Wednesday, September 15, 2010

34. Günter Grass: The Tin Drum

"Plekktrumm" on imestusväärselt vaid üks Günter Grassi mahukamatest teostest ja kuulub Grassi nn. Danzigi triloogiasse, koos romaanidega "Kass ja hiir" ja "Koera-aastad", viimane eesti keeles ilmunud ei ole. "Plekktrumm" ilmus aastal 1959 ja on tänapäevani üks populaarsemaid raamatuid saksa kirjandusest.


Grassi käsitluses sulanduvad mitmed aspektid.
Kirjeldatakse poliitilis-ajaloolist sündmuste käiku Danzigis (mis on kogu triloogia sündmuspaiugaks) aastatel 1924-1954 - protagonist Oskari sündimise ajast kuni temapoolse sündmuste kirjapaneku ajani. Oskar räägib sõjast, parteidest, poliitilisest tagakiusamisest ja Poola saatusest. Kahurituli, NKPD ja Poola kurb saatus.
Religioon - Oskar on katoliiklane ja Jeesusega tihedas vestluses. Väga veider suhe nagu kõik ülejäänudki Grassi romaanis.

Samal ajal on väga lihtne ajaloolist perspektiivi tagaplaanile jätta, kuna Oskar ise on kurioosne groteskne tegelane - juba sündides toimis tema mõistus täpselt samamoodi nagu 30-aastasena, mil ta oma loo kirja paneb, kolmeaastasena kinkisid vanemad Oskarile plekktrummi ja sel hetkel otsustas ta kasvamise lõpetada. Seega läbib ta oma edasist elu kolmeaastase poisi kehas. Groteski lisab loole tema elu tavalisus - ta läbib oma peas puberteedi, proovib koolis käia, magab naistega, eostab lapse, kes loo lõpuks temast kaks korda suurem on, proovib mitmeid töökohti. Samuti viibib Oskar loo kirjapaneku ajal vaimuhaiglas - asjaolu, mida tihedalt mainitakse, aga mille põhjus alles Oskari loo lõpus selgub.

Kolmandaks on raamat läbi ja lõhki autobiograafiline - Grass elas Danzigis (Gdanskis), töötas kiviraidurina ja tegeles kunstiga, nagu Oskargi. Samas Grass võttis sõjast osa natside poolel, Oskar tundub oma tegemistes küll apoliitiline ja ei kuulu mingisse parteisse - tema välimusele tänu peetakse teda lapseks ja talle ei laiene sellised kohustused. Samas kritiseerib ta parteisid ja Oskari aksessuaar, tema plekktrumm, on värvitud punaste ja valgete triipudega.

Oskari erilisus peitub mitte ainult tema plekktrummis, millest ta oma elu varasematel aastatel eales ei lahku, vaid ka tema võimes oma häälega klaasi purustada. Volker Schlöndorff väntas "Plekktrummist" 1979. aastal ka filmi, mis aga ainult üht osa raamatust hõlmab - filmi lõpus otsustab Oskar taas kasvada ja seda ta ka edukalt teeb, aga raamat jätkub ja päris tavalist kasvu ontliku välimusega inimest Oskarist kunagi ei saa. Küll aga saab ta mingil määral täiskasvanuks. Samas säilitab ta võime oma trummi abil kogu lapsepõlve väga elavalt kujutada ja saab seeläbi kuulsuseks.


Grassi raamat on tõeline kapsas, saksakeelses variandis 778 lk, eestikeelses 722. Selle teose puhul ei morjenda maht isegi mitte aeglast lugejat, sest raamat on musttuhandeks tillukeseks peatükiks jagatud, esimeses osas à 10lk, kolmandas osas keskmiselt 15. Kuna Oskari mõtted, teod ja kirjeldused on alati väga huvitavad, lendavad leheküljed edasi, kuni end äkitselt 700ndalt leheküljelt avastad.

Grassil on erakordne võime kirjeldada asju täpselt sellistena, nagu nad on, aga lisada kõigele törts huumorit. Kas juhtub midagi erakordselt võikat, mis mingil müstilisel moel uskumatult palju nalja pakub, või ilmub halli keskkonda väga värvikas tegelane, kellest Oskari sõber saab. Raamat on omajagu erootiline nagu kõik Grassi teosed, Oskar vallutab omajagu naisi. Raamat ei annagi niivõrd mõista, kui seksuaalselt väärastunud kogu idee on, kuna Oskar lugu algusest peale 30-aastase perspektiivist kirjeldab. Film illustreerib värvikamalt, kuidas 3-aastase kehaga (kuid väga hästi arenenud alajäsemega) poiss 17-aastase tüdrukuga ühtib. Olles eelnevalt filmi näinud - film on suurepärane kogu oma vaatajas tekitatud õõvastuses ja harvades julgetes naeruturtsatustes ninakrimpsutamise taustal -, andis see lugemiskogemusele veelgi juurde.


Kui teile ei meeldi grotesk, jätke Grass rahule. Kui teid häirib ebatraditsiooniline seksuaalne väljendumine, jätke Grass rahule. Aga kui te seda muigega talute ja võibolla isegi naudite, on "Plekktrumm" suurepärane lugu inimestest, ajaloost ja ühest väikesest Oskarist, keda te raamatu lõpus samaaegselt vihkate ja armastate, tema ehmatava aususe tõttu ja samale tänu. Ja olles ka ülejäänud Danzigi triloogiaga tutvunud, võin öelda, et kuigi ülejäänud kaks romaani nii sügavat muljet ei jäta, meeldivad teile ka need.

No comments:

Post a Comment