42. Gilgamesh

Gilgameshi 12 savitahvlile kirjutatud eepos räägib 27. sajandil eKr Uruki linna valitsenud kuningas Gilgameshist, tema sõprusest Enkiduga ja Gilgameshi retkest surematuse otsingul.

Nukker on, et suur osa eeposest säilinud ei ole - 12st savitahvlist on vaid paar täielikult säilinud ja mõnest vaid nt. kaks tulpa kuuest. Gilgameshist on paralleelseid versioone nii sumeri kui babüloonia kui teistes vanades keeltes, need aga erinevad teineteisest.

Tegu on ajastutüüpilise kirjandusega, mis avab väga palju toonast kultuuriruumi ja mõttemaailma. Hariduslik aspekt on vaieldamatu - sellepärast soovitaksin leida kommenteeritud väljaanne, kus kombed, vihjed ja jumalate nimed on lahti seletatud.

Tegelased ise ja nende motivatsioon jääb kohati veidi häguseks - Gilgamesh on loo alguses kuningas, kes naudib oma võimu ja käitub oma rahvaga ebaõiglaselt. Jumalad loovad Enkidu, kes on sama tugev, kuid jookseb ühes looduse ja metsloomadega. Tema teele saadetakse nn. "armupreestrinna", kes Enkidu enese külge seob ja loodusest eraldab. Enkidu läheb Urukisse ja kohtub Gilgameshiga, nad võitlevad ja saavad seeläbi sõpradeks. Ja äkitselt otsustatakse kahekesi minna ja tappa nähtavasti kuri Humbaba/Humwawa. Sõbrad on edukad, kuid mingil põhjusel otsustavad jumalad, et Enkidu peab surema. Järgneb Gilgameshi suur lein ja surematuse otsing. Lugu lõpeb müstilisel kombel elus Enkidu ja Gilgamesi vestlusega allmaailmast.

Selge on, et nii Gilgamesh kui Enkidu on tol ajal ja samamoodi tänapäeval üliinimlikud oma tugevuse tõttu ja eeskujud tugeva sõpruse näitena. Kuigi Gilgamesh kui kuningas Enkidust tolli võrra kõrgemal on, on tema lein sõbra surma reaktsioonina muljetavaldav. Mingil määral arenguloona vaadatav iseenese inimlikkuse tunnistamine allmaailmast tagasi tulnud Gilgameshi poolt annab loole vägagi ajatu perspektiivi, kuigi lugu on sängitatud mütoloogilisse maailma tuhandeid aastaid tagasi.

Kultuurilisel tasandil avab Gilgamesh lugejale väga palju tolleaegsest kombestikust, kuninga ja kodanike õigustest, naise ja mehe ühiskondlikust paigutusest ja jumalate tohutust tähtsusest ja samal ajal antropomorfsusest. Mütoloogia kõnnib keset maad koos Gilgameshiga, kes allmaailma väravani jõuab, kuid siis tagasi saadetakse. Samuti on juttu suurest veeuputusest, mis, räägitakse, Vana Testamenti olla inspireerinud.

Lugemine on väga huvitav, aga siinkohal jaguneb publik ilmselt kahte leeri - kui teid huvitab kultuur, siis on soovituslik otsida kommenteeritud väljaanne ja kui eepos eeposena, siis piirduda mõne kokkuvõttega.
Aga kindlasti on nii ajaloohuvilisel kui eeposte fännil kindlasti põhjust Gilgameshiga tutvuda.