipuks kohtlevad oma naisi nagu kaltse. Üliõpilane Eugene Rastignac, kes küll raamatu lõpuni mingisuguse moraalse selgroo säilitab, on kullakaevaja rikka naise otsingul, kes katkestab õpingud, et rikkaks saada. Sest nagu paljude tegelaste - küll eelkõige naiste - suust kõlab - elu ilma varanduseta pole midagi väärt.

Sellise seisukoha kõige kirglikum esindaja on pansionipidajanna Vauquer - proua lahkus oma külaliste suhtes on lineaarses seoses nende üüri suuruse ja toa/tubade luksuslikkusega. Ei morjenda teda surm, haigus, õnnetu armastus ega abielu - kõik, mis otseselt kasu ei too, pole oluline. Oluline on sissetulek ja pansioni maine.
Samas ei saa sellisel viisil end elus hoidvale naisele olelusvõitluslikku suhtumist sugugi pahaks panna - Pariisi koledust ja ühiskonna võimet veidi rikkamgi inimene täielikult põrmustada ja/või alla neelata näidatakse raamatus mitmekordselt. Et hirm sellise saatuse ees naisest rahaahne mao võib teha, pole imestusväärne.

Raamatu nimitegelase saatus on ilmselgelt kõige nukram - ta lõpetab oma elupäevad illusioonis, et tema omakasuahned tütred teda armastavad ja tema heaks sama palju teeksid, kui tema nende heaks, kui see neile vaid võimalik oleks. Ka Dostojevski Mõškin oma Nastasja heaks kõik, aga samal ajal kui tema tohutu ideedemaailma ja tõeliselt igavene poisilik hing võrreldamatult paelus, on mul Goriot'st küll kahju, tema isik aga ei kutsu vaatama, pigem unustama. Ta on küll eeskuju puhtast headusest, appolliinlikust eneseohverduse musternäide, aga isiksusena jääb halliks ja seetõttu ununeb peagi.
Kas kummalgi õel tegelikult lahke hing on ja mil määral nende mehed neid valitsevad, jääb ühe puhul selgusetuks, teise puhul segaseks. Mõtlemisainet pakuvad õdede moraalne ideedemaailm ja isa surivoodil langetatud valikud igatahes. Märkimist väärib ehk Delphine'i tugev armastus Eugene'i vastu, mis talle ja tema hingepildile omajagu värvi annab.

Kõige huvitavam tegelane on algusest lõpuni kõige suurema arengu osaliseks saav Eugene de Rastignac, seltskondlikul redelil ülesmäge, moraaliredelil allamäge rännates, lõpuks algusesse tagasi jõudes, vaese, kuid siiski rikkana. Tema raamatu alguses väga puhta ja kogenematuna näidatud hing, mille ta hea meelega kõrgema seltskonna räpasest tagauksest sisse heidab, et kutseid jõukate daamide buduaaridesse osta, jääb lõpus siiski rikkumatuks. Kuigi rikkus teda pimestab, ei müü ta siiski oma silmi varanduse eest kuradile.
Samas - kas "armastatud" naisega (kes alustuseks varanduse pärast valiti) jäämine väljavaatega heale elule on "õige" tegu (sest majanduslikult halba olukorda sattunud naisel olid siiski helgemad väljavaated kui üliõpilane Rastignacil) või siiski ainult oma heaolu eest hoolitsemine, jääb küsimärgi alla.
Minu seisukoht Rastignaci moraalsete eesmärkide suhtes on siinkohal optimistlik - jättis ta ju noorukese pärijanna hiiglasliku varanduse ära kasutamata, kuna oli armunud teise naisesse ja otsustas südame, mitte pragmaatilise kaalutluse ja armastuseta abielu teed minna.


Üldine maailmapilt, mida Balzaci teos vahendab, on tõepoolest omas ajas realistlik ja kätkeb paar huvitavat tegelast - aga ikkagi kurb, sest selles teoses ei kaalu üks ilus armastus üles kogu seda saasta, mida üks keskmine inimelu oma keskmises aastate kogumis peab taluma. Kuna raamat kuulub inimliku komöödia kategooriasse, mõistan, et isegi Goriot' saatuses on võimalik mõningast kurba irooniat leida. Aga kas selline kogemus tingimata vajalik on? Loodan tulevikus Balzaciga taaskohtudes teistsuguseid emotsioone kogeda.


Temaatika tooni hetkelisest sobimatusest järgmisel hetkel mitte välja tehes -
Balzaci väljendusrikkus on muidugi klass omaette - meeldejäävaim väljend tituleerib naised "lõhnastatud mõrvariteks" :)

No comments:

Post a Comment