89. Fjodor M. Dostojevski: Vennad Karamazovid

Vene kirjanik Fjodor Dostojevski (1821-1881) kuulub absoluutselt maailmakirjanduse klassikute hulka ja teda on selle blogi sissekannetes ka käsitletud. Autori viimane ja kompleksseim romaan "Vennad Karamazovid" (1879-1880; eesti keeles 1939) ühendab endas kõigi oma eelkäijate elemendid, takerdumata oma komplekssuse kleidisabasse.

(Imelikul kombel puudub eestikeelses Internetis praktiliselt üldse Karamazovide teemal kirjutatu - Vikipeedia vaikib, google otsing vaikib, vaid paar raamatublogi käsitlevad Dostojevski noorimat suurteost.)

Kolme venna Ivani, Dimitri ja Aleksei ja nende isa Fjodori vahelised suhted, armulood, millesse takerduvad nii isa kui pojad, suhted Jumala ja saatanaga, mahukad arutelud talupoegade, aadlike, naiste ja vaimulike staatuse üle ühiskonnas ning igavene patu ja lunastuse teema - seda ja paljutki muud leiab Karamazovite romaanis.

Huvitavamad aspektid toon esile, kuid jätan kokkuvõtte sedakorda tegemata - nii mahuka teose kokkuvõte saab olla vaid fragmentidest kokku kantud ja väga subjektiivne.

Silmatorkavad sarnasused "Kuritöö ja karistusega" (mõrv, patu ja lunastuse teema, vanemate vendade figuurid) ja "Idioodiga" (naiste ja isetu armastuse küsimus ning Aljosha figuur) on esimesed, mis silma torkavad. Saksakeelne väljaanne, mida lugesin, leiab praktiliselt iga figuuri jaoks eeskuju Dostojevski varasemast loomingust. Dostojevski kirjutas enne "Vendi Karamazove" mitmed lõpetamata teosed, mis ka romaanis oma koha leidsid. Siinkohal peidab end avaldatud teoste valguses oht, et autor end kordama hakkab või liiga ilmselgeks muutub, mida aga ei juhtu - tunduks justkui nende suurepäraste eelkäijaromaanide figuurid oleksid vaid prototüübid, esmapilgul lipud ja kuningad, kuid taganedes siiski vaid suurema mängu odad või ratsud. "Vennad Karamazovid" on romaan romaanis, kuna vajab eelnvalt mõnisada lehekülge, et selgitada figuuride vahelisi suhteid, nende eellugusid ja lasta lõpus ilmneda, et absoluutselt iga kild tohuvabohus on tegelikult suurema struktuuri osa.

Jutustaja roll on oluline, kuna jutustaja ise pidevalt tunnistab, kuidas ta teatud sündmusi vaid osaliselt kirjeldada oskab ja kuidas ta mõnda fakti omaenese teadmatuse tõttu enam faktina esitleda ei saa. Paljude figuuride saatused jäävad romaani lõpus segaseks, kuigi romaan on lõpetatud. Mitmed peatükid on kirjutatud erinevate figuuride perspektiivist. Seega võetakse lugejal mõnikord käest ja mõnikord sätitakse ta lihtsalt tugitooli televiisori ette. Minu jaoks hoidis selline toonide ja stiilide vaheldus lugemiselamuse värskena.

Veelkord figuuridest, sedakorda struktuurielementidena - alguses tundub, et figuurid jagunevad oma konfliktide ja suhtluse prismas kolmnurkadesse, kuid tegelikult on igal figuuril oma vastasmängija (Katja - Grushenka; Aljosha - Iljusha; Ivan - Smerdjakov, ...) ja vastavalt sellele jaotuvad suhtekolmnurgad hoopis nelinurkadesse, millest igaüks omakorda põimub. Lisaks tulevad ekskursid nagu näiteks pikemad peatükid Aljosha vaimuliku isa starets Sossima elust. Kohtuprotsess romaani lõpus võtab põhisündmustiku aga kenasti kokku ja ülevaade säilib.

Tähtis ja Dostojevski loomingus esmakordselt tugevalt käsitletud temaatika on kõik rahaga seonduv - kuidas raha omastamine ja kaotamine võimu annab ja kuidas seltskondlikku staatust võimalik rahaga parendada ning samaaegselt hävitada; kuidas armastus saab vaid toimida kui toetub samaaegselt teatud rahasummale. Emotsioonide pragmatiseerimine nende materiaalse väärtuse mõõtmise teel on nii vene kui prantsuse kirjanduses prominentne olnud, kuid Dostojevski käsitleb temaatikat kriitiliselt ja astub sellega seltskondlikust keerisest astme võrra kõrgemale.

Jutustada annaks veel paljust, aga kokkuvõtteline hinnang minu poolt on, et üldiselt Dostojevskit kas armastatakse või peetakse kurnavaks. Neile, kes "Idiooti" ja "Kuritööd ja karistust" hea meelega lugesid, pakub "Vennad Karamazovid" huvi, pinget ja mõtlemisainet väga huvitavate figuuride elulugudes.
Edasijõudnutele, kuid soovitan!

Veel Dostojevskit Päikesejänku blogis:
"Kurjad vaimud"
"Idioot"
"Kuritöö ja karistus"

30. Fyodor M. Dostojevski: Kurjad vaimud

"The Possessed" ehk "Kurjad vaimud" on Dostojevski poliitilisema suunitlusega teoseid, kirja pandud 1872 ja toimub enam-vähem samal ajal. Tegu on looga revolutsiooni podisema hakkamisest ja katsetest valitsevat autoriteeti vankuma panna ja kukutada. Selle taustal toimub tavaline elu tüüpilises vene provintsis kõigi seltskondlike stereotüüpidega.


Raamatu pealkirja inglise keeles on korduvalt vaidlustatud ja tegelikult on eestikeelne pealkiri originaalile tähenduslikult lähemal, inglisekeelne tõlge oleks tegelikult pigem "The Possessors", sest tõepoolest on juttu kurjadest vaimudest endist, poliitilistest õõnestajatest, kes millegi ees tagasi ei kohku, et ülalt saadetud käsku täita.


Ja kuigi Dostojevski siin oma sarmi kaotanud ei ole ja tegelaste siseelu ja mõningad kahtlused ideoloogia täiuslikkuses väga hästi esile tulevad, on seekordne lugemine minu jaoks killu võrra liiga poliitilise sagimise maitsega, et seda mõnuga lugeda. Vestlused Jumala, ühiskondliku korra ja moraalse õigustuse teemadel on küll väga huvitavad, aga kuna poliitiline olukord Venemaal 19. sajandi teises pooles üpris kaootiline oli, kaob ka lugeja kohati hoolimata ilusast kompositsioonist osadeks ja peatükkideks tegelaste, mõtete ja motiivide rägastikku ära.

Põhitegelased (peale Stepan Trofimovitshi, kes küll autentselt kirja pandud on, aga kelle prantusekeelsed kommentaarid üles-alla-hüpleva lugemise tahes-tahtmata tüütuks muudavad) nagu Stavrogin, Verhovenski ja Lizaveta, ja tegelikult ka Šatov ja kui järele mõtlema hakata, siis tegelikult ka kõrvalised tegelased oma ideede ja emotsioonidega pakuvad mõtlemisainet ja huvi, aga kuna neisse süvenetud ei ole, sunnib nende paljusus pealiskaudsusele.

Sest just sellesamuse tegelaste, mõtete ja motiivide rägastiku loetava ja arusaadava teostuse arvelt tundub mulle, et nagu Dostojevskile enamasti omane inimeste hinge pugeda, on sedakorda nii tegelaste kui sündmuste arvukus röövinud selle sügavuse, mis Dostojevskile muidu omane. "Kurjad vaimud" ilmus kuus ja kolm aastat pärast resp. "Kuritööd ja karistust" ja "Idiooti", seega on ehk loogiline, et kirjaniku huvispekter ja seeläbi ka stiil muutub, aga loodan, et "Vennad Karamazovid", minu järgmine ja mõneks ajaks viimane Dostojevski ja tema viimane teos, annab teist laadi kogemuse kui "Kurjad vaimud".


Kokkuvõtteks - Dostojevski geniaalsus ei jää vaidlustamata, aga kui Venemaa ajalugu 19. sajandi teisel poolel ei ole antud hetkel teie huvispektri primaarne objekt, siis soovitan mõnd muud teost tema sulest.

15. Fyodor M. Dostojevski: Idioot

The Idiot is a novel written by 19th century Russian author Fyodor Dostoyevsky. It was first published serially in Russky Vestnik between 1868 and 1869. The Idiot is ranked beside some of Dostoevsky's other works as one of the most brilliant literary achievements of the Russian "Golden Age" of Literature.

Dostoyevsky's motives for writing The Idiot stem from his desire to depict the "positively good man". This man is naturally likened to Christ in many ways. Dostoyevsky uses Myshkin's introduction to the Petersburg society as a way to contrast the nature of Russian society at the time and the isolation and innocence of this good man.


...ja miks õigupoolest peetakse idioodiks vürst Mõškinit, mitte kogu seda ülejäänud imbetsillide kampa, kes teda ümbritseb, jääb minu lõplik küsimus seisma.

Imeilusad ja pingest pakatavad armastuslood, võitlus enese ümbritsevale ühiskonnale selgitamise pärast - sest vabandada ega assimileeruda ta ei tohi, ei iial, see vaene rüütel, sest ta on imeilus nii nagu ta on! - ja illustreerivad vestlused poliitikast, filosoofiast ja "naisküsimusest" täidavad Idioodi lehekülgi.

Vürst Mõškin kannatab epilepsia all, mistõttu teda idioodiks peetakse. Kuna ta oma emotsioone tihti kontrollida ei suuda ja samuti enam-vähem võimetu negatiivset arvamust kellestki omama, peavad teda ümbritsevad inimesed teda idioodiks. Aga tegelikult on ju tegemist lihtsalt üdini hea inimesega, mitte ainult vaese, vaid v a l g u s e rüütliga. (Visuaalsed esiletõstmised stiilina on siinkohal mõjutatud Dostojevski enda poolt, üritan mitte liialdada.)

Armastuskolmnurk Rogožini, vürsti ja Nastasja Filippovna vahel veab ennast siia ja sinna, kuna Nastasja mitte otsustada ei suuda, kellele minna. Tegelikult on ta ju metsik lind, kes vaid vabadust soovib, aga ometigi kusagilt sisse kodeeritud mõttega, et tuleb mehele minna, kuigi tal varandust küllalt on? Mingil moel armastab ta mõlemaid ja see teda võibolla visklema ajabki. Või siis meeldib talle lihtsalt idee, et keegi teda armastab ja selle paistel enese soojendamine tõmbab teda nii ühe kui teise poole... igatahes valib ta valguse asemel pimeduse ja seetõttu leiab ka oma õnnetu lõpu.

Aglaja, kes vürsti küll algusest peale armub ja nähtavalt, vintsutab ja väntsutab teda edasi-tagasi, sealjuures laseb Mõškin enesega kõike teha. Armastusest. Aglaja näeb temas kedagi, keda võiks armastada, vajab aga kedagi, keda samal ajal austada ja kes teda taltsutada suudaks, mistõttu ta vürsti lõputult piinab. Vürst aga oma isiklikus armukolmnurgas otsustab selle kasuks, kellel teda rohkem vaja on.

Võrdlus Jeesusega on siinkohal täiesti asjakohane, kas või mõeldes vihjele Rogožini majast, kus ripub Hans Holbeini koopia Kristuse kannatustest. Vürst armastab kõige rohkem neid, kes langemisele kõige lähemal ja käitub pigem kui omakasupüüdmatu halastaja. Seltskond tema ümber aga on kahepalgeline, omakasupüüdlik ja konventsioonidest läbi imbunud. Muidugi lüüakse vürst mitmekordselt risti. Oskab ta ju kõige paremini... iseennast alandada, teisi ülendades.


Ajastule kohaselt koheldud epilepsiahaige oleks tänapäeval normaalne ühiskonna liige. Kui keegi on aga liiga impulsiivne, peletab ta teatud tüüpi inimesi endast eemale. Teatud tüüpi inimesi jällegi tõmbab ligi. Mina ei saaks vürst Mõškini vastu tunda muud, kui armastust.

Nagu Dostojevski puhul ikka, seatakse lugeja ette hunnik probleeme, mille üle mõtiskleda. Kuritöö ja Karistusega võrreldes - mida ma siin sugugi pikemalt ei ürita, sest need kaks on täiesti omaette ökosüsteemid (ühendavat ühiskonnakriitikat välja arvates), kuigi ajaline vahe vaid kolm aastat (täiesti uskumatu produktiivsus tegelikult, aga sellise elu puhul nagu Dostojevskil ei imesta ma siiski, et tal oli vaja hunnikute kaupa enesest välja kirjutada) - on tegemist eludega, mis kõik tupikus, regressioonis ja õnnetult lõppevad. Aga just kuna tegelased madalpunktis lõpetavad, jätab see lugeja unistavalt mõtlema, mis oleks, kui...


Idee vürst Mõškini sugusest inimesest on surematu ja imekaunis (sans epilepsia muidugi). Mis aga päriselt, raamatu reaalsuses ja ilmselt ka tänapäeva reaalsuses, selliste inimestega juhtub, kui ta oma hinge lihtsalt maailmale avab, on nukker.

Sellest hoolimata, lugege siiski, lugege ja nutke vürst Mõškini pärast!

14. Fyodor M. Dostojevski: Kuritöö ja karistus

Crime and Punishment is a novel by Russian author Fyodor Dostoevsky that was first published in the literary journal The Russian Messenger in twelve monthly installments in 1866. It was later published in a single volume. It is the second of Dostoevsky's full-length novels after he returned from his exile in Siberia, and the first great novel of his mature period.

Crime and Punishment focuses on the mental anguish and moral dilemmas of Rodion Romanovich Raskolnikov, an impoverished St. Petersburg ex-student who formulates and executes a plan to kill a hated, unscrupulous pawnbroker for her money, thereby solving his financial problems and at the same time, he argues, ridding the world of an evil, worthless parasite. Several times throughout the novel, Raskolnikov justifies his actions by relating himself to Napoleon, believing that murder is permissible in pursuit of a higher purpose.


Napoleon või täi?

Äärmusest äärmusesse tuksuvad Raskolnikovi emotsioonid, mida kogu raamatu vältel - mis üleüldiselt vägagi tundeliselt kirjutatud on - värvikalt kirjeldatakse. Üliõpilane, kes pani toime mõrva. Samas ei mõrvanud ta mitte inimest, vaid idee. Ja toetas sellega omaenda ideed, et inimesed jaotuvad tavalisteks ning haruldasteks. Haruldastele on loomulikult rohkem lubatud kui tavalistele. Nii arvabki Raskolnikov, et teeb maailmale teene, mõrvates õela vanamuti. Veidi rohkem raputab teda vanamuti õe saabumine, kellele asjaolude kokkulangevuse tõttu samuti ots peale teha tuleb. Ja olgugi üliõpilane nii närviline kui tahes, õnnelik juhus päästab ta vahelejäämisest ja isegi mõrvasüüdlasi leitakse temast kahtlasemaid. Pääsemine tunduks justkui kindel.

Ja kuidas kellegi mõrvamine inimese elu ja olemust muudab, ei olegi ilmtingimata enam raamatu esiplaanil, kui Raskolnikov Sonjaga tutvub, "kollase piletiga" elab too küll, aga on ilmselgelt üks puhtama hingega, omakasupüüdmatuid inimesi, keda raamat meile tutvustab - juba kollase pileti enda põhjendus räägib sellest kõva häälega. Kuidas kaks langenut teineteist ravivad ja Raskolnikovi hing jälle puhtaks saab, selles peitub raamatu ilu. Kuigi nagu kirjanik ütleb, algab tee ülesmäge alles pärast raamatut, ja sellest saaks jutustada hoopis teistsuguse loo.

Muidugi on huvitav ka küsimus hullumeelsusest ja mõrvast. Kas Raskolnikov oli enne juba veidi hullumeelsete kalduvustega - sest kirjeldatakse teda ju kui omaette hoidvat, alati mõtetes ja oma maailmas elavat noormeest. Või ajas mõrv ta närvikava siiski murdumise lävele? Arvas, et teeb heateo, hukutas aga (vähemalt kuni selle hinge taaslunastaja teda päästa otsustas) iseenda? Usun, et mõistus on Raskolnikovil raamatu algusest lõpuni terav, lihvitud ja täpne. Tema hing aga.. sellele on plekid sattunud. Ja see teda rahule ei jätagi.


Kogu raamatu miljöö on nukker ja räpaseid tänavaid kaunistavad purjus kodutud, liiderdavad naised ja mehed, röövlid ja vägistajad. Ei välju Peterburi üldpilt hallist värvigammast, kuigi mitmeid kauneid hooneid ja rajatisi nimetatakse, mida ka kiindumusega oleks võinud kirjeldada. Aga samas võinuks selline suund - ka vähesel määral praktiseerides - raamatu meeleolu sootuks valesti muuta.

Täieliku armetuse, kurbuse ja üksindusega algav ja jätkuv raamat, mida läbivad õelad, hingeta mehed ja kurvad saatused. Kulminatsiooni pakuvad nii esi- kui kõrvalplaanil (kahe) naise saavutus(ed), mehe hing puhastada ja teda õigele teele suunata, õiget valikut tegema. Üks neist mõrvarite hingedest, ennast lõpuks avatud silmadega nähes, ei kannata vaatepilti ja lõpetab oma päevad maises elus. Teine aga kannab oma karistust kergel sammul, aina kergemal, ja lubatakse tagasi ellu. Või vähemalt lõpeb raamat selle lubadusega.


Millisteks kuritöödeks ja samas heategudeks on inimesed võimelised, millised väljakannatamatud karistused neid äkitselt püüda võivad ja kuidas ka kõige mustemat hinge on võimalik puhtaks teha, seda õpetab lugejale Dostojevski meistritöö. Ja kuidas ta algusest lõppu kõndides põrgu sügavustest pilveservale jõuab, on märkimisväärne. Ja justkui oleks sellest veel vähe, on raamat täidetud vihjetega teistele teostele, räägib ajaloost, kaasaegsest filosoofiast ja reaalteadustest. Mõtlemisainet nädalateks!

Mitmekordselt loetud raamat, aga loen kindlasti tulevikus veelgi.