Meelis Friedenthal: "Inglite keel"

Eesti kirjanik, teoloog ning ajaloolane Meelis Friedenthali kolmas romaan "Inglite keel" ilmus sel aastal.

Autorist on eelnevalt juttu olnud: lugesin eelmisel aastal Friedenthali teist romaani "Mesilased", mis oli väärt elamus. (Link)

"Inglite keel" tekitas minus vastalisi tundeid.

Romaan toimub mitmes ajas korraga ja käsitleb trüki- ning paberivalmistamise kunsti ja teoretiseerib maagiat ning võimeid, mida teatud vesimärkide ja paberi koostisosade abiga on võimalik raamatutesse panna ja kuidas erinevad paberivabrikud oleksid olnud võimelised seda tegema.
17. sajandil, 1980ndatel ja 90ndatel aastatel ning tänapäeval mängiv romaan põimib ühe raamatus otsitud ning uuritud raamatu, paberiuurijate Asta ja Eino Aaroni ning ühe müstilise tegelase radadele sattunud Johannese ja Mirjami saatused ühte.


1634. aastal ilmunud Salomon Maiuse Consensus theologico-philosophicus, kus teadlane on kasutanud müstilist omamärkidega inglite keelt, ilmub kadunuks tunnistatud Aaronite arhiiviga esile ühe vana mehe talus ning sellest lähtuvalt hakkavad nii horisontaalse kui vertikaalse aja arvestuses lahti põimuma Maiuse motivatsioon raamatu kirjutamiseks, selle trükkimise ning paberi müstiline tekkimislugu, Maiuse kahtlased eksperimendid alkeemia ja homunkulustega; Aaronite raskused arhiivi kogumisel ning Nõukogude hävitusmasina eest päästmisel; Johannese ja Mirjami kokkupuude kadunud arhiiviga ning raamatu ingellik või hoopis deemonlik mõju selle uurijatele.


Miks muinasjutt torupilliga vanamehest kolme tee ristil tähtis on ja mis maagiat vanade raamatute vesimärgid sisaldavad, ilmneb ka tähelepanelikule lugejale romaani lõpuks.

"Inglite keele" ainus probleem on, et kuigi ajaloolised ja teaduslikud-tekstiloolised küsimused täielikult lahendatakse, jäävad müstilised ning emotsionaalsed küsimused osalt interpreteeritavaks, osalt vägagi lahtiseks.


Ühest küljest on mõistetav et Friedenthal akadeemikuna teadusliku narratiivi lõimimisega rahul on ja suhtetasandi ning inimsaatused lugeja fantaasia hooleks jätab. Teisalt on see võte vähemalt minu silmis ülimalt naiivne.

Teadlasena mõistan Friedenthali prioriteete. Tema refleksioon kirjutamise ja paberi hinge kohta on väga intensiivne ja tabav, lubab lugeda ning kirjutada armastajal midagi intiimset kogeda.

Lugejana oleksin siiski soovinud veel ütleme kakskümmend narratiivi kokkupõimivat lehekülge, mitte kirjanduslikku coitus interruptust.


Sellest hoolimata oli "Inglite keel" väga huvitav lugemine ning tartlasele lisaks kui jalutuskäik Toomemäe radadel. Friedenthali Tartu-kirjeldused teevad alati südame soojaks.

Emotsionaalne investeering ei tasu end ära, kuid "Inglite keele" müstika on vägagi paeluv ja põnev.