Kes teab, kuidas Jannseni elu oleks kulgeda võinud, kui ta mitte ootamatult armunud poleks. Naise võttis ta igatahes samasuguse kirgliku hooga, nagu ta muudki tegi. Peigmehena loeb ta romantilist "Eliset" ning kirjutab pruudile punase tindiga armutõotusi, pihtides samal ajal päevaraamatule, et vaevleb patuste ihade käes, nii et ei saa palvetadagi.
7. märtsil 1843 on Jannsen seoses pulmadega päevaraamatusse kirjutanud: "See kogu eluks tähtis päev peab mulle igaveseks meelde jääma kui kalli Emiliega laulatuse päev. Pulmapidu toimus küll teisiti, kui tõelistele kristlastele kohane on. Ärgu Issand seda pahaks pangu." (lk. 12–13)
Eelkõige poliitikuna ning noorematele lugejatele ajalooõpikute autorina tuntud eesti ajaloolane, filosoof, kirjanik ning poliitiline aktivist Mart Laar (sünd. 1960, Eesti Vabariigi peaminister 1992-1994 ning 1999-2002) on kirjutanud väga suures koguses erinevas formaadis raamatuid Eesti ajaloost.
Enamasti majanduslikest või militaarsetest perspektiividest kodumaa minevikule lähev Laar on sedakorda kokku pannud antoloogia "Eesti suured armastuslood" (2017).
Südamliku, isikliku pühendusega "emale ja isale", sisaldab Laari 318-leheküljeline kogumik viiskümmend lugu Eesti lähema ajaloo tegelastest ja nende abikaasadest. Individuaalsed lühilood kätkevad mahult viiest kolmeteistkümne leheküljeni ning jutustavad lühidalt osapoolte päritolust, tutvuskontekstist ning kooselust ja -tegevusest, nende mõjust omas sfääris ning tähtsusest eluajal ja hiljem. Kogumikust võib leida nii poliitikuid, kunstnikke, kirjanikke kui üldiselt tuntumaid kultuuritegelasi.
Laar mainib sissejuhatuses, et valik on esiteks subjektiivne ning teiseks motiveeritud materjali kättesaadavusest. Et keskne struktuur laias laastus puudub, on aga antud stiilis kogumiku puhul lausa meeldiv, sest ei muuda tundelist teemat liig asiseks uurimustööks.
Südamliku, isikliku pühendusega "emale ja isale", sisaldab Laari 318-leheküljeline kogumik viiskümmend lugu Eesti lähema ajaloo tegelastest ja nende abikaasadest. Individuaalsed lühilood kätkevad mahult viiest kolmeteistkümne leheküljeni ning jutustavad lühidalt osapoolte päritolust, tutvuskontekstist ning kooselust ja -tegevusest, nende mõjust omas sfääris ning tähtsusest eluajal ja hiljem. Kogumikust võib leida nii poliitikuid, kunstnikke, kirjanikke kui üldiselt tuntumaid kultuuritegelasi.
Laar mainib sissejuhatuses, et valik on esiteks subjektiivne ning teiseks motiveeritud materjali kättesaadavusest. Et keskne struktuur laias laastus puudub, on aga antud stiilis kogumiku puhul lausa meeldiv, sest ei muuda tundelist teemat liig asiseks uurimustööks.
"Eesti suured armastuslood" on võib-olla veidi ülepingutatud pealkiri, kuna lood on jutustatud lihtsas, ladusas, ilustamata, kuid südamlikus stiilis - tegu on tihti üpris argiste kohtumis- ning kooselulugudega, suurt armumist või põnevat tutvumislugu mõnikord polegi. Kuid Laaril on väga hästi õnnestunud asine informatiivne osa huumori ning tundelise osaga kokku viia ja paeluvad jutustused kirja panna.Ohtralt on töötatud kirjade ning päevikutega, jutustused sisaldavad osaliste endi ning sõprade-tuttavate sõnu, mis asjalikult ning sisutihedalt kirjutatud lugudele ka küllaldaselt hinge annavad. Iga loo algusesse on sätitud mõlema osapoole fotod.
Kokkuvõtteks on "Eesti suured armastuslood" ühest küljest muhe öökapiraamat lühikeste jutustustega abikaasade kohtumisest ning armastuse tärkamisest, teisest küljest väärt lugemine kodumaa ajaloost tuntud tegelastest huvitatutele. Ja igast küljest põnev tükk eesti ajalugu.
Kindlasti loeksin huviga ka antud kogumiku järge, kuna Laar mainib ise sissejuhatuses, et "Hoidutud on lugudest, mille üks osapool on veel elus, ja üldse materjalist, mis on ajaliselt väga lähedal". Ehk julgeb mõni vingem ajaloolane paarikümne aasta pärast teise osaga välja tulla. ;-)
No comments:
Post a Comment