Jaapani kirjanik Haruki Murakami (sünd. 1949) viimane romaan "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad", millest hiljuti blogis juttu tuli, avaldas mulle oma müstika, melanhoolia ja makaabri sensuaalsusega muljet ning otsustasin lugeda veel üht Murakami novellidest, seekord veidi vanemat "Norra metsa" (Noruwei no Mori, 1987) - romaan, mis Murakamile juba 80ndate Jaapanis kirjandusliku senstatsiooni staatuse tõi.Erinevalt "Tsukurust", mis müstilisel kombel kiht-kihilt minevikku ning olevikku areneb, on "Norra mets" üpris klassikaline, kuigi jaapani kirjandusele omaselt melanhoolne romaan õnnetust armastusest, oma sisemiste deemonitega toimetulemisest, metsades jalutamisest, muusikast, seksuaalsusest ja kaotusega leppimisest.
Murakami kirjandust peetakse ebajaapanlikuks, sest selle musikaalsed mõjud on Lääne kultuuriruumist ja tema naispeategelased kannavad kimonot vaid matustel. Tõepoolest seguneb tüüpiline jaapanlik melanhoolia ning hingeline, tõsimeelne avatus oma armastatu suhtes ebajaapanliku modernse muusika, filmide ja seksuaalse avatuse aspektidega - 80ndate lõpu Jaapanis kindlasti väga ebatavaline ja huvitav kombinatsioon.
"Norra mets" kannab Biitlite pala pealkirja - veider lugu põgusast öisest kohtumisest - ja on peaaegu lineaarse struktuuriga. Romaani alapealkiri - "vaid armastuslugu", kuid on eelkõige lugu enese ja oma armastuse kaotusest.Romaani keskmes on eelkõige Tōru Watanabe ning teda ümbritsevad armastuskolmnurgad - erinevad figuurid, kes annavad end jäägitult kellelegi kes neist eriliselt ei hooli; kes veavad enese järel surnud suhteid ning armuvad kellessegi teisesse.
Watanabe kiindumus ja mure koondub eelkõige õrna tervisega Naokole, kes kooliajal nende ühise sõbra tüdruk - kuid Kizuki sooritab 17-aastaselt enesetapu. Surma vari jälitab noori ka täiskasvanueas ning Naoko veedab tervise säästmiseks kuid mägedes asuvas sanatooriumis ja sealt algab Tōru siplus Naoko ja tema vahelistes kirjades loodud tundelise maailma ja ülikoolis tema tähelepanu püüdva väga aktiivse ja intensiivse pea ja kehaga Midori vahel.
Kogu romaani toon on surmaga põimitud ja melanhoolne - et teatud mõttes traagiline lõpp ees seisab, tunnetab lugeja ilmselt juba esimesel leheküljel, kui 37-aastane Tōru möödunut meenutades romaani alustab. Kuid Murakami lahutab selle valu ja leina ratsionaalsetesse-refleksiivsetesse episoodidesse, kus figuurid oma tunnetest ja oma ideedest räägivad, musitseerivad ning metsas jalutamas käivad. Samuti on seks "Norra metsa" aktiivne osa.
Murakami põimib jaapaniliku melanhoolia, loodusläheduse, enesetundmise ja avatud koos-reflekteerimise välismaailma modernsete figuuride sisemaailmaga ja kuigi märkan, et võrreldes tema uuemate raamatutega, kus autori ka narratiiviga rohkem mängib ja põnevust tekitab, on antud romaan üpris lihtsakoeline, ei kaota "Norra mets" sellega oma võlu. Murakami musta ja valge tasakaal on jätkuvalt erakordne ja hingestatud kirjanduse fännidele soovitan lugeda ka seda veidi vanemat romaani, kus traditsioonid väikestes kogustes veel nägu näitavad, kuid lääne muusika, kirjanduse ja mõtteviiside poolt tagaplaanile tõrjutakse.
Häiris vaid, et Tōru Manni "Võlumäge" ja hiljem Hesse "Ratta all" loeb - minu jaoks veidi liiga ilmselge romaani lõpule viitamine.
Võibolla mitte parim Murakami romaanidest, aga siiski hea lugemiskogemus.
No comments:
Post a Comment