Paavo Matsin: "Gogoli disko" (2015)

Eesti õppejõud, kirjanduskriitik ja kirjanik Paavo Matsin (sünd. 1970) on intervjuudest tuleneva mulje kohaselt pesuehtne välikirjanik - selline, kes sukeldub üdini oma kirjandusliku materjali essentsi, jälgib eeskujusid et saavutada oma veidras, müstilises maailmas piisava kraadi ehedus, ning sobitab kokku veidramatest veidramaid elemente.

Samasugust sukeldumist eeldab ka Matsini romaan "Gogoli disko", mille fiktiivses kuid realistlikus kuid maagilises kuid reaalses maailmas tuleks samuti liigelda pigem meditatiivselt kui mõistuslikult, olles elnevalt viiruki süüdanud.

"Gogoli disko" toimub kusagil veidras tsaaririigi Viljandis, kus eesti kirjandus ja biitlite muusika kas lubatud vaid vetsus riiulil seista, või levimas vaid illegaalse kaubana. Sellest tulenevalt on tema tegelased - muusikud, kirjanduslembikud, taskuvargad - tõstnud biitlid jumalastaatusesse ja peavad iganädalaseid aruteluõhtuid raamatupoes, osaliselt vetsus istudes.

Kui siis äkitselt metroosse ilmub surnud Nikolai Gogol, pööratakse meeste müstiline maailm veelgi enam pea peale ning elu ja armastuse essentsi otsing saavutab uue intensiivsuse.

Põhimõtteliselt polegi võimalik kirjeldada, mis toimub, miks toimub - "Gogoli disko" on pigem metafüüsiline-tundeline elamus kui kirjanduslik kogemus. Intensiivsed lühiajalised fragmendid, veidrate tegelaste veider põimumine, narratoloogiliselt ebaseotud mõttefragmendid ja filosoofilised traktaadid - tunduvalt väga ranges režiimis õitsevad armastuseteemalised filosoofilised pärlid.

Matsini lühiromaanile polegi võimalik pragmaatiliselt läheneda, mõistuslikust seisukohast on need mehed luuserid ja tõenäoliselt lihtsalt purjus.

Aga oi, kuidas Matsin oskab kirjutada. Gogoli disko on mõnusas stiilis, täiesti omanäoliste kuid väga hästi mõistetavate konstruktidega täidetud, kirjutatud üliintellektuaalsel mitmekihilisel vundamendil vene, tšehhi, eesti kirjanduse, muusika, vaimuliku elu elementide kaleidoskoop.

Viljandi rahulik sündmusteta argipäev, äkitselt imetletud vaimuelu suurkujude ilmumine - kukutakse  suitsu tehes toolilt kui tänaval jalutab mööda tuntud dirigent, elu on äkitselt saanud mõtte - tuttav minu Tartu eimidagitegemisekuidsuurtevaimusünnitiste ajast - tudengitele ja tudeng olnutele, igasuguse kirjanduse armastajatele ning Viljandi flääri fännidele selge meeleolu. Kui Tõnis Mägi must Tartus mööda jalutaks, sama reaktsioon.

"Gogoli disko" on Mõtteinimese raamat, piisavalt nihilistlik-pohhuistlik-absurdne, et pealiskaudsele lugeja oma intellekt ära varjata. Mulle meeldis.

"Gogoli disko" etendused Ugala teatris, Viljandis (link)


Huvitavad, põhjalikud artiklid Matsini romaani teemadest ja kontekstidest:

Anneli Mihkelev: Ajarännakud koos Gogoliga (link)
Mikk Pärnits: Magister Matsin presents Gogoli disco inferno (link)
Jaanika Läänemets: Prohvet Gogoli kollane allveelaev (link)

27. Nikolai Gogol: Dead Souls

Dead Souls (Russian: Мёртвые души) by Nikolai Gogol was first published in 1842, and is considered one of the most prominent works of 19th-century Russian literature. Gogol himself saw it as an "epic poem in prose", and within the book as a "novel in verse". Despite supposedly completing the trilogy's second part, Gogol destroyed it shortly before his death. Although the novel ends in mid-sentence (like Sterne's Sentimental Journey), it is usually regarded as complete in the extant form.

In the Russian Empire before the emancipation of the serfs in 1861, landowners were entitled to own serfs to farm their land. Serfs were for most purposes considered the property of the landowner, and could be bought, sold, or mortgaged, as any other chattel. To count serfs (and people in general), the measure word "soul" was used: e.g., "six souls of serfs". The plot of the novel relies on "dead souls" (i.e., "dead serfs") which are still accounted for in property registers. On another level, the title refers to the "dead souls" of Gogol's characters, all of which visualise different aspects of poshlost (an untranslatable Russian word which is perhaps best rendered as "self-satisfied inferiority", moral and spiritual, with overtones of middle-class pretentiousness, fake significance, and philistinism).


Gogol kirjutab kergelt, humoorikalt ja väga meelelahutuslikult, kirjeldab 19. sajandi esikümnendite Venemaad tabavalt ja toob välja just need õiged humoorikad nüansid, mis lugeja näole muide toovad. Samal ajal on, kuigi ma üldse Tšehhoviga võrrelda ei tahaks, ka Gogolile omane iseloomuliku sulgkerge huumoriprisma läbi näidata tegelikkuses üpris kurba reaalsust, mille keskmes on ahned, omakasupüüdlikud, kahepalgelised ja ebainimlikud isendid.

Isegi kui lugeja raamatu alguses "kangelast" Pavel Ivanovitš Tšitšikovi kui oma ümbrusest intelligentsi poolest esiletõstmist väärivat indiviidi tunnustab ja üritab tema motiivides mitte kahelda, tuleb lõpuks välja, et tegemist on pesuehtsa suliga, kes surnud hingede abil oma mainet parandada ja varandust kasvatada üritab. Tšitšikov eraldub küll algselt ühiskonnast, tundub teistsugune kui teised, kuid osutub lõpuks kõige hullemaks sulidest, keda kohtab. Seega ootab optimistlikku lugejat nagu Balzaci läbides pettumus ja nukker kulminatsioon. Realistlik, aga nukker.


Ja kuigi Gogol üpris mõnusalt kirjutab ja kergeks lugemiseks ja muigamiseks vägagi hästi sobib, ei jäta ta minusse pärast Borghest (ja samal ajal umbes Pessoa esikolmandikku - tulekul!) mingit jälge. Muhelesin veidi ja lõpetasin seekord enne saja viiekümnendat lehekülge, kuna olen "Surnud hinged" keskkoolis korra läbi lugenud.
Võrdluseks võib veel mainida, et Dostojevskeid lugesin hea meelega uuesti ja mõistsin teisele ringile minnes hoopis rohkem ja teisiti. Gogolit teist korda lugeda.... meh. Ei viitsi. Nabokov ("Lolita") kritiseerib, et Gogol kaotavat end oma kirjeldustesse. Absoluutselt õige ja raamatu tegelastega juba korra tutvunud olles muutub kogu Tšitšikovi ümbrus ja Tšitšikov ise lõpuks lihtsalt liiga monotoonseks, kui ma juba tean, mis ja kuidas juhtub.


Kui te Gogoliga tutvunud ei ole ja kerget lugemist otsite, siis meelelahutusena täiesti adekvaatne. Aga järele mõeldes... on paremaid asju, millesse oma aega investeerida.